Postimees.ee pole Postimees

Daniel Vaarik

Tulen täna appi Postimehe toimetusele, kes näib olevat tõsises hädas oma ajalehe olemuse selgitamisega. Nimelt levib rahva seas visalt arvamus, et aadressil http://www.postimees.ee asuv väljaanne on kuidagi seotud ajalehega Postimees. Kinnitan ka omalt poolt, et see on täiesti väär ja naeruväärne ettekujutus, täpselt nii nagu seda mulle on kinnitanud mõned Postimehe töötajad.

Seda tõestab ka see, et tegemist olevat juriidiliselt erinevate ettevõtetega ning fakt, et endast lugu pidav Postimehe ajakirjanik seda lehekülge oma veebibrauseris ei ava. Kui see pole veel veenev, siis teadke, et on täiesti juhuslik, et Postimees.ee kasutab samu korporatiivseid värve ning sarnast logo Postimehega, selle ajalehega.

Veel vähem on Postimehel pistmist Postimees.ee lehel ilmuvate rubriikidega nagu Elu24.ee ja muu selline. Tegelikult pole Elu24 isegi Postimees.ee osa, jälgite mind veel? Sest iga vähegi teadlikum ajakirjanik võib teile öelda, et asi, mis asub veebilehe paremas või vasakus servas, pole selle veebilehe osa.

Selles mõttes on Postimehes töötavatel ajakirjanikel hea kergendatult hingata, et tõepoolest, kui Postimees.ee on selline väljaanne, mis avaldab valimatult kommertsmatejrali, pornograafiat ning teeb faktivigu, siis nende mainet see eriti puuduta, nemad töötavad kvaliteetajalehes, mille ajalugu ulatub 19. sajandisse.

Ainus probleem on muidugi see, et lugejate seas on massiivselt lollikesi, kes arvavad, et Postimees.ee ikkagi on seaotud ajalehega Postimees. Näiteks kõik tuttavad, kellelt ma uurinud olen, leiavad, et ongi sama väljaanne ning samad ajakirjanikud. Ühesõnaga, kuulake nüüd, tainad, mind veelkord! Ei ole nii, netu, no!

Selle  tõestuseks, et asjad tuleb oma peas ikka lahus hoida joonistasin ühe täiesti abstraktse ja kujundliku mudeli, et mõttetööd ei segaks teie isiklikud eelarvamused. Oletame, et Postimehe ajakirjanikud oleksid hoopis pankurid ning nende pangal oleks selline kodulehekülg nagu pildil näha. Kas te tõesti arvaksite, et KÕIK viited ja lingid, mis sellel lehel on, on seotud selle väljamõeldud pangaga?

PS. Memokraat.ee-l pole mingisugust seost  minu tegeliku isikuga.

  • Pingback: uberVU - social comments()

  • merlisnogene

    Või nii on lood! Ma siis lähen kohe SEBi ja küsin miks mu kontolt kaob raha, kui ma seda SEB.ee-s kulutan. Kui suffiks .ee muudab sedavõrd radikaalselt asja olemust, siis peaks Tornimäel kõik mu raha alles olema!

  • http://twitter.com/viljarraask viljar rääsk

    Kui nüüd lihtsustada, siis pank ja ajakirjandusväljaanne mõlemad müüvad usaldust.

    Samast mõttest lähtuvalt võiks näiteks toodud väljamõeldud pangalehe kohta küsida teistmoodi: kas on usutav, et ükski pank võtaks lisaklikkide nimel ette sellise veebilehe tegemise?

    Lihtne vastus on muidugi selles, et praegu hindavad ajakirjandusväljaanded, et kattuva kuuluvusega paberlehe ja veebilehe tegemine ei häiri nende pikaajalist äri. Pangad, õigustatult, hindavad risti vastupidi. Usaldusväärsus on nende äri jaoks tähtsam kui tähelepanu. Ma pole kindel, et ajakirjandusväljaannete hinnangud pikas plaanis jäävad praeguseks.

    E24 portaali loomine on Postimehe kontserni jaoks arvatavasti samm selles suunas, et eristada paberlehte ja oma veebitoimetamist. Kuid siiski, postimees.ee kaudu on nende kõigi tegevuste kattuvus ikka väga suur. Ja mitte ainult postimees.ee kaudu, sest paberlehe lood jõuavad üsna kiiresti ja väga suures osas E24 portaali.

    Kui kõnnib ja prääksub nagu part, siis …

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Postimees on ju kavalalt asjale lähenenud ja eraldanud veebi ja paberi: teiste ajalehtede puhul on ilmselt toimetusesisene võitlus paberi ja veebi vahel takistanud online-väljaande arengut (NYT, HS, EPL). Postimehes seda probleemi ei teki, online tiimil on olnud vabadus portaali arendada ja see on olnud edukas strateegia.

    Lisaks, paberlehte on ka lihtsam kinni panna, kui toimiv ja populaarne online väljund on olemas. Mina ei paneks ilmselt tähelegi, kui toidupoes käies mulle mingi hetk paberil postimeest kaasa ei pistetaks ja vaevalt, et ühiskond ka seda üle ei elaks. Postimees.ee-d külastaks ikka edasi ja usun, et ka Schibstedi rahakotile oleks parem kui seda paberlehe kahjumit ei oleks.

