Ühiselt ehitatud Ponzi-vabariik

Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik “Flute” blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega – ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.

Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.

Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu – välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.

Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina – hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid – nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.

Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda – selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda “muud” ei pea kaugelt otsima – lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal “Millal maksan memme uue mersu”.

Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?

  • Archie

    Huvitavad andmed. Kuid et olla täpne: kui ma lähen täna ja küsin näiteks Swedbanki Tallinna Rävala pst kontorist 100 krooni laenu, kas see kajastub siin graafikus kohe välisvõlgnevuse kasvuna?

  • Kristjan

    Tarmo: kui koletu loo saaks veel kirjutada teemal:”Western European Banks’ Exposure to Western Europe?”. See lööb ikka täitsa hinge kinni, kui neid numbreid samadel (ajakirjanduslikel) alustel interpreteerida.
    :-)

    See number ilma reaalse kontekstita (kas ikka tõesti lahkuvad ja kas sellega on mõtet spekuleerida?) ei pruugi ülearu palju siiski näidata.

    UBS on muuseas teinud mingi analüüsi, kus nad üritasid välja arvutada, kui suured peaksid näiteks swed-i laenukahjumid nüüd paari aasta jooksul Baltikumis olema, et neil poleks pikaajaliselt siin mõistlik enam tegutseda. See oli mingi üle 50% portfellist.

    Vaevalt see usutav on, aga mõtle sellele, kui kenasti siis Sinu mure allikaks peetav number kokku kukub. Näiteks kodulaenuga vee alla jäänud eraisikud teevad läbi kollektiivse pankroti (kuna Eestis pole foreclosure võimalust) jne.

  • Daniel Vaarik

    Tarmo ise ilmselt kommenteerib hiljem, kuna minu teada ta viibib mingis teises ajavööndis ja mina ei taha pretendeerida liiga tugevale majandus-ekspertiisile. Aga küsimused, mis minul seda graafikut vaadates on järgmised:

    1) Selline graafik on juba praegu üsna veenev välismaisele analüütikule ja nad vaatavad seda ning esitlevad oma blogides. Seda pilti Eesti puhul välismaal vaadatakse, seepärast võib sellel olla teatud isetäituv-ootuslik mõju investeeringutele, reitingutele, majanduspoliitilistele valikutele ja nii edasi.

    2) Ainult majanduskeskselt analüüsides võib tõesti tunduda, et Eesti on funktsioneeriv Lääne-Euroopa osa, kuid siin tuleb ilmselt teha teatav riskianalüüs, mis haaraks erinevaid valdkondi, nagu poliitika, julgeolekupoliitika ja nii edasi. Selle kohaselt ei ole me Lääne-Euroopa ja ilmselt sellele Tarmo ka ridade vahelt viitab. Igatahes ei ole Lääne-Euroopa võrdlus 100 protsenti täpne. Raha lahkub ikkagi siit sinna, mitte vastupidi.

    3) See graafik ja tema sõbrad ja sugulased vajavad Eestis rohkem arutamist, kuna millegipärast meeldivad poliitikategijatele teistsugused graafikud. Ja peab tunnistama, et ka ma ise saadaks oma välismaisele sõbrale mingi teistsuguse…

  • Kristjan

    Kunagi ca 7 aastat tagasi oli mul vaja Lääne-Euroopas vahetada ühte paganama tihendit automaatkasti ja mootori vahel. Tihend ise maksis ca 300 EEK, tööraha selle vahetamiseks Genfis oleks olnud 14.000 EEK, pisut üle piiri Prantsusmaa poolel ca 8.000 EEK. Helistasin huvi pärast Eestisse Info-Autosse ja sain sama töö hinnaks 3.000 EEK. Huvi pärast helistasin täna uuesti ja küsisin sama töö hinna praegu samale automargile. Vastus: praegu olla käimas kampaania, mille käigus vanadele autodele teeninduse hinnad on 20-30% tavalisest odavamad, kribin-krabin, kiire arvutus ja hinnapakkumine täna? Ca 3.000 EEK. Seega on see teenuse hind siin selle ajaga tõusnud ca viiendiku võrra (ilma soodukata). Hoolimata mõningasest hindade ühtlustumisest (Eestis on 1.3 miljonit elanikku, Tallinna sadamat läbib näiteks aastas 7 miljonit) on sama töö siin endiselt märkimisväärselt odavam. Kumma (ka laenuportfelli seisukohast) pärast oleks vaja rohkem muretseda, kas selle pärast, kes sama töö suudab odavamalt teha või selle, kes seda kallimalt teeb? See on muidugi üks mõnevõrra lihtsustav näide, aga ehk aitab seda minu pealkirjapüstitust põhjendada.

  • Kristjan

    Ilma emotsioonideta seda Tarmo tabelit vaadates – kas keegi sooviks, et me oleksime selle tabeli teises otsas koos Valgevenega? Äkki on sellisel jaotusel just nimelt mingi “kuid siin tuleb ilmselt teha teatav riskianalüüs, mis haaraks erinevaid valdkondi, nagu poliitika, julgeolekupoliitika ja nii edasi” tagamaa, miks siia ikkagi on laene rohkem kühveldatud?

