Tere Ilmar,
Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles'i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid "kas riik võib rääkida?"
Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et "kõri", ja "vatsa" puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei "neela" ega "seedi". Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.
Küsimus "kas riik võib rääkida?" on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks "kes võib riigi nimel rääkida?" või "millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?" – ja ühtlasi "kuidas on kõik see seotud psühholoogia" või kaitsega"? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.