Ettevõtted on sotsiaalse vastutusena näinud rahvale meelepäraste ja uute initsiatiivide toetamist. Logode lehvides. Andrus Veerpalu dopinguskandaal on aga vastutuse tõehetk. Kas tõesti on nii, et sotsiaalne hirm tapab sotsiaalse vastutuse?

Kaalukausil on põhimõtted, väärtused ja 2011 kasumiplaan. Väga raske valik. Kas võtta selge seisukoht, aga riskida ärieesmärkidega, boonustega, poliitiliste suhetega ja mine tea, isegi karjääriga?

Või vaikida ja riskida sellega, et kliendid, töötajad, avalikkus näevad, et jutt ettevõtte põhimõtetest on hea täpselt niikaua kui ärieesmärgid ohus pole. Ja siis – peaaegu oleks meelest läinud – riskida veel Eesti spordile puhta mainega pikemas plaanis.

1. Põlissoomlaste suur edu Soome parlamendivalimistel tähendab et, …
a. tegemist on uue pöördumatu trendiga Euroopas, kõrged tööpuuduse tasemed tähendavad seda, et paljud sisserännanud ei ole enam vajalikud ja põlisrahvas pöördub nende vastu.
b. punktis a öeldut, kuid kas tõesti mõtlete, et need sisserännanud pakivad oma seitse asja, ämma ja koduloomad kokku ja rändavad probleemideta tagasi?
c. valijad on lihtsalt üle maailma pettunud vanades poliitilistes jõududes ja valivad sageli uut jõudu ilma sisusse süüvimata.
d. "Kõige tugevam argument demokraatia vastu on viieminutiline vestlus keskmise valijaga." Winston Churchill

Ainus, mida sul teha tuleb, on sulgeda silmad ja sa oledki teisel pool. Seal teisel pool, seal sööb su pere päikeselisel verandal hommikuks pannkooke ja loeb kõrvale kvaliteetset ajalehte.

Seal teisel pool, seal kuuled sa uudistest, et su rahva sportlane võidab dopinguta ja sinu kõrvalmajas ei ela venelast. Seal teisel pool loed sa lehest, et Eestis pole Savisaart. See on tõde, sest nii tiblad kui paks läksid juba aastate eest siit ära. Sõitsid suurte laevadega ühte kohta, kus nad on palju õnnelikumad.

Jah, seal teisel pool, seal võidab alati valgus pimeduse. Seal teisel pool, seal ei ole varje. Seal teisel pool on headel alati õigus ning keegi ei urgitse ega kritiseeri. Sa teed silmad lahti ja… Fuckpersenahuj. Kõik on tagasi. Sa rühid bussipeatuse suunas ja mõtled, mitu protsenti tänava kohal heljuvast pruunist tolmupilvest koosneb pulbristunud koerasitast.

Ma mõtlesin tükk aega, et mida kirjutada Andrus Veerpalu ja meedia kohta. Tegemist on ju viimaste aastate ühe tähtsaima ajakirjandusliku juhtumiga ning korraga on meedia ees valikud, kus lugejad loovad meediavastaseid FB gruppe ja kutsuvad üles tellimustest loobuma.

Seni lugejate huvi kõrgele tõstnud meedia on korraga seisus, kus ta peab endalt küsima: Milline pool valida? Kellele olla lojaalne? Kas tõe mõõk või vale labidas?

Ühel heal päeval, ja see oli juhtumisi NO99 etenduse "The Rise and Fall of Estonia" esietenduse päev, avastasid Daniel Vaarik, Marek Tamm ja Tarmo Jüristo, et neis kõigis oli tekitanud palju mõtteid kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljutine artikkel ajakirjas Diplomaatia. Seejärel otsustasid nad, et panevad need mõtted vestlusringi vormis kirja, mis sest, et füüsiliselt istus Tarmo sel hetkel Mallorcal, Daniel sõitis Tallinn-Tartu rongis Tartu suunas ning Marek ladus mõtteid ekraanile Tallinnas Nõmmel. Järgnenud mõttevahetuse tulemused on teie ees.

Kui Delfi 1999. aastal asutati, oli massiline online kommenteerimine eestlasele üldiselt võõras – nii olid esimestel kuudel paljud kommentaarid Delfi enda töötajate poolt loodud. Eri kasutajanimede alt tekitatud vestlused tundusid tegijatele endile naljakad, tundus, et sündimas on midagi uut ja erilist ning kui lugejad hakkasid lõpuks üha enam kaasa lööma, siis oli tiim päris õnnelik.