  • allan_martinson

    Vaatasin seda graafikut ja mu kõhutunne ütleb, et midagi peab olema ikka oluliselt valesti Eesti numbriga. Ei ole loogiline, et Eesti on GDP-ga võrreldes laenanud kaks korda enam kui Läti, aga probleemid on Lätis, mitte siin.

    Mu esimene versioon on, et suur osa Swedbanki Baltikumi antud laenudest (aga miks ka mitte teiste pankade puhul) on kanaliseeritud läbi Eesti. Teatavasti oli Swed vähemalt vanasti holdingstruktuur emapangaga Eestis, ja suure tõenäosusega kanaliseeriti laenud siit läbi.

    Seega peaks tõelise pildi jaoks kõrvale panema Eesti (ja teiste CEE riikide) laenu-exposure omakorda teistele riikidele.

  • Daniel Vaarik

    See oleks suurepärane tulemus, kui saaksime Allani soovituse kohaselt selgitava graafiku, visualiseeringu, mis muudaks perspektiivi õigeks (juhul, kui see praegu vale on). Ma teaks vähemalt kümmet kohta, kuhu ma selle siis saadaksin. Ma kujutan ette, et selle mõju Eesti mainele oleks oluline.

  • BC

    See on väga vahva kuidas erasektor end lõhki laenab ja siis kui perse majas riigi poole vaatab ja kirub – miks midagi ette ei võeta, miks meid ei toetata, riik ei kõlba kuskile niimoodi..

    Praegu on lihtsalt mihklipäev sellistele sigadele, muud midagi..

  • tarmojuristo

    Kristjan, nii Lääne-Euroopa kui ka USA kohta (arvestades stimuluse ja kriisi ühist mõju välisvõlale) on sellised õuduslood ka täitsa olemas, lihtsalt veidi teise nurga alt. Kuigi ükski majandus, k.a. US ja UK, ei ole tänapäeval kapitali väljavoolu suhtes täiesti immunsed, on see oht nende puhul siiski oluliselt väiksem. Martin Wolf FT-st tõi ühes hiljutises intervjuus välja kuidas USA dollar on kriisi silmatorkavalt hästi talunud, isegi tõusnud (erinevalt Briti naelast) ja suuresti lihtsalt tänu sellele, et dollar on endiselt maailmavaluuta.

    Rääkides Briti pankade exposure-st Suurbritannias on see väga suur probleem, et eraisikute koguvõlgnevus oli 2008 a. lõpuks ligi £1.5trn (ca. kaks korda rohkem kui kogu Briti riigivõlg) mis on enam kui 170% kogu disposable income-ist. Ning laenamise lõpp (mis tähendas uue raha juurdevoolu lakkamist) tekitas eelmise aasta lõpus UK-s ka väga suure probleemi. Samas on deleverage siiski pisut leebem asi kui see, et näiteks 20% GDP-st maalt lahkub.

    Seda, et Swed siit kuidagi lihtsalt minema ei pääse ma postituses ka mainisin, toortõlkega idioomist hand in a cookie jar. Aga öelda, et see märgatava osa Eesti kodanike kollektiivne earaisiku pankrot on Rootslaste probleem ja et seega buck stops somewhere else on siiski veidi naiivne. Võibolla meil siis kokkuvõttes läheb hästi ja IMF-i asemel saavad Eesti riigi omanikuks Rootsi pangad – aga kokkuvõttes ei ole olukord radikaalselt erinev.

  • tarmojuristo

    Allani märkus on õige, jõudsin selleni tegelikult juba ka ise. Tsiteerin siin Marek Tiitsi e-maili mulle:

    Netovälisvõlg ei ole meil nii suur (ca 40% SKP-st), aga see ei muuda su argumenti palju. Ülejäänu on ilmselt suures osas Swedi jt poolt Eesti kaudu edasi Lätti-Leetu edasi laenatud summad. Oleme lihtsalt Balti kaardimajakese katuseklots, mis saab nt Läti kollapsist oma korraliku obaduse.

  • tarmojuristo

    Ja veel vastuseks Kristjani viimasele märkusele: tabelit emotsioonideta vaadates sooviksime ilmselt ühel ajal olla ühes otsas ja teisel ajal teises. Headel aegadel on tore kahekohalise inflatsiooni vastu 6%-ga raha laenata, aga hetkel poleks mul küll vähematki selle vastu, et Valgevene ja Makedooniaga koos selle konkreetse tabeli teises otsas olla :).

    Ja see viitab muidugi laiemale probleemile kui seda on Eesti inimeste soov läbi sarnase tarbimise eurooplaseks saada. Probleemile millega inimesed Kagu-Aasias 90ndatelja Argentiinas alles 6 aastat tagasi lähemalt tutvuda said. Ehk siis mastaapselt välisrahast sõltuvatel majandustel on kõik samad probleemid mis teistel ja LISAKS veel üks suur – nimelt see, et nad sõltuvad välisrahast.