  • http://twitter.com/JoosepVark Joosep Värk

    Mõni aeg tagasi veel ilmusid postimehe(ajalehe) lood ka netilehel, kas ka siis oli tegemist kahe täiesti erineva väljaandega?

  • lahmija

    Postimees.ee on selline väljaanne, mis avaldab valimatult kommertsmatejrali, pornograafiat ning teeb faktivigu…

    Julge väide. Olen valmis ka kohtus oma väidet kaitsma?

  • http://twitter.com/atirip Priit Pirita

    See on loll küsimus. Kui kohtukutse saabub, siis tuleb minna ja valmisolek pole oluline.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Muidugi olen. Veel enam, ma olen lausa kohe valmis kõiki neid kolme väidet tõestama.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Vaatan nüüd, et nimetatud anonüümne kommentaar on tulnud Postimehe IP-aadressilt. Memokraat julgustab edaspidi ikka oma nime alt esinema, tegelikult pole hullu midagi, esimene kord võib olla on pisut imelik aga meil on siin üsna okeid kommentaatorid seni olnud.

    Cheer up, 213.168.24.2, ttgw2.postimees.ee!

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Niisiis, anonüümne härra või proua Postimehest, vaatasin umbes veerand tundi ringi ja kasutasin ka pisut kõrvalist ja vabatahtlikku abi, et tõestada vähemalt teile oma väidete paikapidavust, sest on täiesti võimalik, et te kuulute nende Postimehe töötajate hulka, kes peavad oma professionaalse enesetunde säilitamiseks oluliseks mitte lugeda Postimees.ee-d.

    Loomulikult saab seda teemat ka jätkata palju põhjalikumalt, kuid siin siis väike galerii kajastustest, millelaadseid võiks analüüsida:

    http://www.flickr.com/photos/48875310@N03/

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Võib-olla on probleem selles, et Postimees.ee avalehele jõudvad faktivead, porno ja kommertsmaterjal on hoolikalt valitud?

  • kallemuuli

    Tore, Daniel, et said mahti taas Postimehest kirjutada. Luba, ma selgitan Sulle veidi seda segast lugu. Segadus saab alguse sellest, et kasutad väga venivat mõistet “seotud”. Lõppude lõpuks on kõik siin ilmas kõigega seotud. Loomulikult on Postimees ja Postimees.ee seotud juba ühise omaniku, ühte korpi kuulumise jms kaudu. Aga see veel ei tähenda, et iga Postimehe toimetuse töötaja on seotud Postimees.ee toimetusega ja vastupidi. Igal on siiski oma töö ja oma väljaanne (tõsi, on ka neid, kes töötavad mõlema väljaande heaks — nii nagu mujalgi rabavad paljud inimesed mitmel rindel). Näiteks minu tööülesanded, -volitused, -kohustused ja -vastutus pole vähimalgi määral seotud Postimees.ee-ga, vaid piirdub täielikult ainult Postimehega. Võibolla pole see parim võrdlus, aga kujuta ette näiteks BNSi, millel on Eesti toimetus ja Läti toimetus. Need on seotud, kuid kui Sa küsid Eesti toimetuse toimetajalt midagi Läti toimetuse avaldatud materjalide kohta, siis ta tõenäoliselt vastab Sulle, et Eesti toimetus ja tema isiklikult ei ole sellega kuidagi seotud, eks ole. Umbes sama lugu on ka Postimehe ja Postimees. ee-ga. Mis aga puutub Postimehe kui lehe olemusse, millega Sa oma teksti alustad, siis sellega on kõik selge ja lihtne. Postimees on juba aastast 1857 olnud ajaleht, võta kätte ja vaata, mis seal on ja mida seal pole. Ja ühtki Sinu postituses Postimees.ee kohta toodud illustreeritud näidet Postimehes pole. Muide, et lehe olemusega kõik siiski lõpuni selge oleks, olgu mainitud, et Postimees on olemas ka veebiväljaandena, aga seda saab seal lugeda ainult raha eest ja see ei asu sugugi aadressil Postimees.ee. Lõpetuseks on mul Sulle ka üks hea nõuanne: kui Sulle mõni väljaanne ei meeldi, siis lihtsalt ära loe seda. Eestis on kümneid väljaandeid, millele ma ei heida pilkugi, sest olen kindel, et need pole mõeldud mulle, vaid inimestele, kes neid ostavad ja loevad. Maitsed on erinevad, ma ei pea kurjustama väljaannetega, mis meeldivad teistele inimestele, aga mitte mulle. Pole mõtet raisata oma aega ja elu ebameeldivate väljaannete lugemise peale, märksa mõistlikum on nautida midagi meeldivat.
    Lugupidamisega
    Kalle Muuli

  • Jaanus

    Võib vigurdada igasugu targutamise ja firmastruktuuride lahkamisega, aga see ei muuda asjaolu, et postimees.ee on vastavanimelise brändi väljund ja peegeldus Internetis.

    “Pole mõtet raisata oma aega ja elu ebameeldivate väljaannete lugemise peale, märksa mõistlikum on nautida midagi meeldivat.” — ma saan aru, et Kalle Muuli nõustub, et postimees.ee on ebameeldiv väljaanne? Ja kuna ei ole võimalik postimees.ee ja “postimees mitte.ee” mainet üksteisest lahutada, kui palju ka ei tahaks, siis järelikult on ka “postimees mitte.ee” ebameeldiv väljaanne. Mõtlesin, et vastava brändi esindajad suhtuvad oma tööandjasse vähe entusiastlikumalt.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Tere Kalle,

    aitäh, et vastasid, kuid küsimus pole mitte mingil juhul selles, milliseid väljaandeid mina loen, vaid millena esineb väljaanne Postimees, kes esindab meedia võimu ja peaks esitama ühiskonnas olulisi küsimusi.

