Rubriik: Utoopia

Hiiliv Triikraud

Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.

Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.

Traditsiooni leiutamine

Antropoloogiaprofessor Lorenzo Cañás Bottos rääkis kunagi mennoniitidest, amišitega sarnasest rahvakillust, kelle juures ta mõnda aega teadlasena elas. Kuna mennoniidid on ülikonservatiivsed oma riietuses, pani Lorenzot imestama, kust nad oma teksakombinesoonid said. Ta uuris asja ning leidis, et nimetatud lõikega teksad tulid kasutusele 1970ndate aastate kandis ning seega ei olnud mennoniitide mitmesaja aastast ajalugu arvestades sugugi konservatiivsed.

“Kuidas te need teksad saite,” küsis Lorenzo.

“Need on meil alati olnud,” vangutasid mennoniidid arusaamatult päid.

Pöördepunkt

Keskkooli ajal mulle õppida eriti ei meeldinud, kuid mulle meeldis õpetajaid närvi ajada. Ükskord tõin bioloogia tundi suure peotäie lund ning panin laelambi peale sulama. Kui õpetaja Agu Teeveer tundi alustas, nirises lae alt vett nagu kevadisest räästast. Teeveer lahendas olukorra enda arvates nutikalt ning pani veenire alla väikese lillepoti. Üks-üks. Pool minutit hiljem lajatas aga poolsulanud lumehunnik tervenisti alla ning mätsis potis olnud lille maatasa. Kaks-üks.

Kodanikud, “niiöelda kodanikud” ja topeltkodanikud

Üks riigiametnik kurtis hiljutises juhuslikus omavahelises vestluses üsna pahaselt, et ta peab igapäevaselt tegelema “niiöelda kodanikega” viidates nõnda venekeelsetele eestimaalastele. Miks olid nad tema jaoks “niiöelda” ja mitte päris kodanikud? Sest nad ei olnud eestlased. Mõni aeg varem sattusin Facebookis debateerima ühe Eesti kodanikuga, kes avaldas pahameelt selle üle, et inglisekeelne press oli eestlasteks (Estonians) tituleerinud kuriteos kahtlustatavad Eesti kodanikud, kellel olid ilmselgelt vene nimed. “Mil moel nemad küll endale Eesti kodakondsuse said?” imestas too inimene rahuolematusest olukorra üle, kus inimese etnilis-kultuuriline identiteet ja riigiidentiteet (ehk kodakondsus) ei olndki üks ja sama.

Vabandamatus

Tegelikult saan ma Andrus Ansipi frustratsioonist väga hästi aru.

Kui lugeda ACTA teksti ning kõrvutada seda tolle Õhtulehe artikliga, mida peaminister Riigikogu ees tsiteeris, siis tõepoolest võib tekkida soov käed ahastuses taeva poole tõsta. Erakonnakaaslaste naeru ja aplausi saatel esitatud tiraad tabas aga, ilmselt peaministri jaoks ootamatult, märksa suuremat sihtmärki kui Õhtuleht või Heimar Lenk, tuues endaga avaliku pahameeletormi ning suured meeleavaldused nii Tartus kui Tallinnas. Laupäeval oli Vabaduse väljak fooliummütse täis ning algselt konkreetselt ACTA vastu suunatud protest oli saanud olulise lisadimensiooni, mille võttis tabavalt kokku ühe tundmatuks jäänud nahkmantlis noormehe ühelauseline kõne kokkutulnutele.

Uue töönädala alguses reageeris tekkinud olukorrale lõpuks ka peaminister ise, kes avaldas kahetsust, et ta “ei arvestanud võimalusega, et iga [tema] sõna või lauset võidakse kasutada esialgsest kontekstist väljarebituna suvalises kontekstis” ning avaldas lootust, “et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud”.

Et siis… mida?

Tahaks uskuda… aga kuidas?

Vaadates täna Mart Laari pärast IRL-i eestseisuse koosolekut elamislubade skandaali teemadel selgitusi jagamas, tuli mulle meelde sama inimene jagamas selgitusi selle kohta, et ta ei lasknud Edgar Savisaare pildi pihta pump-püssist märki. Tol ajal, muide, mulle ei tundunud püssilaskmine sugugi nii suure probleemina, kui see, et hiljem selgus, et Mart Laar oli valetanud.

