Ma üldse ei väida, et järgnev jutt väga selge jutt on, selle aluseks on lihtsalt üks emotsioon. Aga klikkide teed on imelikud, täna vaatasin täiesti juhuslikult kahte videot, mis on üksteisega selgelt dialoogis või täpsemalt öeldes, nad on pingelises dialoogis.
Ülemine on Al Gore’i uus esinemine, kus ta ütleb värsketele andmetele toetudes, et lumele ja jääle võime laias laastus head aega öelda ning teine on youtube lõik juba varem vaadatud filmist Brassed Off, mis kajastab söekaevanduste sulgemist 80ndate-90ndate aastate Suurbritannias.
Konkreetses lõigus esitab kaevurite puhkpilliorkester JoaquÃn Rodrigo Concierto de Aranjuezi. See on ilus, hoolimata asjaolust, et film on juba 13 aastat vana ja hoolimata 2009. aastal juba üsna selgeks vaieldud arusaamadest, et söekaevandused ei ole jätkusuutlik viis energiat toota.
Video käigus näeme ka paralleelselt toimumas kaevandusjuhtide ja ametiühingute läbirääkimisi, mille käigus kaevandus otsustatakse sulgeda. Filmi kangelased on loomulikult söekaevanduste säilitamise poolt. Need lõigud jutustavad kahe ajastu vahelisest piirist. Sellel piiril seismine on jätkuvalt hirmutav privileeg. Ka Rodrigo 1939. aasta teos lisab siia oma dramaatikat ja ka samas ka mingit imelikku kunstilist elujõudu.