Võib olla see kõik tunduski sel hetkel süütu tegevusena, kuid sellel asjal on ka teine nimi – “astroturfing”. Tegemist on inglisekeelse mõistega, mis tähistab võltsmulje jätmist rahva poolsest rohujuure tasandi algatustest. Astroturfingut või rohujuurepesu kasutatakse selleks, et peita mingisuguse kitsa grupi inimeste huvid rahvaalgatuse maski taha ning mõned selle rakendused on kaugel sellest, et olla kahjutud.

Olgu selleks siis ootamatu kodanikeliikumine poliitilise kandidaadi toeks või siis elanikkonna spontaanne vastuseis või toetus ideele rajada uus ostukeskus, kokkuvõttes on see manipuleerija unistus, sest rahva tahte abil on võimalik õigustada põhimõtteliselt mida iganes. Samal ajal on rohujuurepesu tõeliste kodanikeliikumiste suurimaid vaenlasi, kuna see ohustab nende usutavust ja mainet.

Inimese silm ei ole võimeline märkama iga hetk aset leidvaid väikeseid muutusi – kuidas kasvab aias sirel, kuidas tekib tuppa tolm, mismoodi tuleb päevitus või kuidas lisanduvad vöökohta grammid, millest saavad alles hiljem kilod. Üksnes siis kui mõni ootamatu sündmus asetab ümbritseva uude valgusse, avastab inimene korraga paljude vahepeal toimunud arengute tulemuse.

Ilmselt tuleb see sellest, et oleme evolutsiooniliselt seatud nägema suuri muutusi, sest need tunduvad tähtsamad kui väikesed. Samas ei ole vist ühtegi suurt muutust, millele poleks eelnenud väikeseid märkamatuid nihkeid, tillukesi ohusignaale. Kui me vaid oskaksime neid mikroteateid näha ja tähele panna, siis võiksime saada väärtuslikke teadmisi selle kohta, mis meiega tulevikus juhtuda võib.

Ma olen blogija rollis korduvalt klaviatuuri haaranud selleks, et juhtida tähelepanu mõnedele väikestele muutustele, mis minu arvates mõjutavad Eesti riigi tulevikku radikaalselt. Loomulikult on minu pilku juhtinud minu enda erialane ettevalmistus ning senine töökogemus ning ei saa välistada, et ma tähtsustan seetõttu teatud asju liialt üle. Samas, üks peamisi teemasid, mida ma käsitlenud olen, ehk meie inforuumi tegelik vabadus, on üks asi, mida on tõesti raske alahinnata.

Millegi saavutamiseks tuleb tavaliselt millestki loobuda, loomulikult ka valimiste ajal. Vaatame olulisemaid loobumisi, mis viisid häälejaotuseni, mida me nüüd tunneme valimiste lõpptulemusena ja mis määravad pikaks ajaks Eesti kursi. Reformierakond loobus Savisaarest. Reformierakond tavaliselt millestki vabatahtlikult ei loobu, aga sedapuhku tehti tugev samm. Andrus Ansipi avaldus novembris 2010, et Savisaarega koostöö on välistatud, oli valimiste… Read more »

Ühes asutuses, kus ma kunagi töötasin, hakkas iga päev kolm minutit enne viit koridorides pihta vaikne tümin, mis kulmineerus täpselt täistunnil sellega, et kohvitassid hakkasid alustasside peal kilisema. Need olid lahkuvad ametnikud, kelle ühesuunaline ja pidurdamatu voolamine koridorides meenutas sebrade migratsiooni Discovery Channelis. Kui viimane neist oli lifti kadunud, saabus majja vaikus, mida häiris vaid… Read more »

Kirjutan neid ridu Uzbekistanis, kus kohaliku õiguskantsleri kantseleis mõned päevad tagasi kitsale ringile korraldasin Ühtse Eesti DVD esmaesitluse. Autoritaarsele riigile kohaselt olid reaktsioonid vaoshoitud. Valitsev arvamus oli, et sellise etenduse lavastajad Uzbekistanis isoleeritaks ühiskonnast ja sõnakamad näitlejad saadetaks tootvale tööle. Arvestades, et ka Eestis on olnud hinnangud Ühtsele Eestile vastuolulised, siis järgnevalt selgitan oma kaalutlusi… Read more »