Archive for the ‘Utoopia’ Category
Rist ja põgenemine
märts 27, 2009 | 0
Ma usun, et mingitel tingimustel võib Vabadussõja mälestussambast kunagi saada Tallinna linnaruumi loomulik osa. Võib olla isegi ilus osa. Rõhutan: mingitel asjaoludel. Ma olen ka veendunud, et ajalugu peab mäletama ning seda hindama. Ja ma tahan ka, et vabadusvõitlejaid tunnustataks. Kuid suurim respekt võitlejate suhtes oleks see, kui nende teenete hindamise eest pandaks vastutama inimesed, kes seda oskavad ja …
Märkmeid Leedust
märts 4, 2009 | 1
Eile hommikul jõudsin Leetu ja õhtuks maandusin otse loomulikult Ž. külalislahkes köögis. Neil on varasema ühe asemel nüüd kaks papagoid, kes täitsid korteri vilekoori ja keelelaksutamisega, üks neist räuskas aeg ajalt isegi: “Labas!”. Midagi oli ka inimestega seekord teisiti, sest tavapäraste Eesti anekdootide asemel räägiti väga palju leedulastest endist.
Papagoi Petras (Eesti keeles …
Rehepapi ekviliibrium
sept. 15, 2010 | 11
Daniel Vaarik
Te kõik tunnete teda. See on see paks poiss algkoolist, kes sööb enne teiste kommid ära ja siis alles enda omad. See ametnik, kes viib 1. septembril kasti paberit ja kirjatarbeid koju, et ei peaks neid lastele ostma. See naaber, kes ei viitsi oma koera tagant junne korjata. See poliitik, …
Žüriiliikme märkmeid Garage48-lt
Daniel Vaarik veebr. 28, 2011 | 7
Ühes asutuses, kus ma kunagi töötasin, hakkas iga päev kolm minutit enne viit koridorides pihta vaikne tümin, mis kulmineerus täpselt täistunnil sellega, et kohvitassid hakkasid alustasside peal kilisema. Need olid lahkuvad ametnikud, kelle ühesuunaline ja pidurdamatu voolamine koridorides meenutas sebrade migratsiooni Discovery Channelis.
Kui viimane neist oli lifti kadunud, saabus majja vaikus, …
Poliitika näitlikustamise probleeme I
Daniel Vaarik veebr. 7, 2011 | 6
Poliitsõnumi visualiseering 2010. aasta veebruarist. 5000 lauluväljakule kutsutud töötut külmas talveilmas. (Foto: Õhtulehe lehetegija blogi)
Suurte poliitiliste reformide hindamine kõigest nelja aasta tagant on vajalik, kuid raske ettevõtmine, sest näiteks tänaste rahvastiku- või energeetikapoliitiste otsuste loomulik mõjuhorisont on pigem 30-50-100 aastat kui neli aastat.
Turg sundis mind!
Daniel Vaarik jaan. 9, 2011 | 41
Ma mäletan, kuidas kunagi ühe reklaamiagentuuri tüübiga rääkides tuli jutuks, et miks nad teevad reklaame, mis neile endile ei meeldi. “Keegi ei telli ju paremaid,” ütles ta. Ma tegin suu lahti, et midagi öelda aga siis panin kinni tagasi, sest ma ei osanud. Ilmselt mõtles tüüp seda, et raha makstakse liiga vähe, turg on liiga väike, tellijad liiga harimatud ning mis kõik muu.
Elu pärast Savisaart
dets. 22, 2010 | 12
Daniel Vaarik
Edgar Savisaar on oma poliitikukarjääri jooksul tõestanud, et tal on väga tugev võime tulla läbi igast skandaalist ning see on pannud paljud inimesed täiesti ebaratsionaalselt arvama, et see jääbki nii. Nii nagu me ei pea kogu aeg kontrollima, kas päike hommikul tõuseb, sest me teame, et ta tõuseb, on nad harjunud ka sellega, et Edgar Savisaar tõuseb …
Ämbliku pöörijoon
dets. 19, 2010 | 20
Daniel Vaarik
“What’s the matter with you? Is your brain going soft? Never tell anybody outside the family what you’re thinking again.”
Don Corleone to Sonny
Alljärgnev lugu on avatusest, ootustest ja poliitilisest twitterihäälest nimega @vaiknedon, kes otsustas vaikida.
Kunagi kirjutasin Eesti Päevalehes avatumatest ja suletumatest ühiskondadest ning võrdlesin suletud …
Masinate poolt kasvatatud inimesed
dets. 13, 2010 | 14
Daniel Vaarik
1986. aastal muukisime sõpradega lahti Vanemuise tänava arvutiklassi ukse, et saaksime natukenegi kasutada 8-bitiseid Yamaha MSX personaalarvuteid. Üks tüüp pidi kogu aeg valves olema ja kui ta ühel hetkel jooksuga mööda koridori tuli, siis oli selge, et tuleb arvutid ülepeakaela kinni panna ja uks lukku lajatada. Selleks …
II Mida avanemine teeb?
dets. 2, 2010 | 27
Daniel Vaarik
Mu lapsepõlve helifooni kujundasid üle Tartu linna kostvad valjud kõmakad, mis leidsid mõnel päeval aset lausa kümneminutiliste vahedega ja olid nii võimsad, et puust majad nagisesid ja raamaturiiulite klaasid klirisesid. Üks naabrimees armastas pärast järjekordset kõrvulukustavat pauku mõtlikult nentida, et “küllap lendas kuskil jälle mõni ämm õhku,” kuid tegelikult tekkis …
