Archive for the ‘Utoopia’ Category
Muudatustest Memokraadis
okt. 15, 2013 | 10
Kuna Daniel Vaariku panus Memokraadi arendamisse ammendas ennast ning tema nägemus organisatsioonist läks ootamatult lahku organisatsiooni nägemusega temast, ei tööta ta tänasest enam selles väljaandes. Alates esmaspäevast hakkab Vaariku ülesandeid täitma Exceli algoritm nimega Estimaator.
Estimaatori sõnul on tal plaanis tuua väljaandesse mitmeid uuendusi ning muuta see oluliselt kiiremaks. “Meie peame olema kiirem kui Zaum.ee, sest me peame olema väga kiired,” ütles ta ning lisas, et “kiirus on üks asi, millest tänasel meediamaastikul on kõvasti puudus.”
Vaata ka Estimaatori viiest punktist koosnevat plaani Memokraadi kasumlikumaks muutmiseks:
1. Selleks, et kiirendada nii öelda klikikäivet, loobume 2014. aastal postitustest üldse, järele jäävad vaid kohad, kuhu klikkida ehk kliktiklid. Selleks, et lugejad saaksid aru, mida nad tegema peavad, on klikitavate asjade peale kirjutatud “kliki siia”. Efektiivsus, mille saavutame postitustest loobumisega, on peaaegu sajaprotsendiline ning kulude kokkuhoid on hüppeline.
Põhuteatri mälestuseks
Daniel Vaarik okt. 2, 2011 | 0
Eile hilisõhtul kogunes üle saja inimese Põhuteatrisse pika laua taha, et öelda head aega suve jooksul omaseks saanud teatrihoonele. Must põhk, lumivalged laudlinad, sirged küünlaread, pidulikes riietes külalised. Vaikse muusika saatel öeldi oma viimased toostid, tühjendati pitsid ning seejärel naelutati uste ette laudadest ristid. Viimased teatrisõbrad seisid veel pikalt Skoone bastioni nõlval, pea kohal sügisesed tähed ning tünnides lõõmamas lõkked. Samal ajal kangutasid töömehed hoone küljest esimesi detaile.
Ka minul paluti toost öelda ning see kõlas nii.
Traditsiooni leiutamine
Daniel Vaarik märts 18, 2012 | 17
Antropoloogiaprofessor Lorenzo Cañás Bottos rääkis kunagi mennoniitidest, amišitega sarnasest rahvakillust, kelle juures ta mõnda aega teadlasena elas. Kuna mennoniidid on ülikonservatiivsed oma riietuses, pani Lorenzot imestama, kust nad oma teksakombinesoonid said. Ta uuris asja ning leidis, et nimetatud lõikega teksad tulid kasutusele 1970ndate aastate kandis ning seega ei olnud mennoniitide mitmesaja aastast ajalugu arvestades sugugi konservatiivsed.
“Kuidas te need teksad saite,” küsis Lorenzo.
“Need on meil alati olnud,” vangutasid mennoniidid arusaamatult päid.
Eesti deemon, Eesti ingel
Daniel Vaarik aug. 25, 2011 | 4
Eesti deemon, 2011. (Vaata suuremalt).
Hiljuti nägin juba kuuendat artiklit metsamarjade küljes ringipurjetavast paelussist, millesarnased on kümne aasta jooksul suutnud Eestis nakatada… kolm inimest. See artikkel on Eesti Ekspressi artiklite loetavuse tipus.
Meedia sünnitab paratamatult kurjasid konstante ja hüpohondrilisi müüte. Kurioosumist on seksikam kirjutada kui normaalsusest, see viib aga kergesti selleni, et kurioosumist saab uus normaalsus. …
Vabaduse ruum
Daniel Vaarik aug. 18, 2011 | 19
Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad jätsid laenukalkulaatorisse lisamata kategooria nimega “vabadus”. Mõned kirjutas selle asemel “säästud kolmandasse pensionisambasse”. See on ju ka vabadus – näiteks vanaks saades reisimas käia. Pealegi, kuidas sa vabadust rahas mõõdad?
Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad ütlesid, et igal perel peab raudselt olema oma kodu. Selline ilus idee. Mis siis, et kogukulu oli peidus, TCO, total cost of ownership, mis sisaldab kahte autot, transporditundide kulu, kütte-, remondi ja uue aia ehitamise kulusid ja üllatuspaketti sõltuvalt asukohast.
Valimispettus
Daniel Vaarik aug. 8, 2011 | 5
"Ma pole rahul," ütles Eesti koledaim toimetaja, tema hõredad ja igas suunas turritavad blondid juuksed higist niisked nagu tavaliselt. Ta nägi välja nagu siga või mäger. Viimane oligi tema hüüdnimi ja see oli minu väljamõeldud. Vist. Ma ei mäletanud enam täpselt ja ma ei teadnud, kui palju Mäger teadis või mäletas.
