Rubriik: Utoopia

Tahte triumf mõistuse üle

Daniel Vaarik

Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib  saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal juhul nõukogude aega. Aia taha läinud suurprojekti üritatakse  esitada kui “tänuvõla täitmist” Vabadussõjas osalenute ees ja kõigi eestlaste ees, kes on vabadusvõitluse nimel kannatanud.

Tundub, et ka kaitseminister Aaviksoo on aru saamas, et isegi suurimate samba poolehoidjate kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest. Postituse läbilugemise järel tahaks küsida, et milles siis teie ühes lauses mainitud vastutus nüüd täpselt ikkagi seisneb, Jaak Aaviksoo, lähete valitsuse juurde uut 100 miljoni kroonist rahasummat küsima või?

Enne kui asume vaatlema, mis siis Aaviksoo postis täpselt mäda tundub olevat, astume korraks sammu tagasi ja mõtleme monumendi rolli üle üldse. Erinevalt näiteks sammuvast ekskavaatorist, on monumentidel enamasti vähe praktilisi funktsioone. Nende peamine roll on ideeline, sümboliline ning tavaliselt avaldatakse monumentidega kellelegi tänu. Sümbolilise funktsiooni puhul tõuseb eriti olulisele kohale elluviimise täpsus, puhtus. Sõdur, kes ei astu õppustel teistega ühte jalga,  rahuajal paraadile ei saa. Mida pühendunumalt, täpsemalt ja kaunimalt antud hetke võimalusi arvestades on rituaal ellu viidud, seda selgemini peaks sõnumi ülevus jõudma kohale ka vaatajani.

Võib ka lihtsama näite tuua. Kui teile antakse presidendi poolt orden, mida on viimasel hetkel kummiliimiga parandatud, siis tunnete ennast ilmselt solvatud. Kui teile tuuakse sünnipäevaks kingitus, mis on kägardatud ajalehepaberisse ning sellega kaasnevad närtsinud lilled, siis te ei usu kingitooja sõnu, et ta tegelikult teist lugu peab. Tulles tagasi monumendi juurde, kehtib sama asi. On tõesti võimalik teha garantiihooldustöid vastvalminud lennujaama juurdeehituses, kuid garantiihooldustöö monumendi puhul on silmapilkselt märk ebaõnnestumisest. Samba parandamine teibiga on aga juba põhjalik läbikukkumine. See on inimeste solvamine.

Ja ma ei räägi siin neist inimestest, kellele see monument nagunii ei meeldinud, ma räägin neist, kes usaldasid kaitseministrit, peaministrit ja valitsust, et sünnib Eesti Vabariigi tänuavaldus rasketel aegadel Eesti ideed hoidnud inimestele. Ma räägin neist, kes samba avamise hetkel pühkisid silmast pisara.

Kaitseministri blogipostitust lugedes tuleb tõesti nõustuda sellega, et sambaprojekt ulatati talle juba seisundis, kus protsess ei näinud hea välja, kuid samas oli siiski tema võimuses halvim ära hoida. On väga sümpaatne, et ta proovib anda omapoolseid selgitusi toimunule, kuid kahjuks kordab ta oma postituses üle põhiliselt üldlevinud müüte ning kasutab demagoogiavõtteid, millega loob pigem küsitavusi kui usaldust. Üritan alljärgnevalt mõningaid ministri väiteid analüüsida lähemalt.

Islandi reportaaž

Daniel Vaarik Kümme päeva tagasi olin ma juhuse tahtel kõigist maailma kohtadest just Reykjavíki klubis NASA ja kuulasin Islandi bändi FM Belfast esinemist: “Me tuleme kohast, kus me loeme päevi mittemillenigi, jookseme mööda tänavaid aluspesus… […]

Rodina

Daniel Vaarik Vanu Flickr-i pilte vaadates avastasin ühe paar aastat tagasi Maardu laadal tehtud foto ning meenus ka sellega seotud juhuslikult pealt kuuldud dialoog. Õigemini selle vestluse meelde jätmiseks ma selle pildi vanade märkide müügileti […]

Demokraatia ilu ja valu

Tarmo Jüristo Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see […]

Soosepa revolutsioon

Daniel Vaarik Kirjutan viimases Hea Kodaniku numbris ühest radarialusest protsessist, mis võib olla heade tulemustega. Eks see kõik sõltub sellest, millist pidi lõigata, kuid vastupidiselt moes olevale versioonile on ju ilmselge, et uusrajoonides ei peitu […]