Leedu memm. Tundmatu autor. Ajalehest 15min.
Parlamendi ees protestijad nõuavad poliitikuid väljakule. Ainus, kes julgeb tulla, on ArtÅ«ras Zuokas, liberaalide juht. Järgnevate sekundite jooksul lisandub ta poliitikute ritta, keda on millegagi visatud. Kahjuks pole ta nii hea põikleja kui Bush II ning vastu tema pead raksatab hästi sihitud muna. Nii juhtus hiljuti Vilniuses.
Ma mõtlesin pikalt, et miks siis just tema sai munaga. Karistati ju seda, kes tegelikult näitas üles kõige normaalsemat käitumist. Et näe, debiilik tuligi välja, viruta talle, Mindaugas? Ilmselt see polnud ka meeleavalduse korraldajate eesmärk, kuid fakt on see, et muna lendas ja pead see tabas.
Samasuguseid olukordi võib ka Eestist näiteks tuua. 90ndate esimeses pooles jäi Toompeal pahaste vanema generatsiooni esindajate kätte rebida sotsiaalminister Marju Lauristin. Viimane arvas vist naiivselt, et äkki tal õnnestub inimestele mingil arukal moel selgeks teha, miks pensionid ei tõuse või mis see täpne küsimus siis oligi. Tuldi hoopis kallale.
Seimi aken.
Pange tähele, et Marju Lauristin pole hiljem vastutavaid poliitilisi kohti vastu võtnud. Huvitav, miks küll. Võib olla tal tõesti oli tol hetkel vähe poliitilist kogemust, nagu ka kõigil teistel, kuid kui seda juhtumit poleks olnud, äkki oleks temast saanud üks neist inimestest, kellest me tänases poliitikas nii väga puudust tunneme? Või peab poliitik juba algusest peale olema nii külma närviga, et väike tort näkku või küljest ära tõmmatud kõrv ainult tugevdavad tema veendumusi?
Esimene samm moraalse paanika suunas on see, kui hakatakse sildistama inimesi ühe sildiga. Oled poliitik? Tähendab korruptant. Oled venelane? Tähendab, aknalõhkuja! Oled pankur? Järelikult vereimeja. Juba ongi vist näha, kuhu mu jutt viib aga ma igaks juhuks ütlen siiski välja – Eesti vastane propaganda Venemaal üritab juba aastaid saavutada ühte ja sama tulemust: Oled eestlane? Tähendab nats! Kui edaspidi peaks tekkima mingi probleem, siis on järgmiseks selles hea süüdistada eestlasi, kes on ju, teadagi, natsid.
Moraalne paanika on dehumaniseerimise strateegia, mis kaotab inimese ja jätab järele sildi, mida on hea ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta räsida, tordiga visata või, kuradi päralt, miks mitte ka vangi panna. Ja kui kohus ei leia, et sildistatu on süüdi, siis rahvahulk viib ta vangihoonesse oma kätega.
Moraalne paanika ei tee vahet sellel, kes on süüdi või kes pole ja see on tema suurim kuritegu. Ta satub hasarti sellest, et kedagi saab karistada. Ohvri teod või omadused pole enam tähtsad. Ta on ju “üks nendest”.
Selle kõigega ma ei taha õigustada parlamente, mille ees kogunevad inimhulgad ega hukka mõista neid inimesi, kes sinna kogunevad. Parlamendid ja valitsused Balti riikides oleks juba ammu pidanud ette nägema, et mugav elu istungitesaalis ei ole see, mille eest palka makstakse ja et üks kord prahvatab vimm. On fakt, et valitsuskoridorides kohtab palju ülbust ja hoolimatust avaliku arvamuse suhtes. Nagu on ka fakt, et ega poliitikasse pole eriti palju säravaid ajusid järgi jäänud.
Aga, veel kord, miks karistada pimedas vihas siis neid, kes vähemalt püüavad. Mõistlikumad neist saavad aru, et on aeg poliitiku amet maha panna ning vähem mõistlikumad istuvad vaikselt kuskil tagatoas, ootavad kui munarahe järgi jääb ja lähevad siis teevad mida iganes nad seni teinud on. Mis järgi jääb? Kes järgi jääb?
Ka Eesti parlamendis on inimesi, kes rahvaga suhtlemist proovivad, ma ei hakka neid üles lugema kartuses, et mõni jääb välja, kuid vaadake, kasvõi selle järgi, kellel on blogid. Miks mitte anda neile teada, et see on hea, kui nad püüavad.