Nad tegid muusikali, mis põhines filmil, mis põhines raamatul, mis põhines ühel tema mõttel… 2012 on Eestis saamas satiiriliste netimeemide aasta, mille avas Laari ruum, kuid millele järgnes kiirelt peaminister Ansipi ACTA-teemalise ettekande lõikumine, remiksimine ja ristmeediastamine ning ühe ja sama laine peale mahtus ka Galojan.
Vaadates kuidas eestlane riigi arengusse kodanikuna panustab, on mulle jäänud mulje, et tema jaoks on Eesti riik vägev seade, mis juhib end ise õiges suunas. Paremas suunas. Valimised on meile kui nutika tiibraketi tulistamine: fire and forget. Jätkem see mõte taustale.
Olen üks neist üsna vähestest inimestest, kes on ACTA teema kodanikuna piisavalt selgeks lugenud ja julgen sellest midagi arvata. Ministeeriumi juristile on mu arvamus ilmselt naeruväärne, aga oma arvamust tahan ma sellegipoolest jagada.
See näib võimatu ülesandena. Pean suutma kirjeldada seda, kuidas meie riik lepingut tõlgendades valesti läheneb ja ma ei suuda kõneleda juristide keeles. Pean teid selgituseks viima ka lepingu taustani ja esitama enda jaoks, ACTA vastasena, ebameeldiva tähelduse.
Tallinn University of Technology's Department of Public Administration, from 1 February, has established the policy of closed screen during class, unless of course lecturers decide differently for their classes or individual sessions. That is and should be normal, but, looking at media attention and comments, it seems not to be so in the Estonian higher-education… Read more »
Üks väike seltskond on otsustanud püüda jalule aidata 23-aastase noormehe, kes oli sügisel mõnda aega kodutu staatuses, seejärel suutis ta paar kuud teatud asjaolude kokkulangemise tõttu ning ühe hea inimese toel ja nõul hakkama saada, ning kes nädal tagasi oli viinud end jälle sinnamaale, kus ta sügisel alustas – tänavale.
Nagu arvata oli, selgus üsna varsti, et kõik ei ole nõnda lihtne, kui algul tundus, sest abi vajavatel inimestel ongi tavaliselt palju keerulisi probleeme, või nagu üks selle seltskonna liige kohe alguses tabavalt väljendas: “Ei usu mina, et selle noormehe probleemid oleks lahendatavad natukese raha ja uue töökohaga.”
Seltskonna meililistis järgnesid arutelud, et kas on nii, et “inimene peab ISE tahtma muutuda ja aidata saab vaid seda, kes ise ennast aitab” või on see valem pigem mugavam lahendus aitajale, aga mitte alati abivajajale. Arutelud on toimunud ka selle üle, kui sügavale auku peaks laskma inimesel langeda, et tal endal tekiks soov täielikult muutuda, kuid üldiselt on nii, et kui teatud probleemidega inimesed lihtsalt enda hoolde jätta, tulevad nad sellest olukorrast eluga välja vaid harva.
Aga Memokraadi nõudlikule lugejale ei tahaks ma kindlasti pakkuda filosoofilisi, sotsiaalpoliitilisi ja psühholoogilisi arutelusid kodutusest, liiatigi kui selleks puuduvad mul vastavad teadmised ja kogemused. Tarmo palus mul lihtsalt veidi kirjeldada seda, mida olen selle ühe nädala jooksul tolle noormehe vahendusel teada saanud Tallinna kodutute igapäevasest elu-olust. Olgu selle noormehe nimeks täna näiteks Siim.
Kui kodanikul on küsimus, siis ta läheb otsib sellele vastust internetist. Võib olla helistab kuhugi ametiasutusse või uurib tuttavatelt. Kui vastust kohe ei leia, siis nii mõnigi jätab pärimise järgi ning jääb lootma, et ehk keegi teine ühel päeval pakub lahenduse. Aga mitte Martti Rõõmus.
Noored Kooli programmi läbinud ettevõtja on valmis vastuste leidmise nimel tõesti vaeva nägema. Minuga kokku saama tulebki ta selleks, et rääkida, kuidas ta uuris koolijuhtide erakonnastumist Eestis.
Juba kolmandat aastat Tallinna Ühisgümnaasiumis 6.-9. klassi lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Rõõmus rõhutab, et tema uurimus pole ajendatud ühegi erakonna eelistamisest ega soovist pilduda muidu sildistavaid hinnanguid. Kõik mida ta soovib, on rohkem infot ja avatud arutelu haridusele tähtsatel teemadel.
Järgneb meie vestluse lühike üleskirjutus.
Jätkates jõulu- ja uusaastatervituste videotraditsiooni tervitab Memokraat oma lugejaid seekord remiksi ehk oma tõlgendusega Tallinna Linnavalitsuse jõulutervitusest. Eeldame, et tegemist on maksumaksja raha eest tellitud tööga ning seetõttu avalikuks kasutamiseks ja remiksimiseks vägagi sobiva infoga. P.S. Tee ka oma versioon! Olge tublid!
Vaadates täna Mart Laari pärast IRL-i eestseisuse koosolekut elamislubade skandaali teemadel selgitusi jagamas, tuli mulle meelde sama inimene jagamas selgitusi selle kohta, et ta ei lasknud Edgar Savisaare pildi pihta pump-püssist märki. Tol ajal, muide, mulle ei tundunud püssilaskmine sugugi nii suure probleemina, kui see, et hiljem selgus, et Mart Laar oli valetanud.
See on ebameeldivate olukordade klassika, millega kõige kuulsamalt on kokku puutunud Bill Clinton, kellele vähemalt pooled ameeriklastest oleks andeks andnud abielupettuse, kuid märksa vähem inimesi olid valmis andeks andma selle, et valetamine käis tal liigagi lihtsalt ja libedalt.
Nende ammuste lugude juurest tagasi tänapäeva tulles tahaks loota, et end isamaa nimega ehtivad poliitikud on vähemalt sellest midagi õppinud, mis Laariga juhtus, sest elamislubade skandaali puhkedes on taas käes olukord, mis iseenesest ei peaks viima ministrite tagasiastumiseni, vaid normaalse aruteluni elamislubade poliitika teemal, kuid mille asemel on üles kerkinud hoopis karmimad kõhklused ministrite aususe teemal.
Nüüd on see tehtud. Parafraseerides pseudonüüm-nimekaimu "Liberaali", harjutati noa ja kahvliga söömist nii, et taldrikul ei läikinud vastu selle põhi. Kaugel sellest, konsensuspoliitika "söögiriistu" kasutati tõeliselt palava pudru söömiseks. Sellel reedel otsisid Pühajärve kogukonna liikmed Tarmo abil lahendusi tõelistele ja reaalsetele muredele.
Ei tea, millest see tuleb, et esmaspäevase Occupy Von Krahli Memokraadi postituste kommentaarides jõuti sageli söögi ja söömise metafoorideni. Mõnes mõttes see isegi sobib, sest pärast kahe ja poole tunni pikkust teekonda Tallinnast Otepää külje all asuvasse Nuustaku pubisse kostitas pubiomanik Veiko meid kõigepealt maitsva õhtusöögiga. (Aitäh talle selle eest)
Jõudsime kohale kolmveerand seitse, ehk veerand tundi enne kokkulepitud algust. Olime esimesed ning vähemalt mul tekkis kõhedus, kas keegi sellisel tumedal lörtsisel õhtul üldse kogukonna asju arutama tahabki tulla. "Võime ka omavahel juttu ajada," tegin irooniliselt nalja.
Ei tea, kuidas ja kust hakkasid läbi pimeduse paistma uued ja uued autotuled ning kui koosoleku avanud kogukonna juht Teet Reedi arutelu avas, luges ta kokku 37 pead. Kui Tarmo pisut kahtlustavate silmade ees oma sissejuhatusega konsensuspoliitikasse asus, jälgis teda juba ligi poolsada silmapaari.
Pakkusin Danielile, et kuna ma oma blogi olen vaikselt vabasurma lasknud, siis võin aeg-ajalt Memokraadile Venemaast kirjutada. Olge siis lahked!
Venemaal toimuvad pühapäeval duumavalimised, mis on minu hinnangul kõige igavamad valimised Venemaal peale Nõukogude Liidu lagunemist. Tänases Eesti Päevalehes ilmus valimiste puhul intervjuu Moskva ülikooli poliitilise psühholoogia kateedri juhataja, professor Jelena Å estopaliga. Leht pole teatavasti kummist, sestap panen siia üles vestlusest pikema ülevaate, koos selgitustega, mis on sulgudes.
Å estopali kateeder uurib juba 1993. aastast Venemaa elanike mõttemaailma ja suhtumist poliitilistesse protsessidesse. Tema tänavuse uuringu, mis viidi läbi suvel seitsmes Venemaa regioonis, tulemused on huvitavad, kuigi vaevalt, et täheldatud tendentsid juba kuidagi mõjutaksid eelolevat valimistsüklit Venemaal: nädalavahetuse parlamendivalimistele järgnevad märtsi algul presidendivalimised. Nende tulemused on liigagi hästi ette teada.
Esmaspäevasel konsensuseotsimise üritusel tajusin, et just konsensus oli see, mida ma riigiametnikuna eelnõusid välja töötades ja neid menetledes olin taotlenud. Mul on suur usk konsensusmeetodisse ja hea meelega oleksin arutlenud selle üle, kuidas teha nii, et õigusaktide väljatöötamisel ja poliitiliste otsuste tegemisel kasutataks rohkem konsensusmeetodit. Minu jaoks on oluline just küsimus riiklike otsuste tegemise protsessist, sest olen veendunud, et kui hakata riiklike otsusteni jõudmiseks kasutama kohast protsessi, siis lahenevad iseenesest paljud üksikküsimused.
Seejuures ma arvan, et see üritus algas õigest otsast – ehk sellistest küsimustest nagu "millise küsimuse üle me peaksime arutlema", "kuidas otsustada selle üle, millise küsimuse üle me arutleme" ning "kuidas arutleda selle üle, millise küsimuse üle me peaksime arutlema". Kedagi ei oldud ju kutsutud sellele üritusele mõnda riigielu korralduse küsimust arutama. Seetõttu ei oleks konsensusmeetodi mõttega olnud kooskõlas see, kui mõne konkreetne küsimuse arutamist oleks sealsele rahvahulgale peale surutud.
