Hiiliv Triikraud

Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.

Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.

Selle loo puänt on, et Hiiliv soovis ju head, ta tahtis jagada mingeid teadmisi, mis olid teda isiklikult  kirgastanud. Kuidas te siis ei mõista, kui vajalik ja huvitav see kõik on, mida meile viimasel konverentsil räägiti! Ta ei saanud aru, et selline intensiivne jagamine võib olla teistele hirmutav. Et teistel on omad elud ja omad vaatenurgad. Kui inimesed hakkasid oma arvamust esitama, siis ta hakkas valjemini rääkima, kui inimesed hakkasid tema eest lausa põgenema, siis ta hakkas neid varitsema. Tegi asja, et kokku sattuda. Hoidis neil teksapüksi värvlist kinni.

Ma tean ühte bioloogi, kes tunneb peast kümmet tuhandet bakterinime ning seda nii eesti, ladina kui ka saksa keeles. Kui ta neist  rääkima jääb, ja ta alati jääb, siis on see alguses väga huvitav, kuid umbes poole tunni pärast muutub kurnavaks ja kolme tunni pärast peaaegu väljakannatamatuks, sest ta ei peatu  enam hetkekski. Ükskord sõitsime koos temaga ühes väikebussis ja ta jäi poole sõna pealt lõpuks magama. Hoidsin pöialt, et ta enne Tallinnat ei ärkaks, kuid Mäo kandis sõitis buss üle teekonaruse ning ta jätkas poole sõna pealt juttu edasi “…llel bakteriliigil on hämmastav kohanemisvõime”.

Tema jutt oleks olnud talutavam, kui ta poleks pruukinud nii palju erialaspetsiifilisi sõnu. Erialaterminitega liialdavad paljud inimesed, kes tahavad jagada vaimustust oma tööst, kuid selles professionaalses hellushoos muutuvad nad lämmatavateks.

Nende hulka kuuluvad juristid, energeetikud, kunstiteadlased, IT-mehed, riigiametnikud, suhtekorraldjad ja nii edasi. Nad ütlevad  tuumikvõrk, sokkel ja keevkiht, kuid sõnade tähendus pudeneb mittepühendatute seltskonnas laua alla nagu halb nali. Nii on näiteks humanitaaride lemmiksõnadest “diskursus” ja “paradigma” saanud juba aastaid tagasi tõkkepuu, mis peletab teksti juurest eemale nii mõnegi muidu huvitatud lugeja.

Jah, need humanitaarid. Enamasti näeb asi välja nii. Sa näed mingeid inimesi täiesti normaalsel kujul midagi arutamas, kuid siis traavib nurga tagant komistades välja keegi tegelane, kes teatab juba jooksu pealt, et “aga seda juttu rääkis juba Herbert Marcuse 1956. aastal ning muideks, ma ise olen ka sel teemal sõna võtnud Akadeemia 1992. aasta numbris”. Iseenesest võib seda pidada huvitavaks lisamärkuseks, kuid selgub, et kui lähed siis koju ja loed Marcuse’i teose läbi, on kuju juba tsiteerimas Heideggeri ning ta ei kavatsegi asja enda arutamise kallale asuda.

Heidegger on eriti ohtlik, sest paljudel tekib juba pärast Sein und Zeiti esimese kuue lehekülje lugemist tahtmine leegitseva põõsana seltskonda tormata ja proovida aplikeerida Heideggeri kõigile teemadele alates juustu kvaliteedist ja lõpetadest Tallinn-Tartu maantee kaherealiseks ehitamisega, mõtlemata, et see võib see hakata tapma teiste inimeste jutustamise flow-d, mürgitama mõistmise atmosfääri.

Kui me vaatame, kuidas parimad õpetajad tegutsevad, siis nemad küll mõistavad, et inimkond seisab hiiglaste ja nende hiiglaslike teadmiste õlgadel, kuid nad teavad, et teadmiste edastamises on siiski tähtsal kohal kontekst. Tähendab, et olulised teemad tuleb iga uue põlvkonna jaoks uuesti läbi arutada. Panna uuesti seostesse, sisustada näidetega. See ongi Hiilivate viga, et nad arvavad, et mapitäis  tsitaate räägib ise. Ei räägi ning ei rääkinud ka neile, kui nad nüüd meelde püüavad tuletada oma juuraõpingute esimest kursust või esimest praktikat tehnikumis.

