“Kunagi ammu-ammu, 1990ndate aastate
alguses, said saladuskatte varjus kokku mitu Eesti
kütuseärimeest. Kohtumise põhjuseks
oli rahulolematus valitsuse ja poliitikutega.
Noore vabariigi musklid tugevnesid,
tegevusvabadus ahenes. “Nii enam edasi ei saa,”
otsustasid nad ning valisid endi seast kolm
saadikut, kelle ülesandeks sai ärimaailma
nimel erakondadega läbi rääkida. Järgmisel päeval
võttis igaüks neist kohvri rahaga. Üks neist
läks paremale, teine läks otse, kolmas läks vasakule.”
– Üks legend, mida räägitakse tänase päevani

Kõrgepingetrafo kujuga Saku Suurhallis sumises rohkem kui 7000-pealine inimeste mass. Nad ei teadnud, kas järgneva kolme tunni jooksul pannakse alus uuele protestierakonnale, mis marsib kümne kuu pärast toimuvatel üldvalimistel Toompeale, või on algamas lihtsalt enneolematu show. Üks oli muidugi selge: kui tuleb spektaakel, siis olgu see vähemalt sama muljetavaldav kui Rammstein, Metallica või vähemalt iluuisutamise MM.

Saali ukse juures seisis NO99 dramaturg Eero Epner. “Mida me teinud oleme…” ütles ta. Ja mina olin nõus.

Algav sündmus oli igas mõttes koletu suur. Esiteks oli see Eesti suurim teatriprojekt, pikim etendus, mis kestis rohkem kui 44 päeva ning millest Saku Suurhall oli vaid viimane vaatus. Pärast nädalaid kestnud meediakampaaniat, olid inimesed üle Eesti kohale sõitnud tervete bussitäite kaupa.

Teiseks oli see poliitiline ettevõtmine, millesarnaseid on tehtud vähe kogu maailmas. Teater on poliitikaga muidugi palju eksperimenteerinud. Euroopas teatakse kasvõi Saksa lavastaja Christoph Schlingensiefi projekti Chance 2000, mis kutsus inimesi hääletama iseendi poolt. Sama lavastaja viis töötud järve seisma lootuses, et järv tõuseb üle kallaste ja uputab Helmut Kohli suvila. Nagu altpoolt lugeda saate, oli NO99 projekt aga teistsugune.

Järgmiseks kõndis mulle vastu propagandaspetsialist Agu Uudelepp. “Ma loodan, et teil on välja mõeldud jahutavad narratiivid ürituse lõpuks, et asi käest ära ei läheks!” ütles ta. Ma vaatasin saali poole, neelatasin kuivalt ja vaatasin siis Agule otsa. “Ma loodan ka…”

Kõik oli valmis. Midagi ei saa enam muuta ja Teater NO99 oli korraldamas kontrollitud sotsiaalset plahvatust, kuid plahvatused, teadagi, ei ole kunagi lõpuni kontrollitavad…

Suurel ekraanil alustas Risto Kübar monoloogi. “Inimestel on enamasti täiesti ükskõik. “Ma ei käi valimistel…””

Saalis on korraga vaikne, nagu seal ei istukski kedagi. Näitleja räägib poliitilise anekdoodi. Saal elab kaasa, naerab, ja see on tõesti suur kergendus, sest kui ei naeraks, siis  ei töötaks ju miski.

Siinkohal võiksime minna korraks tagasi selle hetke juurde, kui Eero Epner, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper minuga esimest korda ühendust võtsid, et arutada Ühtse Eesti loomist. See oli jaanuaris, enne pressikonverentse, aktsioone ning seinatäit artikleid.

Tiidu ja Ene-Liisi idee oli ohtlikult selle piiri lähedal, mis eristab suurt ideed teostamatust ideest. Mõjutada Eesti poliitikat ja meediat läbi sedavõrd suurejoonelise projekti, et sellest on võimatu mööda vaadata. Uuest lavastusest pidi saama poliitiline äratuskell ja kriitika, mis ei jää tilbendama kuskile ilmateate ja välisuudiste vahele, kuhu purkisittujate needus Eesti kultuuritekstid naelutanud oli. Maksimumeesmärgiks oli etenduse ärakeelamine poliitikute poolt. Vähemalt nii ütles Tiit.

NO99 modus operandi lavastuste loomisel on intervjuud valdkondade asjatundjatega, seetõttu ongi Eestis olemas sotsiaalset närvi tabavad ja teadmistepõhised originaallavastused nagu Nafta, GEP, Start Up. Seekordsest pidi tulema aga palju suurem kui need kõik kokku.

“Kõik avalikuks!” oli uue projekti moto. Kahe ja poole aasta jooksul läbi viidud süvavestlused erinevatel teemadel olid NO99-le andnud palju seni kasutamata informatsiooni poliitika kohta ning nüüd plaanisid nad lisaks teha veel hulga intervjuusid Eesti poliitika niiditõmbajatega. Ning mida nad minust tahtsid? Nad tahtsid, et ma tuleksin etendust nõustama, aitama fiktiivse erakonna ideoloogiat luua, kaaskirjutama tekste ning etendusele meediakajastust tekitama.

Mina? Ma olin muidugi nõus.

Daniel Vaarik Edgar Savisaar on oma poliitikukarjääri jooksul tõestanud, et tal on väga tugev võime tulla läbi igast skandaalist ning see on pannud paljud inimesed täiesti ebaratsionaalselt arvama, et see jääbki nii. Nii nagu me […]

Daniel Vaarik 1986. aastal muukisime sõpradega lahti Vanemuise tänava arvutiklassi ukse, et saaksime natukenegi kasutada 8-bitiseid Yamaha MSX personaalarvuteid. Üks tüüp pidi kogu aeg valves olema ja kui ta ühel hetkel jooksuga mööda koridori tuli, […]

Daniel Vaarik Eestlased usuvad, et neil on infotehnoloogiaga eriline suhe. Pildil Laar läbi rääkimas Doomi kollidega. (Montaaž). Wikileaksi üles pandud USA diplomaatide kirjavahetus ei ole ootamatu, see on lihtsalt üks episood aeglaselt toimuvast võimuvahetusest, mida […]