ACTA ja usaldus

Vaadates, kuidas eestlane riigi arengusse kodanikuna panustab, on mulle jäänud mulje, et tema jaoks on Eesti riik vägev seade, mis juhib end ise õiges suunas. Paremas suunas. Valimised on meile kui nutika tiibraketi tulistamine: fire and forget. Jätkem see mõte taustale.

Olen üks neist üsna vähestest inimestest, kes on ACTA teema kodanikuna piisavalt selgeks lugenud ja julgen sellest midagi arvata. Ministeeriumi juristile on mu arvamus ilmselt naeruväärne, aga oma arvamust tahan ma sellegipoolest jagada.

See näib võimatu ülesandena. Pean suutma kirjeldada seda, kuidas meie riik lepingut tõlgendades valesti läheneb ja ma ei suuda kõneleda juristide keeles. Pean teid selgituseks viima ka lepingu taustani ja esitama enda jaoks, ACTA vastasena, ebameeldiva tähelduse.

Siin ta on: Ministeeriumitel on õigus väites, et ACTA kohta levib väärinfot. Kuigi levib ka “korrektseid” tõlgendusi, on rahva hirm ja vastuseis 80% osas valesti põhjendatud. Seda osalt SOPA ja PIPA vastasest internetipimendamisest, aga osalt ka ACTA lepingu valesti mõistmise võimendustest läbi pressi. See on hüsteeriline ülereageering. Ometi arvan, et see reageering ei ole samas ka põhjendamatu.

Rutiinne päev välislepingut jõllitades

Usun, et ministeeriumite poolt nägi lepingu menetlemine välja rutiinse kaubanduslepingu aruteluna. Varasema analoogse lepinguga võrreldes muutusid üsna igavad detailid, midagi erilist seal ei paistnud; olemasolevad seadused katsid lepingus sätestatu juba piisaval moel. Tööd on palju; pole vaja süüvida, leping tundub mõistlik — mitte otseselt vajalik ega riigile kuidagi kasulik, kuid diplomaatiline surve vastuvõtuks on olemas. Lisaks toosama, tol ajal alles saabuv euro.

Märke teadvustamatusest on mitmeid: esiteks see, et ACTA teemal kommentaare küsides oli esimesed 2 nädalat ministeeriumite poolt pea täielik infosulg: Ilmselt loeti leping uuesti põhjalikult läbi, vaadati mis viga: kas sellest tuleb suur jama? Kas me eksisime? Rumeenia peaminister ja üks Sloveenia diplomaat on öelnud et nad ei teadvustanud, millele alla kirjutasid.

Ilmselt otsustati, et eksimus polnud suur, sest ministeeriumi jaoks oli narratiiv harjumuslik. Ainsa ebahariliku detailina ilmusid mingid “valesti” tõlgendajad. Usun, et selle koha peal tegi valitsusaparaat vea ja uskus oma lugu edasi: see on normaalne leping. Ometi ei olnud usaldusahel Euroopa Liidu Nõukogu ja töörühmade vahel lepingu loomise vältel välist kriitikat näinud. Lepingut konsulteeriti praktiliselt ainult USA suurfirmade ja sisuvaldajatega.

Mis tähendab, et tegelik mäng võis käia ka üle meie ametnike peade. Kuskil stratosfääris.

Voldib end satelliidina lahti

Lähen võib-olla liialt poeetiliseks, kuid ei oska mõtet teisiti edastada. Kui raamatut tõlkida, on oluline et tõlkija tõlgiks emakeelde ja teiselt poolt mõistaks lähtekeele nüansse. Väikesi kohti, kus autor tegi sõnavaliku sihipäraselt. Ma kardan, et ACTA on lepinguna kõige kallimate võimalike juristide poolt ehitatud seadeldis, mille eesmärk on nihutada edasiste lepingute ja seaduste vundament neile kõige sobivamasse vette. Ta sisaldab neidsamu nüansse.

See avabki meie peaministri sõnumi: ei muuda midagi; aga väga oluline. See on mu hirmu kese: ma kardan sõltuvust unistest ametnikest, kes autoriõiguste rikkumise kommertsliku eesmärgi (intent) ja kommertsliku koguse (scale) kriminaliseerimisel erinevust ei näe. See on üks neist väikestest muudatustest mille sisu me hetkel seadusandluses ignoreerima asume, kui ACTA ratifitseerime.

Kommertseesmärkidel piraate ei tea ma ühtki. Ometi on mul raske leida sõpra, kes ei rikuks autoriõigusi kommertslikes kogustes. See on endeemiline! Meie kõigi parimad sõbrad, me ise, oleme avastanud digitaalse kultuuri võlud ja ACTA tõlgendamisel eesmärgipäraselt tuleb nad kriminaliseerida.