"Ma võin rohkem pingutada," ütlesin mina.
"Peatoimetaja pole ka rahul," ütles Mäger.
"Ma saan hakkama… mul on päris hea loo idee – üks korrump…"
"Omanikud pole rahul," niutsus Mäger.
"Aga minge siis äkki kõik perse," ütlesin ma ja lõin tema kabineti ukse enda järel pauguga kinni.
"Mis toimub?" küsis sporditoimetaja. "Ah ei midagi, sain kinga," ütlesin ja astusin toimetuse hoovi keset sooja vananaistesuvist Tallinna. Tänavale jõudes helistasin oma parimale sõbrale Adrianile nädalalehest Standard. "Mäger lasi mu lahti," ütlesin.
Pollakise bluus
Daniel Vaarik juuli 26, 2011 | 7
Tere, helistan Kuku raadiost, kas tahaksite rääkida meile midagi suveniiridest? Suven…? Mis mõttes? No ei midagi tõsist, hommikuprogrammi jaoks, räägime siin natuke suveniiridest, noh nii, kerges vormis ja mõtlesime, et teie võiksite sõna võtta kommunikatsiooniasjatundja vaatepunktist.
Mida paganat ma suveniiridest rääkima peaksin? Äkki Taani peaministri nõuniku silmis peegeldunud õudusest, kui ta nägi, et Riigikantselei kavatseb delegatsioonile kinkida rauast viikingilaeva, millel on seanahast purjed? Okei, see viimane kord veel olen nõus. Pange siis eetrisse. Tere hommikust, Eesti.
Kuidas masintõlge muudab pilti Eestist?
Daniel Vaarik mai 16, 2011 | 11
Kuigi Eestil on kaks maismaanaabrit, on meie riik ühes mõttes kindlasti saar. Ma pean siin silmas meie keeleruumi, mis on meid läbi ajaloo eraldanud muust maailmast. Ma ei taha praegu peatuda pikalt selle olukorra plussidel või miinustel, vaid hoopis sellel, et saar on kadumas, oleme ühendumas kogu maailma informatsiooni hiidkontinendiga. Seda muuhulgas tänu masintõlke tehnoloogiatele, mida mõnekümne aasta eest peeti lootusetult ulmelisteks.
Tõe strateegia
Daniel Vaarik apr. 21, 2011 | 25
Ainus, mida sul teha tuleb, on sulgeda silmad ja sa oledki teisel pool. Seal teisel pool, seal sööb su pere päikeselisel verandal hommikuks pannkooke ja loeb kõrvale kvaliteetset ajalehte.
Seal teisel pool, seal kuuled sa uudistest, et su rahva sportlane võidab dopinguta ja sinu kõrvalmajas ei ela venelast. Seal teisel pool loed sa lehest, et Eestis pole Savisaart. See on tõde, sest nii tiblad kui paks läksid juba aastate eest siit ära. Sõitsid suurte laevadega ühte kohta, kus nad on palju õnnelikumad.
Jah, seal teisel pool, seal võidab alati valgus pimeduse. Seal teisel pool, seal ei ole varje. Seal teisel pool on headel alati õigus ning keegi ei urgitse ega kritiseeri. Sa teed silmad lahti ja… Fuckpersenahuj. Kõik on tagasi. Sa rühid bussipeatuse suunas ja mõtled, mitu protsenti tänava kohal heljuvast pruunist tolmupilvest koosneb pulbristunud koerasitast.
Mida ma ootan spordisponsorilt
Toomas Tamsar apr. 28, 2011 | 8
Ettevõtted on sotsiaalse vastutusena näinud rahvale meelepäraste ja uute initsiatiivide toetamist. Logode lehvides. Andrus Veerpalu dopinguskandaal on aga vastutuse tõehetk. Kas tõesti on nii, et sotsiaalne hirm tapab sotsiaalse vastutuse?
Kaalukausil on põhimõtted, väärtused ja 2011 kasumiplaan. Väga raske valik. Kas võtta selge seisukoht, aga riskida ärieesmärkidega, boonustega, poliitiliste suhetega ja mine tea, isegi karjääriga?
Või vaikida ja riskida sellega, et kliendid, töötajad, avalikkus näevad, et jutt ettevõtte põhimõtetest on hea täpselt niikaua kui ärieesmärgid ohus pole. Ja siis – peaaegu oleks meelest läinud – riskida veel Eesti spordile puhta mainega pikemas plaanis.