  • KL

    Tarmo rate.ee konto juures* oli juba veidi täiendavat juttu selle graafiku kohta – imelik data tundub seal olevat – ma arvan, et see on kogu välisnõuded ja seetõttu Allani kommentaar ilmselt õige – Swedi Balti üksused on struktureeritud selliselt, et Läti-Leedu on Eesti tütred.

    Seega see “Foreign Claims” pole kõige parem statistika, Gross External Debt on parem. Selle järgi on näiteks Läti ja Ungari meist eespool.

    Siin on üks päris asjalik ülevaade:http://www.scribd.com/doc/13111961/Special-Report-CEE-Debt-200903

    Austria-Esimesed-Pankurid analüüsi kokku pannud, lk. 6 on kenasti eraldi eraisikud ja ettevõtted toodud ning lk. 7 ka riigivõlg (vot see hea Eesti promo). Lk. 11 statistika selle Gross External Debt kohta.

    * – ok, tegelikult oli Tarmo Facebooki konto juures, aga see esimene lause oli liiga kaunis, et see kirjutamata jätta.

  • Toivo

    volla ei ole riigi ja KOV poolt võetud kogusummad suured, kuid seda kehvemad on nende võimalused oma tulubaasi suurendada. Lisaks, laenu on võtnud suuremad omavalitsused, pigem seal mõistlikkuse piiri peal (TLN).

    http://www.postimees.ee/?id=108519

  • Toivo

    antud näitaja on kahe arvu jagatis. juuli algusest jõustub uus töölepinguseadus mis võib tähendada veelgi suuremat lisandust töötute ridadesse. muutus kajastub alles III kv SKT numbrites, mis omakorda avaldatakse viitega.

    nimetajas on laenud ja lugejas SKT … kui palju siis kukub SKT III kvartalis? 20%? 30%? LHV foorumis tehtud ennustused on lukus, seal saab vaadata millisele ühisele konsensusele jõuti

  • tarmojuristo

    KL: hea link tõepoolest. Kuigi, kui jätta kõrvale see avaliku sektori võla diagramm siis figureerib Eesti ka sealsetes graafikutes üsna prominentselt. Ja nagu Island vast demonstreeris piisab põhjaminekuks väga hästi ka erasektori võlast.

    Samuti ei tahtnudki ma selle nupuga näppu vibutada teemal, et CEE on teinud midagi mida Lääne-Euroopa ei ole (viidates üldisele krediidi-mullile mille osas ma olen viimastel kuudel mujal kirjutades samuti arvamust avaldanud) – lihtsalt tänu suuremale või vähemalt sõltuvusele väliskapitalist on tehtu mõned tagajärjed erinevates kohtades veidi erinevad – samas kui mõned teised tagajärjed on ka samad.

    Pehme meetod seda öelda on just nagu selles raportis: Given the slowdown of capital inflows, we should see a significant improvement of current account deficits. Trikk on muidugi selles, et see “märgatav paranemine” käib käsikäes “märgatava halvenemisega” selles osas, mis puutub finantseerimise kättesaadavust.

  • Marek

    No hüva, võtame siis Tarmo argumendile veel autorteete appi.

    Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph Stiglitz kirjutas pärast Kagu-Aasia 1997. a kriisi nii kriisi tekkepõhjustest kui IMF-i vigadest kriisi lahendamisel päris palju.

    Tasub lugeda, sest Kagu-Aasia tollane seis tänasele Ida-Euroopale ja Eestile väga sarnane

    Kui Stiglitzi sõnum kokku võtta, siis sellised põhipunkid:

    – IMF ja keskpangad on tüüpiliselt hoiatanud avaliku sektori võlakoormuse eest ning pidanud kõike, mida erasektor vabaturul teeb täiesti ratsionaalseks ning ohutuks;

    – Kagu-Aasia kriis on erines aga varasematest kriisidest Ladina-Ameerikas selle poolest, et liialt riskantselt laenas end umbe hoopis erasektor;

    – Furman ja Stiglitz provisid pärast Aasia kriisi kõik tuntud majandusmudelid läbi ja leidsid, et moodsas majandusteoorias pole paraku mitte ühtki tuntud mudelit, mis sedalaadi ohtude eest hoiatada suudaks!!! Seetõstu ei tõstnud keegi ka enne kriisi hoiatavat hädakisa;

    – Ainus adekvaatne indikaator, mis Aasia kriisi puhul kõige viimasel hetkel vähegi ette hoiatada suutis oli see kui riigi (avaliku + erasektori) lühiajalised välisvaluutas kohustused ületavad valuutareservid. Siis on puudu ainult laenude mitte-pikendamine või portfolioinvesteeringute kiire lahkumine ning perse ongi enam-vähem hetkeliselt käes.

    Lätis valitsusel reserve sisuliselt ei olnud ning ootamatu vajadus Parex päästa neile IMF-i majja tõigi… Sisuliselt sama loogika.

    Eesti Panga poolt värskelt avaldatud 2008. a maksebilanss ütleb meile, et Eesti rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon oli viimasel aastavahetusel -193 mld kr. Lühiajalise kapitali osa on seejuures kasvanud aastaga 9-lt 81 mld kroonini.