    Postimees on Eesti mõjukaim ajaleht ja seepärast ei saa pugeda sellise konstruktsiooni taha, et ära loe, kui ei taha. Postimees mõjutab kaudselt kõiki Eesti elanikke ja peab seetõttu olema valmis kriitikat vastu võtma ning lisaks on tal ka suuremad kohustused olla aus ja täpne, nagu ikka turuliidril.

    Mis puudutab nüüd seda tõestuskäiku, et Postimees ei ole Postimees.ee ja pole sellega isegi seotud, siis anna andeks, kuid see keerutamine sõna “seotud” ümber hakkab juba meenutama mõne poliitiku või siis mõne väga pahatahtliku ettevõtte JOKK juttu. Samuti tuli mulle meelde Bill Clintoni kuulus lause: “It depends on what the meaning of is is”.

    Tõesti, kuidas saab Postimehe ajakirjanik minna valitsuse pressikonverentsile esitama tähtsaid küsimusi ning loota neile sirgjoonelisi vastuseid, kui ta ise peab ajama korporatiivset ja segast juttu, mis läheb vastuollu sellega, mida kõik tegelikult ju näevad (see tähendab uhkelt välja pandud logo, sujuvalt seotud materjalid jne).

    Ma proovin natuke esitada sama juttu poliitilises kontekstis. Ajakirjanik: “Kas vastab tõele, et olete seotud ärimees X kinnisvaratehinguga?” Poliitik: “No kuulge, seotud on lai mõiste! Kes ei oleks Eestis omavahel seotud?”

    Aga nüüd tuleme korraks ka selle juurde tagasi, et kas mul on isiklik probleem Postimehega, et ma seda olen teistest rohkem kritiseerinud? Ei ole. See, et ma olen seda lehte pisut rohkem kritiseerinud, on seotud selle lehe lubaduste ja tegelikkuse erinevusega. Näiteks Õhtulehe lubadus on mulle selge ja see leht ei eksi selle vastu. Postimees lubab aga olla midagi muud aga sulandub tervikuna lihtsalt Postimees.ee-ks, selgita palju tahad.

    Nüüd selle juurde, kas ainult mina ei saa aru, et Postimees pole Postimees.ee? Ma usun, et kui teeksite rahvaküsitluse, et kas Postimees.ee on Postimees, saaksite 100 protsendiliselt jaatava vastuse. Kui ma ise tegin eile (mitte väga representatiivse) küsitluse oma tuttavate hulgas, polnud mitte kedagi, kes oleks nõustunud, et Postimees.ee EI OLE Postimees.

    Ma väidan, et selle asjaga on nii, et kuidas lugejad asja näevad, nii on, ja ei ole mitte nii nagu kuskil firma struktuuri joonistav tüüp tahaks asja näha.

    Nüüd aga kõige valusama teema juurde. Mulle tundub, et on mugav töötada Postimehes ja halvustada Postimees.ee-d, kuid kogu selle segase süsteemi eest kannavad vastutust kõik inimesed, kes töötavad Postimehes. Igal ühel on võimalus valida, teha kodanikuna julge samm ning öelda: “mitte minu nimel, tänasest päevast lahutame selle väljaande, anname talle uue nime, või meie lahkume.”

    See, et te lihtsalt ei käi lugemas omaenda egiidi all ilmuvat väljaannet ei muuda seda olematuks, et kõik teised näevad, et see eksisteerib ka justnimelt teie panuse tõttu.

  • http://twitter.com/VilluArak Villu Arak

    Tunnustus Teile vestluses kaasalöömise eest. Ent paraku tundub, et Postimehe brändi lahustumise (reostumise?) mõtet tuleb veel selgitada.

    Raiuda, et PM-i veebiväljaanne pole Postimees.ee ja “päris” PM on ikkagi eraldi ja tasuline — justkui neid oleks lugejaskonna silmis võimalik Postimees.ee-st elegantselt eemal hoida — on natuke narr. Kui poeriiulil on Puma tossud (tasuta kusjuures! Uau!), ent need näevad välja nagu armeenartsud, sadomaso latekssaapad või ämbrid, siis kahjustab see kogu Puma brändi. Mis sest, et “ilusad” ja “päris” Puma tossud on lukustatud kõrvaltoas ostmiseks valmis. Ostmise isu ja kandmise elamus pole selleks hetkeks enam ammu need, mis kunagi.

    Ja Teie kommentaari lõpuosa illustreerin/kommenteerin moondatud parafraseeringuga:

    Lõpetuseks on mul Sulle ka üks hea nõuanne: kui Sulle allikakaitse seaduse eelnõu või mõni muu eelnõu ei meeldi, siis lihtsalt ära loe seda. Eestis on kümneid eelnõusid ja seadusi, millele ma ei heida pilkugi, sest olen kindel, et need pole mõeldud mulle, vaid inimestele, kes neid austavad ja järgivad. Maitsed on erinevad, ma ei pea kurjustama eelnõudega, mis meeldivad teistele inimestele, aga mitte mulle. Pole mõtet raisata oma aega ja elu ebameeldivate eelnõude lugemise ja valgete päismike peale, märksa mõistlikum on nautida midagi meeldivat.”

