Eesti ajakirjanik armastab näilist ettesöödetud tõde. Võib olla ta isegi ei armasta seda, kuid ta pole võimeline sellest läbi vaatama. Ta ei oska korralikult aru pärida. Ansip, Padar, Parts või Savisaar võivad pressikonverentsil rääkida mida tahavad, reporter paneb selle lihtsalt nii kirja nagu kuuleb ning tihtipeale vigadega. On see nüüd aukartus või mis… Parimal juhul küsib ta siis ühe küsimuse ja kui poliitik oskab sellest soravalt mööda rääkida, siis nii ka jääb.
Kunagi oli üks tubli küsija, Enno Tammer aga temal oli jälle see viga, et ta ajas teinekord kirjutades fakti ja kommentaari sassi. Küsijana oli aga terav nagu naaskel.
Tore näide, kuidas tegelikult võiks küsimusi esitada, on Jeremy Paxman BBC-st, siin on terve kogu intervjuudest, kus ta ei jää rahule ebatäpsete vastustega: