Poliitikahuviliste kooli kolmandaks teemaks valisime metafoori. Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse metafoori all tavaliselt mingi nähtuse või asja omaduste ülekandmist (metaphora, kreeka keeles “ülekanne”) mõnele teisele asjale või nähtusele. Keeles on metafoorid nii loomulikud, et jäävad sageli kasutajatele märkamata. Ometi on metafooril oluline roll mängida selles, kuidas me maailmast aru saame ning selles käitume.

Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka ideoloogilise maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab. Selline metafoori kirjeldus on samuti metafoorne.

Läinud aastal lõpuks ka eesti keeles ilmunud raamatus “Metafoorid, mille järgi me elame” ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: “Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.”

Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes, näiteks valimistel.

Üle-eelmise nädalal avaldas Põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste EPL-i veergudel artikli pealkirjaga “Anonüümne annetamine pole patt. Piirang vähendab vabadust", mis tänuväärsel moel võttis üles vahepeal juba raugema kippunud Reformierakonna rahastamisskandaali temaatika – ja tegi seda moel, mis väärib lähemat tähelepanu. Et olla võimalikult täpne, võtan allpool Maruste artikli ette lõikhaaval ning täpsete tsitaatidena, jättes lühiduse mõttes valikuliselt välja vaid mõned lõigud, mis varemöelduga võrreldes palju uut ei lisa ja kohendades mõnes kohas originaali veidi logisevat sõnastust.

Algatuseks pealkiri. Ma olen muidugi kursis eesti päevalehtede tavaga neile laekunud kaastöödele (mis sageli laekuvadki ilma pealkirjata) pilkupüüdvaid pealkirja panna. Nii on täiesti võimalik, et patu ja vabaduse vastandus ei pärine Rait Marustelt, vaid hoopis kuskilt EPL-i toimetuse sügavustest. Ometigi on see pealkiri kõnekas – ning resoneerib kenasti ka peaminister Ansipi reaktsiooniga skandaali puhkedes, kui ta leidis, et “”Annetamine – see on hea". Nagu Juhan Kivirähk juba oma Postimehes ilmunud repliigis igati kohaselt tähelepanu juhtis, ei ole rahastamisskandaali puhul probleemiks mitte erakondadele annetamine, vaid see, kui nende annetuste päritolu on avalikkusele teadmata – ja seega ei käi jutt mitte sellest, kas annetamine on "patt", või isegi kas seda on anonüümne annetamine, vaid sellest, kas erakondade rahastamine peab olema läbipaistev. Aga sellest lähemalt edaspidi.

Kodanikuühiskond – või vabakond, nagu see moodsamas kõnepruugis kõlab – on Eestis vaieldamatult kuum teema. Viimastel kuudel olen selles osas sattunud lugema ja kuulma mitmeid erinevate poliitikute suust või sulest pärinevaid repliike ja ka pikemaid arvamusavaldusi, mille osas on tekkinud tahtmine reageerida, kuid samas ei suutnud leida mahti ja jaksu piisavaks süvenemiseks, et jutt ei jääks vastastikuste vaimukuste vahetamise tasemele.

Paar nädalat tagasi palus aga Avatud Eesti Fond mind esinema Vabaühenduste Fondi avaüritusele ning otsustasin seda võimalust kasutada selleks, et oma mõtteid veidi korrastada ning kirja panna – ja püüda avada üht ühtaegu laia, kuid samas ka väga konkreetset probleemi. Ja nimelt: kuidas vabakond ja demokraatia Eestis omavahel suhestuvad – või siis täpsemalt: kuidas nad võiksid suhestuda. Ühelt poolt on meil selles osas lood ju üsna hästi – mille üheks märgiks on tõsiasi, et vabariigi presidendil on alates eelmisest aastast eraldi (küll koosseisuväline) vabakonnanõunik. Teisalt aga tundub mulle, et arusaam vabakonna olemusest ning selle ühiskondlikust rollist vajaks märksa mitmekülgsemat käsitlust. Selleks aga on kõigepealt vaja teha väike kõrvalepõige poliitilise mõtte ajalukku.

Nimelt tundub mulle, et kui me räägime erinevatest ühiskonnakorraldustest, siis ei ole inimkond viimase paarituhande aasta jooksul suutnud suurt millegi põhimõtteliselt uuega lagedale tulla. Aristoteles (kes sellega omakorda täiendas Platoni klassifikatsiooni) jagas riigid oma korralduselt monarhiateks, aristokraatiateks, timokraatiateks, demokraatiateks, oligarhiateks ja türanniateks – ning kui selles nimistus lubada kombinatsioone, siis suuremalt jaolt saab kõik tänapäeva ühiskonnad mahutada selle liigituse raamidesse. Demokraatia, diktatuur, vabariik ning ka kodanikuühiskond (civitas) on kõik mõisted, mis pärinevad antiikajast, vanast Roomast või Kreekast.

Üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet esitas 1985. aastal oma raamatus "Maailma vabanemine lummusest. Religiooni poliitiline ajalugu" huvitava teesi, et kristlus on "religioon religioonist väljumiseks" (la religion de la sortie de la religion). Kristlus röövis valitsejatelt võimaluse vahendada siin- ja teispoolset, esindada jumalaid inimeste maailmas, reserveerides selle funktsiooni üksnes Kristusele endale. Sellest sai alguse jumala eemaldumine maailmast ja avanes tee poliitilisele esindamisele, mis päädis demokraatias ja religiooni kolimises kodanike privaatsfääri. "Mitte keegi meie seast ei saa enam ennast kodanikuna kujutleda teispoolsuse käsutäitjana. Inimeste riik on inimeste looming, nii et nüüdsest on meie kõige andunumategi usklike silmis lausa pühaduseteotus siduda jumala ideed meid ühendava korra või meid lahutava korralagedusega. Ühesõnaga, meist on saanud metafüüsikas demokraadid," resümeerib Gauchet oma mõttekäigu 1998. aastal ilmunud raamatus "Religioonist demokraatias" (e.k Loomingu Raamatukogu, 2007, nr 35–36, lk 6, tlk Katre Talviste).

Milleks seda vana mõttekäiku meenutada? See tuli meelde, kui mõtlesin vastsetele arengutele Eesti poliitikas. Mul on tunne, et viimastel aastatel juhib meie riiki valitsus, mis näeb oma poliitilise eesmärgina poliitikast väljumist. Võtan seda väidet siin lühidalt testida ja lahti kirjutada. (Ei kahtlegi, et õigupoolest on see üldisem trend, osa sellest, mida üha sagedamini nimetatakse "poliitika lõpuks", kuid siinkohal peatun üksnes Eesti situatsioonil.)

Räägitakse, et Inglismaa kuningas Edward I karjus kord ühe kirikutegelase surnuks. Vaadates Eesti avalikke tekste, tundub mulle vahel, et surnuks sõimata üritatakse ka meil. Vastavat statistikat mul pole, kuid ma julgen väita, et Eestis sõimatakse väga palju. Sõim netikommentaarides. Sõim töökohal. Poliitikud sõimavad. Peaminister sõimab. Rahandusminister sõimab. Pulbitsev viha on nii suur, et kui selle energia rakendada millegi kasuliku heaks võiks öösiti valgustada kõik Tallinna tänavad või ehitada üles pool tuleviku Eestit.

Mis toimub inimese peas, kes enne avalikku esinemist väitlusloogika korrastamise asemel loob nimekirja solvavatest märkustest ja siltidest, millega rünnata oponenti? Mis toimus Andrus Ansipi peas, kui ta nimetas netikogukonda seemnesööjateks? Mida arvab Jürgen Ligi, kui ta saatis kaks aastat tagasi öise ähvardavas toonis e-kirja ERR-ile või nimetas hiljuti noort erakonnakaaslase kriitikat riiklikuks kuriteoks? Kõik on vaenlase poolele üle läinud? Kõik tahavad neile halba?

Või võtame Rein Langi ning tema “lumpenproletariaadi”. Vahel öeldakse selle kohta “reljeefne väljendusviis”, kuid see ei muuda asja kuidagi positiivsemaks, reljeefsus lihtsalt peidab piinliku tegelikkuse ühe segasevõitu kujundi taha. Reljeef, mis on iroonilisel kombel nüri ja porine nagu kirsasaapa konts. Ning siis kui tuleb meelde, et nimetatud poliitikud saavad maksumaksjalt palka ning on seatud kaitsma kõigi kodanike huvisid, hakkab üpris kurb.

Mida üritatakse saavutada? Paremat maine? Mõistmist? Professionaalsel tasandil võin kinnitada, et sõim ei sünnita mõistmist. Enamasti ta sünnitab lihtsalt veel sõimu. Sõimamiskultuur sünnib läbi praktika ning sureb läbi praktika. Tahame seda või ei taha, nii netikommentaatorid kui ka tipp-arvamusliidrid tõmbavad vaikselt, kuid järjepidevalt käima reaktsioonide ahelat, mille tulemuseks on kaugenemine ideede vabast vahetamisest, mis peaks olema teadmistepõhise riigi üks tunnuseid.

Poliitikahuviliste kooli teiseks aruteluteemaks valisime mõiste “ekspert”. Klassikalise definitsiooni järgi on ekspert see isik või institutsioon, kel on mingil alal mingi teadmine, mida teistel ei ole, ning oskus seda teadmist kasutada. Selles artiklis defineerime eksperti kui kedagi, kellel avalikkus arvab mingil teemal teistest enam teadmisi või kogemusi olevat. Sealjuures ei ole oluline, kas arvamus eksperdi suuremast teadmiste- ja kogemustepagasist vastab tegelikkusele.