    Ja valuutareserve on Eestil kui palju? Sama maksebilanss ütleb, et valitsemissektoril oli aastavahetusel reserve 20 mld krooni ja Eesti Pangal lisaks (krooni kattevara) 44 mld krooni.

    Kuna 81 > 64, siis väidab eeltoodud Stiglitzi argument, et Eesti on äärmiselt riskantses seisus.

    Erasektori poolt Lätti-Leetu-Venemaale vm antud laenud (kokku ca 90 mld krooni) meid siin ei aita, kuna neid ei ole võimalik häda korral piisavalt kiirelt tagasi tuua. Eriti kui Läti on majandus on ise hinge vaakumas.

    PS! Lisaks tasub tegelikult päris hoolega ka möödunudaastase Nobeli preemia laureaadi Paul Krugman-i blogis Balti riikide kohta kirjutatut vaadata.

  • tarmojuristo

    Tegelikult ma siin jäin mõtlema, et meie saving grace võib vast tõesti olla see kui õnnestub suurem osa sellest koormast Eesti kaudu Lätti ja Leetu antud laenude alla ära mahutada. Kui meie netovälisvõlg on tõesti 40% SKP-st siis võib vast tõesti õnnestuda asjad nii sättida, et see on IMF-i (kui Läti riigi uue kontrolliva aktsionäri) ja Rootsi finantssektori vaheline asi. Ja sellisel juhul oleks välisraha juurdevoolu lõpp kindlasti endiselt probleem, aga mitte NII suur probleem.

    Lisaks jäin ma mõtlema, et Eesti on siin veel ka selles osas erinevas seisus, et IMF-il polegi nagu otse kedagi välja bailida.. finantssüsteem on Rootslaste oma ja seda ei saa Eesti riik kuidagi niisama üle võtta. Ja kuigi ilmselt on tõsi, et suurem osa viimastel aastatel soetatud kinnisvara, tootlikku vara või laovarudsid ei vasta nende laenujääkidele, ei ole see asi mida IMF saaks kuidagi parandada.

    Ehk siis valikud on vist kas a) kirjutada suurem osa sellest negative equityst läbi pankrottide maha, või b) pigistada silm mõnedeks aastateks kinni ja lihtsalt oodata, kuni laenud amortiseeruvad. Teise variandi puhul muutub deflatsiooni-väljavaade muidugi eriti ebameeldivaks ja aus olles ma küll ei näe kust lähemal ajal võiks tulla mõju inflatsiooniks (mis aitaks siis varade hindu laenujääkidele lähemale).

    Ja kuna laenud on meil valdavalt euros ei ole devalveerimine kah option, see tähendaks kohest täielikku meltdowni.

  • Daniel Vaarik

    Väikese tehnilise vahemärkusena, et kui te vahel näete kommentaarides umbes sellist väljendit, et post on kustutatud administraatori poolt, siis see pole vähemalt seni olnud minupoolne, vaid blogspot jätab millegi pärast sellise teate, kui mõni kommentaator on ise oma posti ära kustutanud. Kui kustutate oma poste, proovige kuidagi panna linnuke kasti “remove forever” ehk siis ei jää seda tobedat kirja.

    Seni pole ma kordagi pidanud kuidagi kommentaare modereerima.

  • KL

    Lisaks jäin ma mõtlema, et Eesti on siin veel ka selles osas erinevas seisus, et IMF-il polegi nagu otse kedagi välja bailida.. finantssüsteem on Rootslaste oma ja seda ei saa Eesti riik kuidagi niisama üle võtta. Üks tehniline nüanss, S*** ja S** üksused Baltikumis on tütarettevõtted, mitte filiaalid (nagu Nordea ja Sampo). Voldemorti puhul veel Läti ja Leedu üksused kuuluvad ka Eestile. Filiaal oleks ju igatpidi loogilisem, miks siis jätkuvalt tütarettevõtted, Voldemort?

    Rohkem ma ei tahaks kirjutada.

  • tarmojuristo

    See on tõesti üks väga kiuslik ja ebamugav küsimus, mis ka mulle on varem pähe tulnud.

  • Kristjan

    Viitasin aprilli alguses sellele Mehhiko ja Tshiili kogemusele ja refereerisin lühidalt ühte päris põhjalikku uurimistööd (vt. 3. lk viimasest veerust):
    http://www.kawe.ee/index.php?id=11&nid=153

    20% GDP langust kahe aastaga tööealise elaniku kohta Tshiilis… Siin pole muuseas vast panagasüsteemi natsionaliseerimisele vaja riigil ressursse kulutada, võimalik, et pääseme pisut kergemalt.

  • Marek

    Jajah, ka Eesti keskpankurid loodavad, et lühikese raha osakaal majanduses ei ole nii väga probleem, kuna emafirmad ehk loodetavasti võib-olla päästavad oma tütarettevõtted…

    Aga olgu, mõtleks korraks reaalmajandusele ka!