Me tahame väljatulevaid telesarju kohe ja reklaamideta näha ja me ei taha sünkroniseerida end aasta aja pärast mingil õhtusel ajal väga primitiivse arvuti taha, kus ei saa saadet kerida ega pausile panna (televiisor). Kogu tänase alla 35-aastase elanikkonna jaoks on netist filmide tõmbamine vale, aga samas mõttes vale nagu autotühjal tänaval üle tee minek või SMSi teel lahkuminek. Vale aga oluliselt mugavam kui kogu rituaal korrektselt läbida.

ACTAs on veel sarnaseid nihkeid: varasemad analoogsed dokumendid ongi alati rääkinud kommertslikust eesmärgist. Kellegi teise teose loata müümine oleks sama punase fooritule analoog autode puhul: seda teevad tõesti ainult tõelised mölakad.

Varem on kahju arvutamiseks meie õigusruumis kasutatud tegelikku kahju: ACTA kohaselt on kahju arvutamise aluseks müügihind. Need kaks on räigelt erinevad seisukohad. Täna vaatavad inimesed oluliselt rohkem jama, kui nad iial nõus ostma oleks. Selle jama müügihind aga võib olla sellest nullväärtusest oluliselt kõrgem. See on nihe põhimõtetes: Ameerika Ühendriikides, kus hinnapõhine karistamine kehtib, on autoriõiguste eest karistused inimeste pankrotistamiseks (ja hirmutamiseks) sobivates mastaapides.

Nüüd see trikikoht: kui ministeerium täna usub, et seadusi ei muudeta, kas ma julgen usaldada, et USA kaubanduskoda, saatkond, EAÜ pärast selle väga olulise allkirja andmist kõik robinal ministeeriumi uksele koputades neid muutusi sisse ei hakka viima? Nüüd saab ju seda kõike siin ka.

Toon palju kiidetud vaba Rootsi näite, kus vabaduse tase Eestist oluliselt parem pidi olema: Wikileaksi diplomaatiliste telegrammide lekkest lähtuvalt selgus, et riik oli kõik USA autoriõiguste alased probleemipunktid vastu võtnud täiesti üksühele, täiesti vaidlemata ja ükski teema ei riivanud avalikku arutelu kuigivõrd. Rootsi on riik, mis nõuab Julian Assange’i väljaandmist süüteo raames, mida tavaolukorras karistatakse rahatrahviga. Rootsi on ka riik, kus autorikaitseühinguga seotud kohtunik mõistis neljaks aastaks vangi Pirate Bay loojad, hoolimata sellest, et nad jagasid lehel vaid viiteid sisule. Viitamine oli seadusi pidi legaalne tegevus (Sealjuures: ACTA järgi tulevikus kriminaalne, sest on vahendamine ja soodustamine). New Yorki vabadussammas paistab Stockholmi ilmselt hästi kätte.

Kas Eesti, kus Kentmanni saatkonnas käiakse lobisemas natuke rohkemast kui oleks viisakas, on kuidagi moodi teistsuguses seisus? Kas ma saan olla nii ülbe, et julgeksin eeldada, et Eesti on sarnasele survele immuune riik? Lubage naerda: nad sulgesid terrorihirmus tänava kesklinnas umbes sama ükskõikselt nagu meie sulgeme rõduukse kui tuul puhub.

Tõesti: miks üldse on edaspidi mõne Eesti ministeeriumiga jamada tarvis? Euroopa Liit on kõigist rahvastest palju kaugem, palju mugavamini lobistatavam ja tsentraalsem asutus. Euroopast tulev kohaldub meile otse ja on odavam mõjutada, kui 22 rahvusparlamenti. Soovitan lugeda ja jälgida, kuidas ACTA täpselt samamoodi parlamentidest mööda libiseb.

Aheneva jada piirväärtusest

Tõmbaksin siia mõttelise joone. Eelnev kätkes minu usaldusküsimust, kus ametnike ahelas ja instruktaažis puudub minul sisendivõimalus ütlemaks, et nii tõesti ei saa. Ma tahan liikuda edasi selleni kuhu säärane tagasisidestamata autoriõiguste egiidi all võitlus oma matemaatilise piirväärtusena viib.

Arvutustehnika koos internetiga on loonud pretsedenditu maailma, kus kultuuri kopeerimine ei sõltu enam skriptooriumist, trükipressist, raadio- ega teletornist, plaadipressist vaid on midagi mida me ise iga päev kogu enda valduses oleva digitaalse sisuga teha saame. Digitaalinfo kopeerimine on väga odav, tõhus ja kättesaadav.