Tegelike ekspertide arvamuse kasutamine on ettevõtete või riigi nõustamisel või ajakirjanduses muidugi vajalik. Hea oleks, kui neid oleks mitu ja nad ei räägiks sama juttu. Veelgi parem, kui nad oleksid sõltumatud. Selle artikli kontekstis huvitab meid, kuidas eksperdi hinnang võib poliitilises kommunikatsioonis muutuda propagandavahendiks ning see, kuidas aru saada, millal niinimetatud ekspertarvamusele rõhudes soovitakse lugejat tasalülitada nii diskussioonist kui mõtlemisest: ekspert teab, ja kui argument sisaldab viidet eksperdi seisukohale, ei saa see olla vale ning selles ei tule ei kahelda ega püüda sellega vaielda. Õigus on eksperdil, järelikult ka minul, kui ma eksperdi argumente kasutan.

Eesti ajakirjanduses on viimasel ajal tulnud tänuväärsel kombel käibele mõiste kartelliparteid. Kuigi võib tunduda, et nimi selgitab piisavalt täpselt asja, siis siiski tasub lähemalt vaadelda konkurentsi piiravate kokkulepete olemust poliitikas ning proovida analüüsida, kas kartellid parteielus ja majanduses on üksühele võrreldavad. Samuti lisan lõpetuseks mõned ettepanekud, kuidas võiks vähendada kartelliseerumist kohalikul parteimaastikul.

Silver Meikari eelmisel nädalal tehtud avaldus  selle kohta, et ta viis oma nime all Reformierakonna kassasse kellegi teise raha, kelle identiteeti ei teadnud ei tema, ega tea ka tänase seisuga meie, jättis mulje, et põhiküsimus on selles, kelle raha see siis oli. Seaduse mõte peaks olema tagada, et läbipaistvate annetuste kaudu näeme kõik, kelle huvid… Read more »

Jaws, Voiceover, iGlasses, Victor reader. Te ei tahaks neid ilmselt kasutada. Mina aga kasutan neid iga päev, ja kui poleks neid, poleks ilmselt seda postitustki. Kasutan internetti ja tänapäeva tehnoloogiat nagu paljud inimesed. Arvutit, nutitelefoni igapäevaselt ja sinna kõrvale mõndasid veidi erilisemaid seadmeid. Käin Facebookis, Twitteris, skypemas, nagu meie kõik. Asja teebki just eriliseks see, et kui ma kõike seda kasutan, ei näe ma ühtegi ekraani.

Esiteks torkab silma, et tegemist on episoodiga teatavas seerias, mitte aga üksiku erakordse sündmusega. Seeria ühisnimetaja on raha, mida Eestis võimul olevad grupeeringud vajavad rohkem kui suudavad endale legaalsete meetoditega hankida. See on arusaadav, sest nende grupeeringute roll Eesti riigi juhtimisel ja võimu teostamisel on oluliselt suurem kui seda ametlikult tunnistatakse. Mõistagi ei pea ma nende grupeeringue all silmas erakondi kui niisuguseid, vaid nende juhtorganeid, kellest on kujunenud Eesti riigiaadli tuumik. Need inimesed on ennast sisse seadnud selleks, et kindlustatuks saada ja jääda. Nad pakuvad ühiskonnale mitte eriti avatud ja mitte eriti demokraatlikku, aga suhteliselt kõrgetasemelist ja muu Ida-Euroopaga suhteliselt vähekorrumpeerunud valitsemisteenust, ning vastutasuks saavad nad õiguse oma organisatsiooni võimu tsementeerida. Selline on meie ühiskondlik leping kartellistunud demokraatia tingimustes.

Silvergate'i kõige teravam nurk puudutabki kartellistunud partokraatlikku võimurežiimi ennast. See, kuidas grupeeringud endale võimu edasise kindlustamise jaoks raha hangivad, on olnud ühelt poolt meie ühiskonna avalik saladus ja teisel poolt meie edu võti. Professionaalsete võimustruktuuride rahavajadused paisuvad paratamatult kiiremini kui ühiskondlik arusaamine nende kulude vajalikkusest. Sellepärast võetaksegi kasutusele lisaks legaalsetele (iseendale riigieelarvest väljakirjutatavatele) sissetulekutele ka teised allikad. Teistes riikides on võim sageli läinud populistide kätte, kes pole suutnud või tahtnud kartelle luua, kuid nad pole olnud võimelised ka kuigi efektiivselt riiki juhtima (vt. Tõnis Saartsi ülevaadet Eesti parteipoliitika – erandlik Euroopas). Seevastu Eesti poliitlise võimekuse taga on struktuurid, mille rahastamine oleks status quo sailitamise huvides pidanud jääma avalikuks saladuseks. Selle avalikustamine kõigutab tõepoolest Eesti poliitilist võimekust – selles osas on partokraatide pahameele ja vasturünnakute motiiv arusaadav.