    Arvutasime hiljuti kontoris näppudel seda mastaapi kui suures osas Eesti majandus väliskeskkonna järsu halvenemise tõttu kokku on sunnitud tõmbuma.

    See on küll mõnevõrra spekulatiivne, aga kui viimaste kuude näitajaid aastale ekstrapoleerida, siis selline seis.

    Maksebilansi andmed:
    – Uue laenukapitali juurdevool oli viimastel aastatel igal aastal vähemalt 35..40 mld kr. See on nüüd mõneks ajaks NULL. Hea kui senise võla refinantseeritud saame.
    – Otseinvesteeringute juurdevool oli 10 mld kr, nüüd -5 mld kr.
    – Kaupade ekspordist lisandväärtus oli ca 35 mld kr; tööstuse ekspordis on 25% kukkumine, nüüd seega 27 mld kr.
    – Teenuste eksport on vähenenud 10% ehk 15 mld netoekspordi asemel nüüd 13 mld kr.

    Kokku on meil seega senisel elatustasemel jätkamiseks igal aastal puudu ca 60 miljardit krooni. Kuna juurde meile keegi ei laena, siis on vaja see nüüd ise teenida või siis vastavalt tarbimist vähendada.

    Kokku teeb 60 mld kr jämedalt 25% 2008. a SKP-st… Ajakirjanduslikult palju, ütlete?!

    Vaataks siis korra ka OECD näitajaid Eesti tööjõukulude ja tootlikkuse kohta. Need näitavad, et tööstuse (peamise eksportsektori) tööjõukulud 2005-2008 aastatel tootlikkusega võrreldes kasvanud 35%, majanduses tervikuna 70%.

    Nagu me teame, on see suures osas toimunud massiivse väliskapitali sissevoolu toel. Tootlikkust nii suures mastaabis väga kiiresti ei tõsta. Seega jääb meil sissevoolu lõppedes üle ainult sooritada samas mastaabis tööjõukulude kärbe.

  • KL

    Seega jääb meil sissevoolu lõppedes üle ainult sooritada samas mastaabis tööjõukulude kärbeNõus, laiendades selle tegelikult üldisemalt kulude kärpimiseks.

    Mis toimub praktikas?
    1) Ettevõtjad kärbivad ning kuigi sektorite kaupa on erisused, on keskmised kärped ikka väga ulatuslikud. Selgelt on aru saadud, et kui seda ei tee, siis on pankrot. Kuigi 2008.a. (eriti esimene pool) oli denial-faas veel üsna laialt levinud ja kohati ka liiga hilja kärpimine enam ei päästa, võiks olla viimase poole aasta jooksul ettevõtjate tegevusega väga rahul.

    2) Lätis piitsutab IMF ning praegu on laual raske ohkega plaan, et ministeeriumid peavad kulude -30% vähendamiseni jõudma. Vastik ja raske, kuid vajalik. Riigi kulusid tuuakse järsult alla.

    Eesti riik? Käib kuuma kartuli hüpitamine ning tehakse teatrit II sambaga, mis sisuliselt ei ole ju kärbe ning pigem lihtsalt kohustuse lükkamine tulevikku (kusagilt peab ju pension tulema).

    Kohe oleks vaja riigieelarvet 8-10 mlrd. EEK võrra kärpida, et euro tulek saaks 2011.a. olla võimalik. Iga päevaga selle tõenäosus väheneb. Kiiresti. Sest see raha millest 2009.a. eelarvet kärpida saab iga päevaga ju väheneb. Eks valimised tulemas ning keegi raskeid otsuseid teha ei taha.

    Tulem on sellest see, et sügiseks on riigireservid otsas, peale IMFi keegi piisavalt raha ei laena ning kui praegu on ise veel võimalik valikuid teha, siis aasta lõpus teeb need IMF.

    Seega riik ei kärbi kulusid kaugeltki piisavalt (kuidas saada hoob/motivatsioon selleks?) ning kui ainult ettevõtja ja kodanik seda teevad, siis sellest jääb väheks.

    Andke andeks närviline toon, aga ahastus tuleb peale toimuvat vaadates ning majandusprotsesse teades mõeldes kuhu see viib. Umbes sama tunne võib ehk olla Gerdi isal, kui ootamatult kaks nädalat enne olümpiat tuleb välja, et Gerd Kanter on juba nädala olnud tõsises joomatsüklis ja laaberdab koos Värnikuga mööda maapiirkondade kõrtse ja avalikke majasid. Kõik see aastatega tehtud töö, potist alla ..

  • Daniel Vaarik

    KL, ma lugesin ka selle Erste Groupi raporti läbi. Põhimõtteliselt teeb see raport kahte asja – 1. ta kritiseerib meediahaipi, mis on CEE kriisi ümber puhkenud, kutsub üles vaatama CEE riike ratsionaalselt. 2. Joonistab välja B4 grupi – Baltikum+Bulgaaria, mis on siiski kõige kriitilisemas seisus.

    Meil on järelikult lihtsalt kaks probleemi – emotsionaalselt negatiivne meedia ja ikkagi kehv tegelikkus.