Meil on liigina täna tegelikult kaks teed: Esimesel puhul arvestame eelnevaga ja nõustume, et tegemist on uue turusituatsiooniga, kus me peamegi sisu tootma, arvestades, et piraatlusega tuleb ja saab väga edukalt konkureerida ja et inimesed on fundamentaalselt heatahtlikud ja on nõus väärt sisu loomist toetama.

Toon selle maailma ühe tänase ilusama näite. Veebilehel Kickstarter otsustas koomiksikunstnik Rick Burlew paluda fännidelt rahastust oma ühe raamatu uustrüki jaoks. Annetajatele pakub ta erinevaid meeneid alates külmikumagnetitest lõpetades nende kirjeldatud tegelase kaasamisest ametlikku loo kulgemisse. Praegu on ta eesmärk ületatud meeletult: 57000$ asemel on tal kasutada üle 500.000 dollari, millega on tal võimalik tellida suured uustrükid kõigile oma raamatutele. Sealjuures tuleb arvestada, et enamus antud materjalist on _internetist tasuta loetav_. Ta ise pani selle sinna!

Alternatiivina peame kodanikke kohtlema kurjategijatena: looma arvutid, mis ei ole võimelised jooksutama ei kopeerimistarkvara ega ka programme misiganes kopeerimispiirangutest möödumiseks: see tähendab iPhone’i laadset modereeritud ja suletud süsteemi. Ühtlasi peame ehitama võrgu, mida on võimalik täiel määral valitseda, jälgida ja hallata. Muul moel alanud võidurelvastumine lõppeda ei saa ning ACTA, SOPA ja PIPA on kõik manifestatsioonid probleemile, et internet on purustanud monopoli kopeerida.

Tahaksin sellist tulevikku, kus autor saab oma töö eest tasu neilt, kes teda tahavad toetada. Kummardusena nähtud vaeva eest, mugaval moel. Ma tahan nende teoseid vaimustunult sõpradega jagada. Mind häiriks väga, kui keegi autorite teoseid nende loata müüks ja ma ei tea veel, kuidas oleks õiglane tasustada neid, kes mõnd teost olulisel moel täiendavad.

Üht ma aga tunnen juba päris selgelt: ma ei taha näha pommivaid vahendajaid oma telefonis, arvutis ega oma riigi seadusandluses ja sonkimas ja oma sõpru varasteks tembeldamas.

Mäletate seda stseeni Dr Strangelove’i filmist, kus kapten pommiluugi kaudu lahkub? Mul on tekkimas tunne, et meie riik ei ole tiibrakett, vaid pigem see pomm ja seda juhib mingi kauboi.

Pikema põhjenduse arvutite sulgemise arengukäigust leiate Cory Doctorow artiklist.

Jaagup Irve kuulub MTÜ Eesti Interneti kogukond juhatusse, MTÜsse Wikimedia Eesti ja peab ajaveebi.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000571428615 Joonas Kiik

    Asjalik lugu, kuid ma ei soovitaks automaatselt üle võtta Ansipi leksikat. Kui käimasoleva diskussiooni kontekstis küllalt sisutut sõimusõna “hüsteeriline” üldse millegi puhul kasutada, siis on see Ansipi enda reaktsioon. Tema, aga ka näiteks Langi sõnavõtud on olnud ühed ebaadekvaatsemad, mida ma kogu selle nädala jooksul kohanud olen. 

    Kui sa arvad tõesti, et rahvas ja meedia on isakeste räuskamise peale üle reageerinud, siis on lihtsalt “ülereageering”, ilma igasuguse adjektiivita, selle väljendamiseks märksa kohasem. 

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000744451678 Kristjan-Kristjan Karneval

    haha. meenus: http://akamai.kolhoos.ee/tehnokratt/ep-patendi-kysimused/thilves.html

    äkki president polegi mikihiirekõrvadega?

  • Paavo

    Meil on olemas süsteem, mis võimaldab avalikes raamatukogudes loomingu (ka CD-plaatide ja audioraamatute) vaba tarbimist ja isiklikeks vajadusteks kopeerimist – Autorihüvitusfond (http://www.ahf.ee).

    Igal aastal eraldatakse neile riigieelarvest teatav summa, mis veebilehel kirjeldatud reeglite alusel jagatakse autorite vahel. Aluseks võetakse raamatukogudest laenutamise andmed ja välja makstakse taotluste alusel (st fond ei pea autoreid taga ajama, vaid autori enda asi on end fondi hingekirjas hoida). Eelmisel aastal laenutati raamatuid 4,8 miljonit korda ja selle eest maksti välja 118 152 eurot laenutushüvitust ja 69 718 eurot reprograafiahüvitust. Välja makstud hüvitused ja nende saajad leiab aastate kaupa siit: http://www.ahf.ee/taotlejale.html

    Summad on praegu küll häbiväärselt väikesed, näiteks Kivirähk sai eelmise aasta 19212 laenutuskorra pealt hüvitust ainult 1286 eurot, aga igal juhul paistab see ühiskondliku kokkuleppena, mis suudab tagada Inimõiguste ülddeklaratsiooni 27. artikli 1. punktis sõnastatud õiguse saada osa kultuurist, seejuures rikkumata 2. punkti, mis kohustab kaitsma autorite moraalseid ja materiaaliseid huvisid.

