Eile Paul Krugmani blogi sirvides märkasin seal linki Ida-Euroopa laenukoormuse kohta ning lähemalt uurides jõudsin Henrik “Flute” blogilehele, kus omakorda jäi silma kõrvalolev graafik. Täpsuse huvides tuleb mainida, et tegemist on erasektori välisvõlgnevusega – ja kuna Eestil riiklik välisvõlg sisuliselt puudub, siis koguvälisvõla (gross external debt) osas oleks edetabel veidi teistsugune. See võib küll tähendada, et mõnedel teistel on lood halvemad kui juuresolevalt pildilt paistab, aga ei muuda meie olukorda kuidagi paremaks.
Iseenesest ei ole tõsiasi, et Eesti majandus ja eeskätt tarbimine põhinevad suuresti Rootsi laenurahal muidugi mingi üllatus. Samas see võrdlev pilt ning fakt, et välisfinantseeritud pangalaenud moodustavad Eestis hetkel ca. 120-125% SKP-st oli vähemalt minu jaoks rabav. Ning murru nimetajas olev SKP number näitab lähemal ajal kindlasti langust, mis võimendab kokkuvõttes seda efekti veelgi.
Kui nüüd püüda võimalikult lihtsal ja mitte-tehnilisel moel aru saada miks see pilt peaks meis päris olulist õõvastust tekitama, siis vaadakem lihtsalt seda graafikut ning mõelgem, mis juhtub seal kujutatud erinevate riikidega, kui välispangad mingil põhjusel otsustavad, et nad ei taha või saa neile enam laenu anda. Aga teeme ka paar kiiret ümbriku-tagakülje-arvutust. Esiteks, kui pakkuda, et välislaenude keskmine periood oleks umbes 10 aastat (ja ma arvan, et keskmisena on see pigem optimistlik) ning korraks lihtsustades eeldada, et iga aasta kuuluks tagasimaksmisele kümnendik koguvõlast tähendaks pelgalt uue raha juurdevoolu lõppemine SKP mõistes ca. 15%-list puudujääki. Teiseks on meil hetkel ees SKP langus, mis isegi praeguse optimismihoost (mille Ahto Vesmes kunagi tabavalt sugunäärmete ületalitluse arvele kirjutas) kantud -3% prognoosi juures tähendab, et koguefekt oleks pigem lähemal 20%-le. Ja see on LISAKS KÕIGELE MUULE, mis praegu toimub. Lisaks SKP langusele, lisaks tööpuuduse tõusule, lisaks kinnisvarahindade kollapsile. Et see number perspektiivi panna võib siin ära tuua, et näiteks ehitussektor moodustas 2008 SKP-st 8,4% ning kinnisvara (rentimine ja äritegevus) 20,2%. Ehk siis teisisõnu – välisraha sissevoolu lõppemine põhjustaks wipeoudi mille suurus oleks umbes võrdne kinnisvarasektori haihtumisega majandusest või mis ületaks tervet ehitussektori mahtu ca. 2.5x.
Senini on veidral moel meie õnn olnud see, et Rootsi pangad on kolmes Balti riigis kättpidi küpsisepurgis kinni. Swedbank on seljaga vastu seina – hinnanguliselt kannataks nende bilanss hetkel välja ca. 4.5% laenukahjumeid – nii et tegelikult ei ole rootslastel praegu ka muud valikut kui teha nägu, et kõik on parimas korras ja lihtsalt laenusid pikendada. Sest kuna Rootsi pankade koguportfellist on üle 20% laenatud Eestisse, Lätti ja Leetu tähendaks Balti riikide majanduslik kollaps katastroofi ka neile. Samas, ühel hetkel võib juhtuda, et neil pole lihtsalt valikut ja siis järsku ongi matus meie õuel.
Muidugi ei ole selline asi (nagu näiteks 25-30% majanduslangus ühe aasta sees) reaalne valik mida keegi saaks lasta juhtuda – selle sotsiaalsed tagajärjed oleks lihtsalt väljakannatamatud. Seda enam, et juhul kui SKP kukuks 25% tooks see endaga tõenäoliselt kaasa pea täieliku kollapsi. Seega ei seisa me tegelikult vastamisi mitte selle väljavaate, vaid millegi muuga. Ja seda "muud" ei pea kaugelt otsima – lõunanaabrid Lätlased käisid selle alles hiljuti läbi. Ja kui Eestlased näisid üldiselt arvavat, et sedalaadi kataklüsmid saavad aset leida ainult Lätis või Islandil, siis vast on nüüd aeg ümber mõelda. Kui Rootsi raha juuksekarv peaks meie tarbimisest rasvase majanduse raskuse all katkema on tulemuseks see, et meie ühiselt ehitatud riik, mille juubelil Lauluväljakutäis inimesi eelmisel suvel käest kinni hoides ja pisar silmanurgas laulsid, kuulub järgmiseks kaheks põlvkonnaks kogu naha ja karvadega IMF-ile. Ja 22. sajandi alguse etnograafid võivad muistse Eestimaa aladelt korjata meie lapselastelt folkloristikat teemal "Millal maksan memme uue mersu".
Kui valmis me SELLEKS oleme, ristirahvas?