  • KL

    “Seisukoht sõltub peamiselt istekohast”, kuldsed sõnad.

    Erste tegutseb Kesk-Euroopas ja näiteks küll Rumeenias, kuid mitte Bulgaarias. Ehk “juhtumisi” pole B4 nende koduturg.

    See KIE kohta tulev info on viimasel ajal tohutult kallutatud, paljud kommentaarid Londoni klaasmajadest on kogu regiooni kohta ning väiksemate riikide kohta (sh. Eesti) kohta info üsna pinnapealne.

    Nii et kahjuks pole eriti neid, kellel oleks huvi Baltikumi suhtes positiivselt kallutatud olla, tuleb vaid ise tõestada, et me pole kaamel.

    Kuigi konsensus on tõesti praegu see, et Baltikum+Bulgaaria+Rumeenia on see kõige hullem pommiauk, on mu arvates fundamentaalselt Kesk-Euroopasse kriis lihtsalt hiljem jõudmas. Eesti kaardid on päris head, et 5.a. pärast saaks tõdeda, et Eesti kriisist KIE regioonist parimate hulgas välja tulnud. Või täpsem oleks öelda, et 4 kuud tagasi olid päris head, riik paneb praegu paraku tempokalt Värnikut …

  • Marek

    OECD avaldab esmaspäeval Eesti majandusülevaate. Raport on üsna kriitiline.

    Tänase riskantse seisu ühe peamise põhjusena heidetakse Eestile ette viimaste aastate protsüklilist majanduspoliitikat. — Siis kui oli vaja tarbimisbuumi pidurdada anti erinevatel viisidel hoogu juurde, nüüd kus vaja väliskeskkonnast peale surutud järsku pidurdust leevendada pole meil selleks ei vahendeid ega tegelikult ka mitte mõistust.

    Päris pirakas kivi veeretatakse seega otse istuva valitsuse kapsapeenrale.

    PS! KL, sotsiaalmaksu laekumine oli 2009.a märtsis 4,4% 2008. a märtsi laekumisest väiksem. Nõus, et kärpida võib ka muust kulust, aga väga pikk palgakärpe tee on meil ikkagi nii era- kui avalikus sektoris veel ees.

  • Toivo

    olge head, seletage mulle ära nende 2 variandi erinevused

    a) devalveerimine, laenu tagasi maksta ei jõua, eraisikute pankrotid
    b) palga vähendamine või koondamine, laenu tagasi maksta ei jõua, eraisikute pankrotid

  • tarmojuristo

    Devalveerimine on järsk ja üleüldine, palkade langus (suhteliselt) sujuv ning lokaalsem. Ehk siis esimesel juhul oleks kohe selge, et sisuliselt on Eesti elanikkond kollektiivses pankrotis, teisel juhul tuleb selle tõdemuseni alles jõuda :).

  • Jüri Kaljundi

    Kas see OECD ülevaade täiskujul kusagil ka vabalt saadaval on?

  • Daniel Vaarik

    Lühivariant on ka õnneks üsna põhjalik. Mind huvitab ka see, mis moodi rahandusminister Ivari Padar pressikonverentsil ülevaate valitsuskriitilisi osasid kommenteerib. Aga saame ilmselt peagi teada, võib olla väärib eraldi postitust.

  • Daniel Vaarik

    Tänu Marekile sain ka teada ühe ajutise lingi, kust võib paari päeva jooksul tervet ülevaadet lugeda:
    http://oberon.sourceoecd.org/upload/1009031etemp.pdf

    Aitäh!

  • Daniel Vaarik

    OECD raportist kaks andmestikku, mis väga hästi seletavad lahti Tarmo poolt toodud graafiku:

    1) http://yfrog.com/5rpicture45hp
    2) http://ocde.p4.siteinternet.com/publications/doifiles/102009031P1G006.txt

  • allan_martinson

    Väga huvitav diskussioon siin lahti, tänud kõigile asjaosalistele.

    Minu tähelepanu äratas kaks eelmist postitust:
    1) See, et Eesti välisvõlgnevuse taga on eelkõige erasektori kasvanud laenukoormus (mis on peamiselt pankade oma)
    2) Mõttearendus, kas Swedi ja SEB kohalike pankade hoidmine tütarde, mitte filiaalidena on juhuslik.

    Siit minu küsimused, millele ehk keegi asjaga paremini kursis inimene oskab vastata:

    1) Kui suur osa Swedi ja SEB Balti pankade poolt laenatud kapitalist on tulnud emapankadelt ja palju võetud mujalt? Juhul, kui on sündikeeritud mujalt, siis kas emapangad on neile andnud mingeid tagatisi?

    Ehk siis kui suur hulk laenukohustustest on de facto omakapital?

    Julgen arvata, et mõlema emapanga exposure siia on pigem omakapitali maiguga ning Balti tütarde pankrott ei oleks rootslastele kuidagi pääseteeks isegi bilansilises mõttes, mainest ma ei räägiks.

    2) Teiseks, kas eelmise mõttekäigu valguses ei peaks siia laenatud raha mõtteliselt pidama pigem hapuks läinud FDI-ks kui problemaatiliseks laenuks…?