    Aga tagasi jutu juurde. Väikese Eesti vähese ajakirjanduse ridades toimuv on päris oluline asi. Erinevalt mu ülaltoodud paralleelist ei ole Eesti ajakirjanduse üks olulisemaid “turuosalisi” lihtsalt toode nagu Puma toss.

    Mul on ka tunne, et Daniel ei kirjutanud seda lugu PM-i kottimise pärast. Vaid sellepärast, et ta hoolib Eesti ajakirjandusest. Ja selle sisse on ka põimitud soov lubaduste ja tegelikkuse vahel pea kaotanud Postimeest aidata. Kui see ebamugavat tunnet tekitab, siis aitab sellest ehk üle saada teadmine, et paljud kasulikud arstirohud ja loodusravimid (nt. kalamaksaõli) maitsevad üsna kehvasti ja ajavad nina krimpsu.

    Aitaks, kui käsitleda Memokraati silmade avaja ja PM-i liitlasena, mitte soovitada tal kuss olla ja lõõtsbussi tagaosas omaette Foreign Affairsi lugeda. Sest neid, kes viitsivad konstruktiivselt kurjustada on vähe. Nii Eesti rahvas kui Postimehe tulevik oleks vaesem, kui ka Memokraat vait oleks.

  • http://twitter.com/VilluArak Villu Arak

    Üks hiljutine pornonäide veel, sedapuhku tekstiline: http://shrt.st/ev5

  • http://twitter.com/atirip Priit Pirita

    Väga huvitav. Aga siiski.

    1) Miks hämab ja peidab “Postimees” omi väljaandjaid. Miks on aadressile http://www.postimees.ee/?r=232 “unustatud” lisada välja andva juriidilise isiku nimi? Eesti Päevalehel on see ilusasti olemas. Miks on sellise lihtsa asjaga vaja vassida?

    2) Kas ja kuidas omandas juriidiline isik Postimees Online juriidilisele isikule Postimees kuuluvad autoriõigused. Kas Postimees Online valetab ja vassib, et tal on need õigused või on tõepoolest selline leping Postimehe ja Postimees Online vahel tehtud? Millal selline leping on dateeritud? Küsimus ei ole targutamne, küsimus on väga oluline, nimelt võime me kasutustingimustest lugeda:

    Kui on refereeritud suuremas mahus või kasutatud ilma OÜ Postimees Online'i kirjaliku loata autorikaitse objekti all olevaid materjale, on OÜ Postimees Online õigus küsida tasu vastavalt refereeritud artikli mahule ning reeglite rikkumisele

    On äärmiselt oluline veenduda, et autoritasu nõudval organisatsioonil on selleks vajalikud lepingud ja volitused. Ma ei soovi, et pärast Postimees Online'le maksmist tuleb minu ukse taha ka Postimees ja nõuab samuti raha.

    3) Aga, kui postimees.ee's 1:1 avaldatud Postimehe materjalide autoriõigus kuulub Postimees Online'le, siis millised õigused on jäänud Postimehele? Minnes aadressile pluss.postimees.ee ehk tasulisele peberlehe veebikoopiale, siis ka selle lehe kasutustingimustes on kirjas, et autoriõigused kuuluvad Postimees Online'e. Kas vastab tõele, et Postimees on kõik oma autoriõigused täielikult üle andnud Postimees Online'le. Kalle, Sinu töö autoriõigused ei kuulu sinu tööandjale!

    4) Loe ja imesta. Miks on vaja “Postimehel” nii masiiliselt hämada ja vassida autoriõigusega, miks on risti-rästi sellega mängitud. Mis on sellise asja eesmärk? Kellele siis ikkagi kuuluvad näiteks e24.ee avaldet materjalide autoriõigused.

    Postimees.ee kasutustingimused:
    Aadressil http://www.postimees.ee, http://www.e24.ee, http://www.ilmajaam.ee, http://www.tallinnapostimees.ee, http://www.tartupostimees.ee, http://www.tarbija24.ee ja http://www.elu24.ee asuvad internetileheküljed sh sealolevad materjalid (artiklid, fotod, videod, blogi- ja foorumite sissekanded, kommentaarid jne.) on Autoriõiguse tähenduses autorikaitse objektiks ning kuuluvad OÜ-le Postimees Online.

    e24.ee kasutustingimused:
    Aadressil http://www.e24.ee asuvad internetileheküljed sh sealolevad materjalid (artiklid, fotod, videod, blogi- ja foorumite sissekanded, kommentaarid jne.) on Autoriõiguse tähenduses autorikaitse objektiks ning kuuluvad OÜ-le Majandusuudised.

    tartupostimees.ee kasutustingimused:
    Aadressil http://www.tartupostimees.ee asuvad internetileheküljed sh sealolevad materjalid (artiklid, fotod, videod, blogi- ja foorumite sissekanded, kommentaarid jne.) on Autoriõiguse tähenduses autorikaitse objektiks ning kuuluvad Tartu Postimees-le.

    5) Mul ei ole käepärast Postimehe trükitud lehte, aga ma olen veendunud, et seal on kirjas, et autoriõigus kuulub AS'le Postimees. Kes valetab ja miks?