Ajalugu ja suurkujusid tuleb uurida pidevalt, tõlgendada pidevalt, sest arusaamine ei saa kunagi valmis tänu muutuvale kontekstile. See on põhjus, miks ikka ja jälle korduvad motiivid jõuavad inimesteni tänu uutele autoritele, kes suudavad need käima lüüa just oma kaasajas. Mida me suurkujudest räägime, isegi kui mingi teema on ühiskonnas kellegi arvates seitsme aasta eest läbi arutatud, tuleb teema juurde vajadusel siiski tagasi tulla ning asjad uuesti läbi arutada ja selgitada, mitte lõpetada diskussiooni väitega, et “ah, sellest on juba räägitud”.

Kõigile meeldib kuulata Aleksei Turovskit. Kõigile meeldisid Juri Lotmani vestlused Vene kultuuriloost. Aga miks? Sellepärast, et on inimesi, kes edastavad  teadmisi, pöördudes aupaklikult kuulaja poole, kasutades seoseid ja luues arusaamist tükkhaaval.

Kui Rein Raud (nali võib siinkohal tekkida täiesti kogemata) sai Tallinna Ülikooli rektoriks, oli tema ideeks muuta see ülikool linna intellektuaalseks keskuseks. Mulle selline ettekujutus ülikoolist meeldis. Nagu mulle meeldib ka ettekujutus akadeemilisest ülikoolist, kus tehakse süvateadust. Mõlemaid on vaja, kuid intellektuaalse keskuse eesmärgiks on muuhulgas populariseerida teadust, tuua see rahvani, avada loenguteruumid ning muuta avalik diskussioon põnevaks. Kui mõne tuhande inimese väljakiskumiseks horoskoopide infoväljast on tarvis muutuda pisut populaarteaduslikumaks, siis mina olen nõus.

On muidugi tõsi, et iga ekspert ei saa olla populaarteadlane, vahel üks isegi välistab teise. Ning nagu hiljutine Pealtnägija teemaline postitus näitas, võib lihtsustus ise samuti olla korrumpeerunud. Mõni akadeemik kirtsutab nina, kui talt nõutakse jutu seostamist konkreetse olukorraga. Lihtsustus on mõne distsipliini vaenlane, sest lihtsustusega kaob liiga suur osa peamisest ideest. Ja võib olla ka nii, et maailma kõige targem mees võib olla samas kehv seletaja ning siis on meie mure on pingutada, et ta üles leida ning temast aru saada. Ei saa ega tohigi oodata, et kõik teadmised tuuakse kandikul kätte. Aga see ei ole ju ometi see, mida ma silmas pean, sest  loogika ei toimi vastupidi – keerulise ajamine ja kontekstist mööda rääkimine ei loo väärtust automaatselt ja iseenesest.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    hmhmhh, vähem võõrsõnu! hea oleks kui sõnu oleks yldse vähem! kahest piisab! 
    õppida, õppida! õppida! hea: väiksem tulumaks! tasuta yhistransport! uus algus!
    halb: kehtestame astmelise tulumaksu! ei astmelisele tulumaksule! ei tasuta yhistranspordile! 16 aastastele valimisõigus! väga halb: Meie eesmärgiks on tagada Eestile omaste looduslike liikide ja elupaikade säilimine ning hea seisund, sealhulgas täisväärtuslik elukeskkond inimestele.

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    ma usun, et Daniel yritas öelda midagi säärast: kui millestki rääkida, võiks yritada seda teha nii, et kuulaja aru saaks. seda saab rääkija ise ka sättida, ei maksa eeldada kuulajatelt eneseyletusi.

    iseasi on muidugi sellised jutud, mida ei räägitagi selleks, et mingit infot edasi anda, vaid mõnel muul eesmärgil — näiteks omaenda hääle kõla imetlemiseks.