    Ehk teisisõnu – suur hulk Eestit läbivast rahast ei pruugi siit läbi käia n.ö. on arms length basis. Panganduse mõttes ei ole tegemist just eriti iseseisva riigiga. Kui OECD, BIS jne käsitleksid näiteks Põhja-Rootsit omaette riigina siis võiks ka selle regiooni aruandluses igasugu imesid näha, mis normaalsetes turutingimustes oleksid võimatud.

  • tarmojuristo

    Selles mõttes viitab Allan samale asjale mida ma ka algses postituses mainisin – Rootslased ei pääse siit kuidagi lihtsalt minema ning õnneks on Eesti majandus nii väike, et vast kannatatakse Stockholmis see valu ära ja hoitakse asjad püsti.

    Samas, pankade laenukoormus ei ole isoleeritud nähtus klaaspurgis, pangad ei laena raha sisse selleks, et seda kapis hoida vaid selleks, et seda edasi laenata. Ja siin on ilmselt tõesti meie õnnistus selles kui arvestatav osa Eesti leverage-i all kirjas olevast rahast on tegelikult vaid transiit Lätti – mis kõlab usutavalt, kuigi aus olles ei ole mul tegelikult mingit konkreetset põhjust arvata ei üht- ega teistpidi.

  • Daniel Vaarik

    Mitte, et selle põhjal midagi väga kindlalt väita saaks aga rahandusminister ei näe väga hea välja: http://www.tarkinvestor.ee/images/padar_oecd.jpg

    (Pildi algallikas Äripäev).

  • Kristjan

    näeb välja pro- või isegi post-tsükliline?

  • Marek

    Neljapäeval 23. aprillil kell 16 räägime OECD majandusülevaate valguses Eesti majanduspoliitikast ka Arengufondi innoLAB-is. Osalemisest ja kaasa mõtlemisest huvitatuil palun innolab(at)arengufond.ee märku anda.

  • Daniel Vaarik

    :) Minu meelest näeb Padar välja lausa subtsükliline. Aga ma siiski soovin talle jõudu selles raskes töös.

  • Marek

    Läti tragöödia võtab järjest hullemaid pöördeid.

    BNS edastas eile viitega rahandusminister Repšele, et 40% eelarvekärbe (isegi kui see oleks teostatav) viiks valitsuse defitsiidi üksnes 7.7%-le SKP-st. IMF nõuab defitsiidi hoidmist 5% piires ja keeldub uut laenumakset tegemast.

    Läti valitsus ei välistata nüüd enam ka lõikeid riigivõla teenindamiseks minevatest kuludest, EL & NATO liikmemaksudest jm.

    Teisisõnu, Läti on sisuliselt pankrotis.

  • Lauri

    heh, maailmalõpumehed.

    taks siin krugmaniga vehkis, ma vehin siis ka: http://www.nytimes.com/2009/04/20/opinion/20krugman.html?_r=1&scp=1&sq=erin%20go%20bragh&st=cse

    asendage võrrandis sõna "iiri" sõnaga "läti" või mis veel kohutavam, "eesti". pressrauaga üle ja… uhh, käärik!

    aga nüüd siiski kontrollküsimus: mitu eurot, dollarit või jeeni on eesti valitsus pidanud paigutama meie finantsüsteemi bail-out'i?

    ja mareki lohutamiseks: äkki ikka on superintendant repše maailmalõpukuulutus mõeldud signaalina Barrosole, et abipakett ümber vaadataks. isegi lätlaste valitsemiseks on õige mitu rubla vaja aastas kulutada…

    ma saan täiesti aru, et tarmol on ameerikas igav (ise veendusime temaga läinud nädalavahetusel koos, kui põnev koht on atlanta, kus klaasi veini joomiseks tuli shopping malli minna). eks kaugelt maalt on hea kaasmaalasi kruttida ja vaikselt naeru pidada. aga tegelikult on inimesed hädast ja vaevast väsinud ja – nagu kirjutas onion.com – nõuavad valitsustelt viivitamatult uut varamulli, kuhu investeerida.

    eesti vajab vahetust :)

  • Toivo

    Eesti vajab mullivahetust? Räägitakse jah, et uueks (aktsia)mulliks saab energeetika.

  • Lauri

    vabandan, ei saa ikka veel pidama.

    ft säravamaid kolumniste tim harford viitab, et hullema jama ärahoidmiseks tuleks teha kahte asja: 1) hoida noori mehi töötuse eest ja 2) vaadata, et maal elavatel peredel oleks toitu.

    maailmapraktika nimelt näitab ilmekalt, et nende kahe asja unarusse jätmine võib kaasa tuua tõsiseid sisehädasid kodusõjani välja.

    ehk on IMF-i abiprogramme vaja veidi rekalibreerida? või räägime 2011 valmiskampaania käigus relvade jagamisest lõuna-eesti maaperedele, kes end nälgivate lätlaste hordide eest kaitsma peavad?

    kes viitsib pikemat lugu lugeda, siis soovitan väga, saab ka suutäie naerda ja vastuse küsimusele, kuidas soome diplomaadist “criminal mastermind” on kõige eelpoolöelduga seotud: http://www.reason.com/news/show/132659.html

  • Daniel Vaarik

    Tundub relevantne selle vestluse kontekstis siin:
    Swedbanki halbade laenude osakaal I kv: 8.9 percent in Ukraine, 8.5 percent in Latvia, 3.6 percent in Lithuania, 2.5 percent in Estonia.
    Allikas: anvarsamost twitteris.