  • http://twitter.com/paavoh Paavo

    Miks Postimees.ee'd muuks ümber ei brändita, kui pidevalt on vaja seletada, et tegu pole ajalehega?

  • kallemuuli

    aitäh kommentaari eest.
    1. Postimehe kui brändi maine mõttes pole loomulikult vahet Postimehel, Postimees.eel ega ka näiteks mitte mõnel üksikul töötajal. Vastupidist pole ma kunagi väitnudki. No näiteks kui mõni Postimehe reporter peaks purjuspäi autot juhtima, kahjustab see loomulikult ka Postimehe mainet, mitte ainult tema enda oma. Aga see ei tähenda ju ometi, et Postimees ja tema töötaja on üks ja sama asi. Samas — Postimehe toimetuse töötaja ei ole Postimees.ee toimetusega seotud rohkem kui samasse korpi kuuluva Kroonika toimetusega. Seda vahet ma püüdsingi oma väikses kommenataaris selgitada.
    2. Ebameeldiva seaduse ja ebameeldiva väljaande võrdlus on küll täiesti ebaõnnestunud. Seadus on kõigile täitmiseks kohustuslik, väljaannet võib igaüks vabalt valida.
    Kõike head soovides
    Kalle Muuli

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Peaks vahele mainima, et mõned siin õhku visatud repliigid on retooriliselt kõlavad aga ei vii arutelu edasi, sest neile on raske vastata ilma solvumata. Ma ei ole kindel, et see on produktiivne lähenemine.

    Vabandan metaarutelu sissetoomise pärast.

  • http://twitter.com/kyllikeroovali Küllike Rooväli

    Jube naljakas on lugeda. Lugege parem autorite nimesid onlines, telefoninimekrijas (toimetuste kaupa) ja paberlehes. Väike analüüs annab vastuseks, et samad inimesed, kes paberlehe kirjas, toodavad teoseid mõlemasse väljaandesse.

  • http://twitter.com/Saunabelt Saunabelt

    Uurides IP aadressi kaudu edasi, võime jõuda siia:
    http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja_arutelu:2

    Omakorda Elu24 toimetusse:
    reporter Priit Liiviste priit.liiviste@postimees.ee

    Võib-olla kokkusattumus, võib-olla mitte =)

  • http://twitter.com/kala_kolm Alari Kannus

    Keegi siin kirjutajatest pole vist ammu paberist Postimeest näinud. Tänane ajaleht väidab kindlalt, et paberleht Postimees võrgukülg on http://www.postimees.ee. Kes pole näinud, siis siin on ajalehe esikülg: http://bit.ly/a9WS44

  • voyag

    Eiei.. ära aja segi. Need on vaid nimekaimud, nagu EPLis oli kaks Priit Simsonit, nii on Postimehes kõik isikud valitud täpselt sama nimelised, sest “Auväärt” Postimees ei ole kuidagi seotud Postimees.ee'ga. Ausalt, nad isegi pole senimaani sellisest veebiväljaandest isegi kuulnud mitte..

  • jenskasemets

    Äriseadustiku §15 (2) kõlab:

    “Ettevõtja ärilistel dokumentidel ning tema kodulehel Internetis peab olema ettevõtja ärinimi, asukoht ja äriregistri kood. Välismaa äriühingu filiaali dokumentidel ning kodulehel peab olema nii äriühingu kui ka filiaali ärinimi, asukoht ja äriregistri kood.”

    Mina ei suutnud Postimees.ee lehelt leida ei ärinime ega äriregistri koodi. Päris mitmed väikeettevõtted on saanud selle rikkumise eest hoiatusi, imelik et PM sellest pääsenud on …

    Postimees pole küll ainuke Eesti ettevõte kes selle seadusepügala vastu eksib, aga ajakirjanduselt ootas küll rohkem läbipaistvust.

  • kallemuuli

    Daniel,
    miks Sa arvad, et Postimehe töötajatel on midagi Postimees.ee vastu? Paljud neist ju lasevad seal oma lugusid üles riputada ja teevad sinna meeleldi, omal vabal valikul kaastööd. Vähemalt minul küll pole Postimees. ee vastu midagi. Nii nagu mul pole midagi ka ühegi teise Eestis ilmuva väljaande vastu. Postimees.ee-l on sadu tuhandeid lugejaid. Kui neid poleks, siis väljaanne ei ilmuks. Miks Sina või mina või Postimehe töötajad peaksid tahtma, et need lugejad oma lemmikväljaandest ilma jääksid? Postimees.ees ilmuvad muuhulgas ka kõigi Eesti arvamusliidrite tekstid, kõigi ühiskonnas lugupeetud inimeste kirjatööd. Need ei ilmu seal vastu nende inimeste tahtmist, vastupidi, mõned neist on lausa nõudnud, et paberis ilmunud tekst võimalikult kiiresti ka pm.ee-sse üles riputataks. Julgen arvata, et lubades oma tekste Postimees.ees avaldada tunnustavad ühiskonna arvamusliidrid seda väljaannet sobiva avaldamispaigana. Ma ei ole Postimees.ee fänn, aga ma ei ole ka ühegi ajakirjandusväljaande vastu — vabas ühiskonnas peab olema igaühel õigus anda välja just selliseid väljaandeid, nagu ta tahab, ja igaühel peab olema õigus lugeda seda, mida ta tahab. Ja seda õigust ma siin ja igal pool mujal ka vankumatult kaitsen sõltumata sellest, kas mulle isiklikult mõni väljaanne meeldib või mitte.
    Mis aga “seotusse” puutub siis olen lugenud, et kaugelt paistvat ka Eesti ja Läti omavahel nii seotud olevat, et isegi nii hea majandusharidusega inimesed nagu suure raha investeerimisnõustajad ei suutvat neil kahel riigil vahet teha, nii et Eesti maine sõltub ka Lätist ja Läti maine Eestist. Ometi pole meie jaoks siin need kaks riiki üks ja sama, ehkki Eesti ja Läti on tõesti omavahelt mitut pidi seotud.
    Kalle Muuli