    Lotmanil on selle kohta kontseptsioon, et teksti enda omadused põhimõtteliselt määravad teksti auditooriumi. teksti loevad need, kes sellest aru saavad. 
    näiteks eurokantseliitsed tekstid EL-i õiguse muutuste või kavandatavate muutuste kohta ei paku huvi neile, kes ei ole ära tabanud nippe, kuidas eurokantseliidi tavalisematest väljenditest läbi hammustada. mõni täitsa andekas inimene võib öelda säärase tekstijupi kohta, et “ah, mingi mõttetu sõnavaht”. kuigi tegelikult võib teksti sisu nendegi elu põhimõtteliselt puudutada. 

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    Mina ka aina vàhem ja vàhem viitsin uuesti làbi vaielda juba àravaieldud
    vaidlusi, eriti nàhes, et need làhevad tàpselt sedasama vana rada pidi.
    Minge lugege raamatuid. Kui ma olen hea ja lahke ja pedagoogiline, siis ma soovitan mòne raamatu; kui ma olen vàhem hea ja lahke, siis ma ytlen lihtsalt, et see vaidlus oli àra ja sellise tulemusega, aga kui sa tahad uuesti vaielda, siis mine tee seda kellegi teisega… Intellektuaalse meelelahutusena vòib ju tore olla, aga kuidagi tahaks oma energiat kasutada millegi uue loomiseks ka… /Vàlja arvatud muidugi otsesed òppevormid formaalses haridussysteemis, see on teine asi, aga see postitus rààgib siin pigem ikka seltskondlikust elust/

    Samas, ma olen nòus ka sellega, et ylikool peaks olema intellektuaalne keskus ja sellega, et teadlased vòiksid oma teadmisi rakendada yhiskondlikult, aplikeerida uuritut partikulaarsele olukorrale, maailma muuta, nagu noor Marx kòneles.

    Ma arvan, et yks osa siin on tegelikult natukene probleemses yldhariduses. Inimesed spetsialiseeruvad liiga vara ja liiga kiiresti, ei suhtle oma erialast vàlja ja siis ei oma ei elementaarseid teadmisi teistest aladest ega oma tunnetust, mis hetkel on nende tekst spetsiifiline. Lugesin hiljuti yhe suveràànsuse ajalugu kàsitleva raamatu arvustusi, kus ajalooajakirjas heideti ette, et autor kàsitleb feodalismi meelevaldselt ega tunne pòhikirjandust ja samal ajal kasutab defineerimata mòisteid nagu “realism” ja “inglise koolkond” ning rahvusvaheliste suhete inimesed leidsid oma ajakirjas, et vàga huvitav ajalooalane panus, ehkki vòimukàsitlus kipub olema meelevaldne. Aga nad ei rààgi omavahel… Kuigi nii nii feodalismi kui realismi osas vòiks ju kòrgharidusega inimesel mingi baasettekujutus olla (ja eriti sotsiaalvaldkonnas) – vòi vàhemalt teadmine, kuidas mingi ala klassikalisi tekste kàtte saada vòi mida mingil teisel erialal pòhiteadmiseks peetakse. Ja kui sihtgrupp on veel laiem, siis see yhine teadmine kuivab veel rohkem kokku.

    Seega, kaks aspekti. Formaalne haridussysteem (ka keskhariduse tasemel) peaks olema rohkem universitas ja vàhem spetsiifiliste teadmiste/oskuste omandamise paik (need sa omandad nagunii hiljem tòò kàigus, olgu tòò praktiline-manuaalne vòi uurimimuslik); teiselt poolelt tòepoolest see “populariseerimine”, aga nii, et tuumikvõrk, sokkel, keevkiht, realism ja feodalism oleksid vòimalikult laiale hulgale tàiesti arusaadavad sònad.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Siin tahaksin teha vahe sisse nende olukordade vahel, kus inimese püüdlus tarkuste suunas peaks olema tema enda asi, eriti arvestades seda, et tõde tihtipeale panebki vastu katsetele ennast lihtsustada. See on normaalne, siin toimub õppimine ja areng. Samuti ei ole minu point kunagi olnud, et võõrsõnu ei tohiks kasutada – jäägu see keelesõpradele. Kuid on väga palju diskussiooni, kus kas mugavusest või oskamatusest jõutakse sisutühja namedroppingu või terminoloogiani. 