See on ebameeldivate olukordade klassika, millega kõige kuulsamalt on kokku puutunud Bill Clinton, kellele vähemalt pooled ameeriklastest oleks andeks andnud abielupettuse, kuid märksa vähem inimesi olid valmis andeks andma selle, et valetamine käis tal liigagi lihtsalt ja libedalt.

Nende ammuste lugude juurest tagasi tänapäeva tulles tahaks loota, et end isamaa nimega ehtivad poliitikud on vähemalt sellest midagi õppinud, mis Laariga juhtus, sest elamislubade skandaali puhkedes on taas käes olukord, mis iseenesest ei peaks viima ministrite tagasiastumiseni, vaid normaalse aruteluni elamislubade poliitika teemal, kuid mille asemel on üles kerkinud hoopis karmimad kõhklused ministrite aususe teemal.

Konsensusmeetodi kasutamisest õigusloomes

Esmaspäevasel konsensuseotsimise üritusel tajusin, et just konsensus oli see, mida ma riigiametnikuna eelnõusid välja töötades ja neid menetledes olin taotlenud. Mul on suur usk konsensusmeetodisse ja hea meelega oleksin arutlenud selle üle, kuidas teha nii, et õigusaktide väljatöötamisel ja poliitiliste otsuste tegemisel kasutataks rohkem konsensusmeetodit. Minu jaoks on oluline just küsimus riiklike otsuste tegemise protsessist, sest olen veendunud, et kui hakata riiklike otsusteni jõudmiseks kasutama kohast protsessi, siis lahenevad iseenesest paljud üksikküsimused.

Seejuures ma arvan, et see üritus algas õigest otsast – ehk sellistest küsimustest nagu “millise küsimuse üle me peaksime arutlema”, “kuidas otsustada selle üle, millise küsimuse üle me arutleme” ning “kuidas arutleda selle üle, millise küsimuse üle me peaksime arutlema”. Kedagi ei oldud ju kutsutud sellele üritusele mõnda riigielu korralduse küsimust arutama. Seetõttu ei oleks konsensusmeetodi mõttega olnud kooskõlas see, kui mõne konkreetne küsimuse arutamist oleks sealsele rahvahulgale peale surutud.

Konsensus

Jõuan Memokraadi ja Von Krahli akadeemia ühisüritusele “Kas konsensus on utoopia?” vaid mõned minutid enne algust. “Anarhistid juba lahkusid”, ütleb Tarmo Jüristo. Neile olevat kogunemine veel enne algust jätnud liiga etableerunud ja salongiliku mulje.

Sellele vaatamata on kohal üle saja inimese, istumas toolidel ja kõõlumas rõdudel. Palju on neid, keda ma isiklikult ei tunne. Tarmo on seekord põhikorraldaja ning mulle teeb head meelt, et ometi üks üritus, kus ei pea ilmtingimata ise sõna võtma. Nõjatun toolile, teen telefoniga pilte ning jälgin showd. Mugav.

Kiri skeptikule, kes armastab Bruce Willist

Kas see tuleb sellest, et televiisorist tuleb liiga palju maasturite reklaame, või sellest, et kinos näidatakse väga palju plahvatusi, kuid igal juhul on kuidagi juhtunud, et mõned inimesed ei usu, et väikesed asjad muudavad ühiskonda. Kui sa oled üks nendest, siis on sulle keeruline seletada, et mõni kodanikuühiskonna aktsioon on edukas ka siis, kui see koheselt ei lõpeta kõiki maailma hädasid. Sulle ei saa ka öelda, et Garage48 võib olla tulemuslik isegi siis, kui sellest ei sünni järgmisel nädalal uut Skype’i.

Tahaks sult küsida, et come on, kullake, kuidas sa saad olla naiivne, ja arvata, et elu muutubki päevaga? Kodus sa ju ei oota, et Pavlova kook kerkiks ahjus mõjusa kärgatuse saatel 0.2 sekundi jooksul – “Tümaki! Valmis, kallis!” – ja koduõllel lased sa ju natuke käärida? Kuuske istutades sa ju ei pettu, kui see pole homme 30 meetri kõrgune? Maamaja kõrval olevat võsa maha lõigates sa ju teed seda sellepärast, et sa kardad, et maja sein hakkab aja jooksul mädanema, kui sinna valgust ei paista. Justnimelt – aja jooksul.