Wannabe teejuht
Mar 27, 2009
Kui sa midagi saada tahad, siis harva piisab sellest, et sa seda nuiama lähed. Isegi nii võib minna, et soovitud asja nõudlemine lõpeb lausa vastupidise tulemusega. Kujutage ette näiteks (äri)meest, kes ettevõtte loomise asemel oleks hoopis otse läinud kaatripoodi ning hakanud nõudma: “andke mulle see kõige suurem kaater, tasuta!”. Ei, enne tuli ikka firma luua, sebida ja harjutada ning isegi kui ärimeheks sai hakatud sellepärast, et oli unistus sellest kaatrist, tuli ideed veel kaua alla suruda, kuni lõpuks oli raha koos ja…
Sama kehtib poliitikas. Kunagi liikus Eesti kuluaarides üks muidu teenekas, kuid poliitikas võõras mees, keda nimetati “härra presidendikandidaadiks”, põhjus oli see, et ta andis kõigile hästi varakult teada, et ta tahab presidendiks saada. Kõik teadsid sellest soovist. Nagu ka sellest, et ta mitte kunagi presidendiks ei saa. Selle tagajärjel sai temast wannabe (sõnaraamat annab selle sõna eestikeelseks vasteks “hakatis” 
).
Millegipärast ei lähe hästi neil, kes ainult ühte asja tahavad ja seda muude tegevustega toetada ja vajadusel isegi varjata ei oska. Olgu obsessiooniks siis raha, hääled, klikid või kuulsus. Te võite vastu vaielda, kuid kui minu väide lõpuni loogiliselt läbi mõtlete, siis näete, et ainult ühe sooviga inimene on tegelikult kerjus, kuna ta on ülimalt vaene paljudest kohtadest ja väga haavatav ühest kohast.
Vahel lunijale isegi antakse seda, mida ta tahab, kuid sellest on tal raske rõõmu tunda, sest kuskilt immitseb mürgist hõngu. Vaadatakse viltu, räägitakse anekdoote, kritiseeritakse. Istud üksi oma kullast palees, Midas. Sellest hetkest saab sinust uusrikas – oled küll saanud raha, mida ihaldasid aga nüüd tahad, et kõik seda saavutust ka tunnustaks. Tahaks olla äge.
Kui uusrikka kujundit võtta pisut laiema edukuse kontekstis, rääkides mitte ainult rahast, vaid näiteks ootamatult kättesadanud ametipostist või populaarsusest, siis on näiteid rohkem. Alates jõmmist, kes kuskil praamisabas praalib, et “te ei tea, kes ma olen” ning nõuab enda eelisjärjekorras üleviimist kuni igasuguste isehakanud rojaliteetide ja rojaliteeditarideni äri-, meedia- ja mitmel juhul kahjuks ka poliitikavallas.
Üldiselt ma muidugi ei peaks Eestit kõige hullemaks uusrikkurluse pesaks, kuid kui ma hakkasin täna mõtlema, kui palju meie meediapilti “raputanud” juhtumeid võiks asetada ühisnimetaja alla “tõusiklikkus” või “wannabe-ism”, sain heleda valgustuse osaliseks. Meil on olemas täiesti oma ja arvukas Eesti tõugu nouveau riche. Nende seas on palju ka inimesi, kes võiksid olla muidu lugupeetavad, kuid kes teevad endist tolad, sest soovivad olla keegi, kes nad pole.
Pealkirjas sai välja lubatud sõna “teejuht”. Ehk siis mida teha, kui tahta tõesti ägedaks hakata? Äkki peaks õppima neilt, kes tegelikult ka on paljude arvates lugupidamist väärt – näiteks sportlased, kes on teinud 15-20 aastat iga päev trenni, et võita medal? Või inimesed, kes on sama kaua mõnda ettevõtet üles ehitanud, töötades tihtipeale 200 tundi kuus? Ehk hoopis kirjanikud, kes on kirjutanud 20 aastat enne kui on rahvusvaheliselt tunnustatud? Või siis jälle helilooja, kes ei jookse iga uue noodikäiguga kohe meediasse, kuid on pingeliselt aastakümneid süvenedes arenenud maailmakuulsaks elavaks klassikuks?
Häid näiteid leiab palju. Ja üldse poleks piinlik ka nimesid nimetada.