  • http://www.facebook.com/kunnark Kunnar Kukk

    Postimees.ee on kujundatud internetiplahvatusega eraldi sisuga tooteks, mida ei ole lugejatele selgitatud piisavalt. Võrdluseks võtke ette näiteks web-archive.org ning leiate veel ka aastast 2000 suhteliselt paberväljaande sisu sisaldava väljaande domeenilt Postimees.ee-s. Seetõttu Kalle Muuli toodud võrdlus BNS-i eri riikide toimetustega ei ole relevantne, sest BNS-l on üks märk, see on BNS, millel on eri riikides toimetused.

    Postimees on märgiliselt sidunud endaga e24, elu24, tarbija24 ja teised märgid, mis on „jaga-ja-sega“ põhimõttel segi paisatud – eesmärgiga, et suurendada loetavust. Kognitiivne dissonants tekib seal, kus erinevate auditooriumide lugejate ootused postimees.ee-le on ühed (näiteks kujunenud ootusega leida postimees.ee-lt paberlehe sisu, sest seda ootust on Postimees ise varemalt toitnud – eelmisele web-archive.org linki) pärast seda on paisanud kõik segi ja mitte midagi sealjuures öelnud. Ehk, et nõudlikul lugejal, kes ootab postimees.ee-st asjalikku arvamust ja faktiuudist, saab vastu viite Leiburi tagumikupildile, on keeruline tagasi tuua väite juurde, et postimees.ee ei ole See Paber-Postimees, mis mõjutab kõigi meie maailmapilti sellest, mis toimbu Eestis, mis on aktuaalne.

    Seetõttu on ka iga Postimehe paberväljaandes kirjutava ajakirjaniku uudised/arvamused/lood auditooriumis võetav kui Postimehe uudis – ehk, et kui ajakirjanik X kirjutab päeva jooksul uudise, online-toimetaja viib selle Postimees.ee keskkonda ning toimub jagamine keskkonnas, on tulemuseks auditooriumis süvenev pilt postimees.ee-st kui Postimehe väljaandest. Pluss.postimees.ee on kaubamärgina tajutav kui postimees.ee domeeni bränd, mis on mingi osa http://www.postimees.ee keskkonnast, ehk, et tegelik, see õige paberpostimees asuks siiski kohas http://www.postimees.ee.

    Visuaalselt hoiab http://www.postimees.ee elemente paberpostimehest, see samuti on segadust süvendanud. Ehk, et kui Ekspress teeb sisuliselt sama, siis ei teki dissonantsi, Ekspressis sisaldub ka kõmu ja uurivat materjali ning paberi ja online sisu vahel ei teki sellist vastuolu nagu seda on täna paberpostimehe ja online-postimehe vahel. Kui Paber ütleb, et on tegu 1857. aastast papa Jannseni asutatud lehega ning sujuvalt on online-väljaanne kujunenud sellestsamast Paberi teisendist täiesti erinevaks, kuid tekitab auditooriumile tunde/taju, et tegu on siiski selle Paberiga, siis võib ükskõik, kes väita, et tegu on kahe erineva asjaga, aga see ei toida.

    Järgmine koht on blogid. Kui Postimees.ee hakkaks näiteks siduma ajakirjanike (muus keskkonnas) blogisid postimees.ee-ga, siis Postimehe ajakirjanik esindab avalikus ruumis ka peale iseenda Postimeest. Ehk, et kaob täiesti ära piir, kus ajakirjaniku arvamus on toimetuse arvamus, kus iseenda oma. Õnneks seda visuaalselt ja brändiliselt tehtud veel ei ole.

    Minu arvates on Postimees.ee on kujunenud Eestis teiseks delfi.ee-ks, mis on, kõrvalt-vaadates olnud ka eesmärk. Ja selle vastuolu kõrvaldamiseks võib küll öelda, et kui ei meeldi, ära loe, aga paraku see http://www.postimees.ee on piisavalt oluline kanal, et suudab võimendajana töötada.

    Palun kokkuvõttes, et eraldage ja looge uus bränd, mis võtab praeguse postimees.ee sisu, tooge pluss.postimees.ee sisu domeenile http://www.postimees.ee ning lisage sinna väga tundega juurde uudiseid e24-st, olulisemad päevauudised. Kasutage kommentaariumis sotsiaalmeedia võimalusi, seal on juba piisavalt auditooriumi, kuid ärge tehke seda ühesuunaliselt.