    Erialatüüp on sellisel juhul nagu võitluskunsti trennist tulev inimene, kes ei suuda lõunalauas peatuda, kui vanaonu ütleb midagi ilma kohta, siis kargab see mees püsti, lööb onule salatikausi pähe ja hakkab teda kägistama. Seda kõike muidugi ülekantud mõttes.

  • http://profiles.google.com/toivo.ellakvere toivo ellakvere

    muideks, 2 sõnalisest lihtsustamisest ei saa mööda vaadata ka kirjanikud. Raamatu, isegi telliskivi, pealkiri töötab ka loosungina. Või siis tõmbad loo lõpus lahtised otsad kokku …

    “Õnne kõigile! Ja ärgu keegi lahkugu solvatuna!”

    Yks sympaatsemaid poliitloosungeid oli aga  kaalult väikse vasakpartei “Eesti vajab armastust!”

  • http://www.facebook.com/people/Maris-Lauri/100000489236743 Maris Lauri

    Mul on mitu mõtet eelnevaga seoses. Esiteks saab asjadest rääkida erineva keerukusastmega ning minu arust tuleks tuleks keerukusaste valida vastavalt auditooriumile / seltskonnale. Mis mõtet on rääkida keeruliselt, kui keegi sinust aru ei saa – selline jutt muutub kiiresti monoloogiks ning minu arust saab suhtlemine ikkagi olla mitmepoolne. Teine äärmus on muidugi liigne lihtsustamine või isegi primitiviseerimine. Samas olen ise täheldanud, et erinevate keerukusastmetega rääkides ilmnevad ka enda jaoks teadmiste erinevad kihid.
    Muidugi võib teadmised hoida enda peas, aga suhtlemine (rääkimine aga ka kirjutamine) aitab neid korrastada ja olulisema välja tuua. Võib-olla, et need tüütud teadmiste levitajad on (ala)teadlikult hädas oma uute teadmiste korrastamisega oma peas? Mulle on küll teinekord nii tundunud. Olenevalt olukorrast olen mina küll vahel vaikivat kuulajat etendanud ja julgen tunnistada, et nii mõnigi kord ise millestki muust mõelnud. Aga vahel on ka huvitav jälgida, kuidas inimene oma jutuvoost lõpuks selguse leiab. Lootusetute tüüpide puhul tuleb küll leida vabandus lahkuda…
    Häda on kindlasti ka selles, et paljud inimesed, eriti teaduses, arvavad, et rohkete võõrsõnade kasutamine ja kuulsate nimede tsiteerimine näitab neid targemana. Võib-olla on see tegelikult ebakindlus oma teadmiste tegeliku ulatuse pärast?  Või hirm, et järsku saavad teised teada, et ma ei teagi kõike? Mulle tundub, et väga paljude teadusinimeste jaoks on väga raske tunnistada, et nad tegelikult kõike ei tea.

  • http://twitter.com/IndrekIbrus Indrek Ibrus

    Ma saan siin viidata taaskord Lotmanile, kelle järgi suunavad kultuuri arengut kaks paralleelset ja üksteist tingivat jõudu: kompleksust tootev ja seda lihtsustav. Kultuur toodab pidevalt aina uusi reaalsust kirjeldavad mudeleid (tekste), mis ühelt poolt ja teatud perspektiivist üritavad ümbritsevat kirjeldada selle detailirikkuses. näidates selle kompleksust. Teiselt poolt toodab kultuur aga ka mudeleid, mis üritavad selle kompleksuse kuidagi käegakatsutavaks ära taandada. Sellele järgnev faas on muidugi taas neist väheütlevaist lihtsustustest jälle edasi minna. Ja nii edasi ja tagasi ja edasi. Ning seda kõike pidevalt ja lõputus paralleelsuses. Rääkimata veel sellest, et iga lihtsustus või keerukus elab vaid konkreetse vaatleja silmades, lähtub tema interpreteerimisvõimest. 