    Miks meil ei ole samadel põhimõtetel toimivat e-raamatukogu?

    Probleemi tuum ei ole ju kerges kättesaadavuses, vaid autori ilmajäämises õigustatud tasust – olgu selleks kas või abstraktne Autorihüvitusfondi hüvitusühik.

  • http://tehnokratt.net/ petskratt

    Ministeeriumi-ametnike tegevuse ennustamiseks on hea teada mis toimub nende kollektiivses mõistuses – sattusin nimelt kunagi varalahkunud-ent-reinkarneerunud TOMi lahkama ning selle käigus intervjueerima “ideedele” vastuste korraldamisega tegelenud ametnikke (intervjueerima seejuures mitte-ajakirjanduslikus mõttes, ehk nad võisid rääkida kuidas asi on).

    Sealt koorus kaks punkti mille olulisusest ma enne aru ei saanud:
    * lahenduse leiavad küsimused mis on ministeeriumi tööplaanis; tööplaani satuvad küsimused koalitsioonileppest; kõik ülejäänud küsimused saavad ettenähtud tähtaja jooksul viisaka mittemidagiütleva vastuse

    * kui ametlik vastus on juba korra majast välja läinud muutub see pühaks tõeks, sest arvamus on ju kujundatud ja kantsleri poolt allakirjutatud; mistahes katse kaaluda alternatiivseid lähenemisi summutatakse eos kollektiivse ringkaitse meetodilEhk tegelikult on välismin, justmin jne ametnikud kõik väga toredad inimesed – aga noh saage palun aru, nad lihtsalt ei saa kuidagi teisiti vastata :-) Eriti kui kord on juba vastatud, et kõik on hästi.

  • Kaimo Käärmann-Liive

    Ometi ei olnud usaldusahel Euroopa Nõukogu ja töörühmade vahel […] Ilmselt on silmas siiski peetud EL Nõukogu (Council of the European Union), sest Euroopa Nõukogu (Council of Europe), mis Strasbourgis, EL Parlamendist üle jõe asub ning demokraatia, inimõiguste ja seaduslikkuse teemadega tegeleb – is not an EU body at all : )

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Absoluutselt õige märkus, tänan.

  • Anonüümne

    Meil on olemas süsteem, mis võimaldab avalikes raamatukogudes loomingu (ka CD-plaatide ja audioraamatute) vaba tarbimist ja isiklikeks vajadusteks kopeerimist – Autorihüvitusfond (http://www.ahf.ee).

    Igal aastal eraldatakse neile riigieelarvest teatav summa, mis veebilehel kirjeldatud reeglite alusel jagatakse autorite vahel. Aluseks võetakse raamatukogudest laenutamise andmed ja välja makstakse taotluste alusel (st fond ei pea autoreid taga ajama, vaid autori enda asi on end fondi hingekirjas hoida). Eelmisel aastal laenutati raamatuid 4,8 miljonit korda ja selle eest maksti välja 118 152 eurot laenutushüvitust ja 69 718 eurot reprograafiahüvitust. Välja makstud hüvitused ja nende saajad leiab aastate kaupa siit: http://www.ahf.ee/taotlejale.html

    Summad on praegu küll häbiväärselt väikesed, nii sai Kivirähk eelmise aasta 19212 laenutuskorra pealt hüvitust ainult 1286 eurot, aga mulle näib see seni kõige inimsõbralikuma viisina tagada Inimõiguste ülddeklaratsiooni 27. artikli 1. punktis sõnastatud õigus saada osa kultuurist, seejuures ülemäära riivamata 2. punkti, mis kohustab autorite moraalseid ja materiaalseid huvisid kaitsma.

    Miks meil ei ole samadest alustest lähtuvat e-raamatukogu? Miks ei ole kogu internet ise see raamatukogu, kus ma ei pea iga laenutuse eest eraldi maksma, ent kus autoreid solidaarselt ikkagi tasutatakse?

    Probleemi tuum ei ole ju allalaadimises, vaid õigustatud tasust ilma jäämisest; ka siis, kui tasu määraks on tagasihoidlik Autorihüvitusfondi hüvitusühik. (Ja nii äkki ongi õiglasem, sest nagunii kaugeltki mitte kõik allalaadijad selle võimaluse puudumisel loomingut ei ostaks.)