    Kunnar Kukk
    meediatarbija

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    See muidu tänuväärt hingestet kaitsekõne inimeste võõrandamatule õigusele lugeda seda rämpsu mis neile parajasti meeldib läheb siinkohal aga veidi märgist mööda — nimelt ei arva Daniel ju kuskil, et näiteks Õhtuleht tuleks kinni panna või et Kroonika ei sobi lugemiseks. Tõesti, neil kõigil on oma (väga suur) lugejaskond. Teha võimalikult suurest lugejaskonnast aga normatiivne argument selles osas milline ajakirjandus tervikuna peaks olema on aga veider. Ning, kui rääkida nendest sadadest tuhandetest lugejatest või sadadest Eesti arvamusliidritest — siis kas ei või olla, et suur hulk sellest seltskonnast loeb postimees.ee-d ja avaldab seal mitte selle pärast milline postimees.ee on, vaid selle kiuste?

  • http://www.facebook.com/people/Hando-Sinisalu/1119444699 Hando Sinisalu

    Kui vaadata asjale puhtalt brändingu aspektist, siis sarnaseid näiteid on maailmas palju.
    Näiteks Guinnessi õlu on Eestis ja mujal Euroopas tuntud kui kvaliteetne premium- klassi õlu. Samas Mauritiusel pruulitakse sama brändi õlut kohapeal ja see on kõige odavam “parmuõlu”.
    Chevrolet on USAs legendaarne autobränd, mille lipulaev on Corvette. Ukrainas müüakse Chevrolet nime all Zaporozje autotehase toodangut ehk sapakaid. Sarnaseid näiteid on palju, kuigi enamasti on siiski turud erinevad.

    Postimees.ee ambitsioon on saada suurima lugejate arvuga portaaliks Eestis möödudes selles osas Delfist. Kui tahta palju lugejaid, tuleb ka Nõia- Intsust kirjutada, mis teha.

    Eestis ei ole mitte ühtegi kommertsmeedia brändi, mis pakuks 100% ulatuses kvaliteetset ja pornovaba sisu.

    Seda olulisemaks muutuvad autorid ja nende isikubrändid. Ja teadlikud lugejad õpivad otsima häid autoreid kus iganes nad ka ei kirjutaks ja suhtuvad Nõia- Instu tagumikust rääkivatesse lugudesse samasuguse stoilise rahuga nagu kevadisse koerasitta kunstimuuseumi ees tänaval.

  • Jaanus

    Autorite ja isikubrändidega 100% nõus. Viimasel ajal külastan postimees.ee, epl.ee jne peamiselt siis, kui keegi oluline inimene Twitterist sinna lingib. Tänapäeval ja tulevikus on meedia segu originaalsest ja kureeritud-vahendatud sisust, kusjuures vahendamiseks toimivad igasugu Twitterid jne hästi, polegi mingit postimees.ee esikülge vaja. Ja puhta, asjaliku anonüümse uudisvoo osas on ERR järjest kõvem tegija.

  • http://www.facebook.com/kunnark Kunnar Kukk

    Kui võrrelda, ei tee sinu näitel Postimees praegu õlut mitte võõral turul (Guiness, Chevrolet), vaid villis http://www.postimees.ee
    sisu, mis veel algselt oli kvaliteetõlu tunnustega (paberlehe sisu domineeriv koopia onlines) ja sihtrühmale tasapisi õlle plastpudelisse, ei öelnud, et nii juhtub, lisas juurde
    komponente, mis algse retsepti juurde ei kuulu.

    Laiendan mõttekäiku, et mitte jääda brändi-keskseks.

    Peamine kriitika on selles, et meediatarbija ei tee vahet, mis on mis. Plastikpudelil on juures peaaegu samasugune silt, tunnustelt on kanal sarnane, kuid ajapikku aina enam iseseisvat sisu tootnud ning algselt
    pooleliitrisse plastikpudelisse villitu on märkamatult läinud aina suuremaks, on tulnud turule erinevaid
    sarnaseid õllesorte, millel on ühisnimetaja ja alkoholi sisaldus õlles kasvanud.

    Ehk, et tarbija, kes teab koduturul, et õllet võib mõistlikult tarbida, joob siis õllet, kui sõber ütleb, et täna on hea
    partii (näiteks klaaspudeli sisu plastikpudelis on tunduvalt suurem kui tavaliselt)
    turule saabunud. See tarbija, kes aga õllet juhuslikult tarbib või elatub ainult õllest vaatab poes plastikpudelit
    ja eelnevalt klaaspudelit ning tõenäoliselt mõtleb, et vahet pole, mõlemad ju sama tootja tehtud, ja tarbib. Kas see on tarbija huvides või tootja huvides, mõelgu igaüks ise.