    Need kaks suundumust on nagu yin ja yang – eeldavad üksteist. Ja sestap on ka erialaste kirjelduskeelte kritiseerimine, Daniel, kuidagi kummastav. Sest ka neid on vaja, et asjadest spetsiifilisest perspektiivist detailitäpselt rääkida. Ja selle kõrvale on muidugi alati vaja ka Vaariku blogi, kes eeldatavalt saab selle keerukuse äraseletamisega ‘keskmisele lugejaile’ kenasti hakkama. Tore, kui selline eeldus on ja ka eneseusku jagub. 

    Et siinset vestlust ka veidi avardada (selle eest võib muidugi nahkseks humanitaariks kritiseeritud saada) panen seia ka ühe väljavõtte Peeter Toropi ühest hiljutisest tekstist Sirbis: “Eriteadmuse lahustumine üldteadmuses vähendab kirjelduskeelte mitmekesisust, vaesestab terminivälju ja suurendab oskuskeele heterogeensust. Aga keerukate probleemide lahendamisele aitavad kaasa paindlikud kirjelduskeeled. Kui kirjandusteaduse kirjelduskeel ei rikasta kirjandusest arusaamist, kui sotsioloog ei oska kvantitatiivsete meetoditega saadud arvandmeid kvalitatiivselt interpreteerida, kui sporditeadus on täiesti lahus praktilisest sporditegevusest, uurimistöö õpetamisest, siis tuleb rääkida mingi valdkonna kriisist.”

    Ehk kui Sa laisalt lajatad, et ’diskursus’ on terminina tõkkepuu, mis osa lugejaid ära peletab, siis teisalt oleks selle mõiste mittekasutamine ka tõkkepuu, mis ei laseks teatud nähtustest teatud viisil ja sügavuti mõelda. Mõisted on ju mõtlemise instrumendid ja ’diskursus’ on ju lõppeks ka mõiste, mis aitab meil mõelda sellest, kuidas kultuuri, ideoloogiaid, mõttemalle jne kultuuris konstrueeritakse ja levitatakse. Sina võid ehk selle asemel tahta kasutada mõistet ‘meem’, aga sorri vaan, see on ideoloogiselt hoopis teise tähendusväljaga mõiste ning sellisena kah omamoodi mõtlemist suunav tõkkepuu. Alati võib muidugi kasutada osavaid kujundeid, kasutada terve lõik mõistetaguse maailma ümberütlemiseks, aga lõppeks on Eestis juba päris korralik protsent kodanikke ka ülikoolis käinud, ka vikipeedia töötab ning ehk täib mõni (kultuurianalüüsi) erialane oskussõna kultuurimeedias siiski kasutada.

    Ehk kokkuvõttes, kultuur saab ‘kestlikult’ edeneda vaid siis, kui toodab kirjelduskeelte rikkust. Sest iga üksik keel, ehk tähendussüsteem, võimaldab reaalsusest avada uusi tahke, toota uusi perspektiive, olla kohati ka näiteks ‘reaalsusele lähemal’. Ning kui need erinevad perspektiivid on loodud, saab nende vahel toimuda dialoog, mis omakorda sünnitab innovatsioone jne. Dialoogid, teisisõnu, eeldavad kirjelduskeelte mitmekesisust ja need keeli võib olla nii üldisemaid kui ka spetsiifilisemaid. Ning spetsiiflisemate keelte naeruvääristamine seejuures, excuse moi, on naeruväärne. 

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Indrek, kui ma loen sinu ülaltoodud teksti, siis jääb mulle mulje, et sa said aru, et ma kritiseerin erialast kirjelduskeelt kui sellist, kuigi tegelikult ma kritiseerin selle ebaadekvaatset kasutamist, ehk siis kasutamist juhtudel, kus saaks teisiti ning kasutamist juhtumitel, kus sellest kujuneb juba ettearvatult show-stopper.