  • tarmojuristo

    Püüaks selle suurema puhkenud linkide loopimise peale omalt poolt põgusa kokkuvõtte teha ja siis loodetavalt kogu selle teema sedapuhuku rahule jätta.

    Esiteks seda, et argumendid kuidas Iirimaal, Lätis-Ungaris, USA-s, UK-s või minupoolest Zimbabwes on asjad palju hullemad kui Eestis on ilmselt kõik täitsa õiged, lihtsalt nagu ma algses postituses ka väitsin, ei ütle need seda, et Eestis on kõik korras. See on natuke nagu seletada oma haigele vanaemale kuidas asjad pole sugugi pahad ja et naaberküla Aino suri eelmisel aastal sellise asja peale üldse maha.

    Teine teema on see kui palju sellisest rääkimisest ja arutamisest üldse midagi tolku on – ja siin on erinevatel inimestel erinevad seisukohad. Üldiselt jõudsin ma Kristjaniga era-kirjavahetust pidades ka sellele arvamusele, et ega vist väga ei ole. Ideaalses maailmas ja tähelepaneliku kuulajaskonna puhul võiks selline asi olla samuti kontra-tsükliline: headel aegadel kritiseerid ja halbadel aegadel püüad leida positiivset. Ja selles osas olen tõesti guilty as charged. Samas see diskussioon oli vähemalt minule küll kasulik, aitas mõne asja osas läbi mõelda ja vast veidi adekvaatsemalt olusid hinnata. Eks ma edaspidi püüan positiivsem või siis üldse vait olla – ja vastupidiselt Lauri arvamusele ei ole mul siin sugugi igav või puudus asjadest, mida teha.

    Erinevate majandushädade koha pealt on vast sobiv parafraseerida Tolstoid ja öelda, et kui kõik kasvavad majandused on ühesugused, siis languses on igaüks isemoodi. Ja tõesti, ei Läti ega Island ei tõesta, et Eestis peaks minema samamoodi. Samas jään ma endiselt seisukohale, et selles osas oleme me Rootsi finantsüsteemi ja mitte vanajumala selja taga – ning need on kaks veidi erinevat asja. Minimaalselt võiks see tähendada teatavat tagasihoidlikkust meie endi tarkuse, töökuse ja usinuse hindamisel ning tunnistamist, et mõned aastad tagasi leinatud “kroonijuveelide” müük Rootslastele on täna asi, mille osas peaks vast head õnne tänama.

    Ja isegi kui PEAKS nii juhtuma, et asjad lähevad palju halvemini kui nad praegu paistavad olevat – siis olen ma samuti nõus, et in the long run ei tähenda see maailma lõppu kui Eesti GDP peaks kuskile 2006. a. alguse tasemele langema. Aga nagu Keynes selle kohta kunagi märkis, oleme me pikas perspektiivis kõik surnud. Ja lühikeses perspektiivis saaks sellisel juhul olema vägagi arvestatav hulk inimesi, kelle tulud laenusid (mida paljudel neist 2006. alguses ei olnud) teenindada ei võimalda. Ja see on, nagu Laurigi viitas, poliitiliselt halb olukord milles olla, eriti siis kui valimised ukse ees.

    Aga sellega minu poolt dixi.

  • allan_martinson

    In its latest Global Financial Stability Report, published in April, the IMF provided key numbers on 38 selected emerging market countries, including their 2009 external debt refinancing needs as a ratio of their foreign exchange reserves.

    But after the numbers for some countries were challenged by central bankers, analysts and journalists, the IMF revised the data and began publishing new figures for the external debt/reserves ratios of some eastern European countries.

    The ratio for the Czech Republic was cut from 236 per cent to 89 per cent and Estonia’s was reduced to 132 per cent from 210 per cent. It is understood the figure for Ukraine is also being cut to 116 per cent from 208 per cent, that Lithuania’s ratio of 425 per cent may also be recalculated and that others may follow.

    http://www.ft.com/cms/s/0/303a1882-3a72-11de-8a2d-00144feabdc0.html

  • Daniel Vaarik

    Väärt link, seda tasub levitada.

  • Marek

    Sellest on nüüd siis möödas täpselt 3 nädalat kui Swedbank avaldas I kvartali tulemused ja tunnistas, et Ukrainas ja Lätis ei tule Swedbank-il 9% laenudest õigeaegselt tagasi.

    Danske vahendas täna Läti FSA traagilisi andmeid, mille kohaselt Lätis ei toiminud Q1 2009 tähtaegselt koguni 20% laenudest.

  • Pingback: Muutused Memokraadis - Memokraat()