    Olen sinuga omavahel ja vastavate auditooriumide ees suure rõõmuga valmis kasutama sõnu nagu “diskursus”. Diskursus. Näed, tegingi seda juba. Kuid seda annab sul ilmselt küll tõestada, et sõna diskursus mittekasutamine tavalises EPL-i artiklis, mis ei ole just Foucault’ eluloost, on kellelegi tõkkepuu. 

    Tulles nüüd Lotmani juurde tagasi, siis sellesama teooria üks osa on see, et just keerukamad tekstid inspireerivad tähendusloomet, kuid see muide, tähendabki seda, et teatud keerukusastme ja teatud lihtsustusastme kokkupõrkel ei saa me mitte algselt soovitud tähenduse edasikandumist, vaid uue tähenduse, mis ühtlasi tähendab ka kontrolli alt väljas olevat tähendust. See võib olla omakorda positiivne (kui me tahame palju tähendusi), kuid see võib olla ka negatiivne (kuna minu poolt toodud näidete tagajärjel on üheks võimalikuks uueks tähenduseks ongi naeruvääristumine, nali jne). 

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Mul on kogu selle teemaga seoses väga kahetised tunded – ja ma kardan, et oma seisukohtade korralik lahtirääkimine paisuks siinkohal vähemalt sama pikaks, kui algne artikkel seda oli. Seega piirdun hetkel vaid põgusa repliigiga:

    Mulle tundub, et sellest lihtsuse vs. komplekssuse dünaamikast, millele Indrek viitab kui yinile ja yangile, võib avalikule diskussioonile kohaldatuna tõesti ka ühel hetkel saada Odüsseiast tuttav Scylla ja Charybdis, kus ühes ääres on akadeemiline (või siis ka bürokraatlik, poliitiline vms) solipsism ja teises dumbing down, diskussiooni taandamine vähimale ühisnimetajale. Ilmselt on mõlemal äärmusel ka oma koht ja roll, aga laia ja avaliku debati puhul on kindlasti mõistlik püüda leida seda habrast tasakaalu tervete lammaste ja söönud huntide vahel. Samas näib see keskpõrand aga olevat omamoodi eikellegimaa ja väga seega ebakindel jalgealune — ning enamalt jaolt kipubki siis lihtsam olema endale sobiv kaevik valida ja sinna kolida.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

     Vaat, ma viitasingi sellele, et oleks ju hea, kui sokkel ja realism oleksid “mugavad” võimalikult laiale inimesteringile. Suheldakse sõnadega, sellest ei pääse kuhugi ja mida laiem ning mõtestatum on sõnavara, seda mugavam on suhelda.

    See tähendab ka muidugi seda, et inimesi tuleks suunata rohkem oma kasutatavate terminite ja mitteterminite tähendusväljadele mõtlema (noh, kas kisub juba filosoofiliseks slängiks?), siis oleks vestlus lihtsam. Mina alati küsin inimestelt, et mida nad peavad silmas, kui ütlevad, et “millegi olemus on mingisugune” ja kuidas see olemus on kindlaks tehtud ja paar korda olen põrganud suhtmisele, et “aga sa ju saad aru, mida ma mõtlen”. Aga mina tõesti ei saa :)

  • alanrein

    Rohkem kui fakt, et on keerulist kõnepruuki tarvitavaid inimesi, vaevab mind, et miks ja kuidas nad seda olla saavad. Kui neil puuduks põhjus olla, ja publik, siis poleks neid olemas. Kui neil oleks anti-publik, kes neid alatasa (ja loodetavasti taktitundeliselt) korrale kutsub, siis ju neid ei oleks. Hiiliv Triikraud on ju olemas sellepärast, et kusagil on kaustake või usinad silmad, kes seda pruugivad, bakterio-onomastik teeb seda kas üksindusest, tunnustusvajadusest, takti- või empaatiatunde puudusest. Itsitamine siin pihku ja las nii olla. Kui see on kellegi püüd näida parem või taastoota oma mugavusmaailma, siis sõnakasutuse keerukus on sümptom, mitte diagnoos.

    Diskursusest ja paradigmast on saanud asesõnalised f-wordid, mida keegi väga kasutada ei taha ja tekstist eemale põrkub kui näeb. Ja ei aita ka parimad põhjendused. Neid sõnu on veel ja nad käivad lainetena. Meie keeleruum on piisavalt väike, et lollus kiirelt silma paistaks. Ja võib-olla me oleme ka liialt taktitundelised, et liigkasutusel kohe sabast kinni saada. Tekstist nakkumine on ka inimlik, mida meist igaüks on vast põdenud aga arrogants, et too on ju tekstinakkunu, h.triikraud või eneseväljenduspuudust põdev bioloog on ju seesama probleem, ainult et vint või paar hiljem. Eneseväljenduse võõrkeelsus – oskamatus või tahtmatus väljendada: räägi arusaadavalt, ’inimese moodi’. Keelekasutuse määrab kommunikatsioon. Mitte pelgalt tekstide omavaheline põrkumine vaid nende edastajate vaheline draama ja dialoog.

    Halvem kui võõrsõnade ja keeruliste lausekonstruktsioonide kasutamine on mittesuhtlemine. ‘Aga siis tuleb ju Kreeka’ ja ‘see vaidlus on juba vaieldud’ on vaikus võõrsõnade asemel. Jutusabas vandeseltslaslik kaasanoogutamine on lihtne. Keerulisem on olla intellektuaalne seltskondlik heategevusasutus, kes keerujutuselli sõbralike müksatustega maa peale tagasi toob. Sest ju siis on põhjusi, mis on lasknud tal selliseks kujuneda ja selline olla. Kitsa eriala tundja valgustamatus on ju ka üks vaikimise (või isolatsionismi) väljendus. See võib olla vabatahtlik aga ka pealesunnitud. Kui heategevus liiga omakasupüüdmatu tundub, siis äkki sellel võõrsõnadesse mattunul või ühe arvamuse poole kiivas tegelasel on siiski midagi olulist ja senikuulmatut ka mulle öelda?

    Ühte taolist suhtlemise ja tegevussunni defekti näeme näiteks ka praeguses päevapoliitikas. Räägitakse keeruliselt, ei vaevuta pulkadeks lahti selgitama ei lihtsale inimesele, ei räägita hädasoleva inimese keeles (re: kaastunne või ei räägita üldse). Retoorika on adresseeritud poliitilistele vastastele ja pimesitoetajatele, mitte nendele, kes tahavad tegelikke vastuseid või nendele, kes ei omagi lootust midagi kuulda. Liiga palju võõrsõnu. Liiga palju vaikust. Liiga palju tsitaate klassikutelt. Liiga vähe sundi teha end mõistetavaks. Kohati on mul tunne, et mõned inimesed võiksid olla natuke vähem töökad, kohusetundlikud ja intellektuaalselt säravad. Teha rohkem vigu ja lollusi, et neil oleks rohkem põhjust laskuda vestluspartneriga sarnasemale tasemele ja samastuda nendega, kellega neil muul juhul puudub igasugune põhjus seda teha.

    Et siis noogutame, et on nii jah ja läheme laiali või saab sellest maailm kuidagi paremaks? Ka peeglisse vaadates.

  • http://www.facebook.com/oudekki Oudekki Loone

    . o O (mulle meeldiks jälle, kui oleks rohkem motivatsiooni tõusta vestluspartneriga samale tasemele)

  • alanrein

     ‘oleks motivatsiooni’ ja ‘tõusta’: aga mõnikord on küsimus laskumises, heas mõttes. Ja mõnikord tuleb see motivatsioon ise tekitada. Või tuleb tunnistada, et pole ei oskust laskuda ega ka motiveerida.
    Oluline on ju see, mis inimese sees on või mis inimesest saada võib, mitte see, millise keelekasutuskooriku alla too päris-inimene peidetud on.

  • http://twitter.com/oHpuu Ott Heinapuu

    nojah, tõusta või laskuda — eks see ole ka kysimus sellest, kumbapidi graafik parasjagu joonistatud on. dollari kurss jeeni suhtes või jeeni kurss dollari suhtes.