    Kui nüüd on teada, et plastikpudelisse õlle villimine ja tarnimine on tunduvalt lihtsam kui klaaspudelisse, siis võib
    juhtuda, et plastikpudelis õlle jõuab poodi enne ning pärast alles klaaspudelis õlle. See tekitab aga üksnes klaaspudelis õlle tarbijate seas pettumust ning vahepeal oli olukord, kus poes oli üksnes saada plastikpudelis õllet ja teades, et ühel hetkel võib klaaspudelis õlle sootuks turult seetõttu kaduda või marginaliseeruda, tahaks klaaspudeli tarbija, et eemaldataks plastikpudelitelt see tootja kvaliteedimärgis või selle märgise elemendid, mis algselt tähistasid klaaspudeli sisu, kuid märkamatult, kuid mitte varjatult muutusid plastikpudeli sisu tähistajateks. Klaaspudelis õlle, mis vahepeal ära kadus, on toodud tagasi turule, ainult, et klaaspudel on paigutatud nüüd plastikpudeli sisse. See käib sama turusegmendi seas, kelle tarbimisharjumused on muutunud. Ja kogu see tegevuste jada on paralleeli kasutades: a) tõstnud rahva alkoholitarbimist b) muutnud keeruliseks uuesti klaaspudelis õlle turuletoomise, sest plastikpudelisse pakitud klaaspudelit ja klaaspudeli sisu ei taheta veel osta, kuna turul enim müüdav plastikpudeli sisu näib alternatiividest enamikule odavam (st klikkidest toituv võrgumeedia) ning plastikpudeli tarbijad võivad plastikpudeli sildi muutmisel olulise turujõuna mõjutada tootja äritegevust ja kasumi/käibe suhet. Mulle tundub see nii.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Hando kommentaar on väga hea, kuna see kajastab seda, mida ilmselt Postimeheski nii mõnedki inimesed arvavad. Aga kui jälgida nii minu postitust, kui ka enamusi kommentaare, siis probleem ei ole mitte niivõrd selles, milline on Postimehe brändi ökosüsteem ja eri turgude strateegia, vaid see, et Postimeest proovib väita midagi, mida inimesed mitte kunagi uskuma ei hakka.

    Küsimus algab sealt, et kas meediat saab siiski võrrelda õllega ning autodega? Meedial on olemas väga selge avalik õiguslik funktsioon, mille point seisneb võimalikult suures sõltumatuses nii ärilistest kui poliitilistest huvidest, ning umbes nii nagu sertifitseerimisbüroo või audiitorid ei tohi äri nimel hakata müüma vigaseid sertifikaate, ei tohi ka ajaleht äri nimel loobuda meediafunktsioonist või kui ta seda teeb, peab ta selle avalikult välja ütlema.

    Postimehe tragöödia tuleb sellest, et ajaleht Postimees kannab meediafunktsiooni rohkem kui Postimees.ee ja on seega justkui usaldusväärsem. Ilmselt seepärast kardetaksegi liigset seondumist Postimees.ee-ga ja seepärast aetakse juttu, et tegemist on täiesti eraldiseisvate asjadega, kuigi tavalisel mitte-bränditeadlasel on seda vahet võimatu teha. (Chevrolet'l on lihtsam, kuna 1) tema sapakad sõidavad ikkagi eraldi turgudel ja 2) üllatus üllatus, Chevrolet polegi ajaleht).

    Järgmine küsimus on see, et kellele peaks ülepea korda minema Postimehe ambitsioon olla Eesti suurim ja miks ma peaksin sellega kaasa mängima? Mis väärtus selles lugejale on, kui meediafunktsioon selle all kannatab? Olgem ausad, loobugem meediafunktsioonist ning olgem Eesti suurim meelelahutuskanal. Kõik on õnnelikud aga ärgem lehvitagem siis kvaliteedi viigilehega.

  • argokerb

    Kõigepealt tees: Ajalehtede ja ajakirjade online versioonid ja nende alamliigitused on emaväljaandest lahutamatud.

    Kui toimetuses, marketingiosakonnas või mujal on loodud kontseptsioon, et Postimehe Elu24 ja E24 või Delfi Publik ja Forte on väljaande erinevad osad ja seda organisatsiooni sees tõsimeeli usutakse ning sellest lähtutakse, on tegu lihtsalt totaalse ja kõikehõlmava ebaprofessionaalsuse sümptomiga. Mingi rubriigi retseptsiooni ei määra väljaande toimetuse või marketingiosakonna soovmõtlemine, vaid see, kuidas lugejad seda tajuvad. Lugeja ei tee (ega peagi tegema) vahet näiteks portaali osadel elu24 ja E24.

    Kordan – tarbija ei erista ega peagi eristama Postimehe online-versiooni paberväljaandest ja mingeid „sihtgrupile kanaliseeritud või spetsialiseeritud portaali osasid“ emaportaalist. Paar aastat tagasi rääkis Delfi juhatuse esimees Andrus Raudsalu telesaates sellest, kuidas nad mõtestavad oma rubriike: „Publik on see, kuhu me oleme kõrvale lükanud meelelahutusliku /…/ Fortes on meil väga meelelahutuslikud ja asjalikud artiklid“.

    Kaks sõna – ignorantsus ja enesepete. Kahjuks äärmiselt levinud.

    Kristallselgelt kirjeldab seda enesepetet Kalle Muuli eelpool tehtud kommentaar, et „Postimehe toimetuse töötaja ei ole Postimees.ee toimetusega seotud rohkem kui samasse korpi kuuluva Kroonika toimetusega.“ Muidugi on. Kui Postimehe paberväljaanne otsustaks oma toimetuse jagada suvaliselt kaheks osaks, millest üks avaldaks pahna ja teine mitte (või vähem) ning kõik ilmuks ikka samas lehes, oleks tegu ikka sama väljaandega ning kogu kriitika ühe kvaasitoimetuse aadressil kehtiks kogu väljaande peale.

    Lugejat ei huvita ega peagi huvitama, kas toimetused on lahutatud või mitte. Samuti ei päästa väljaannet pahna keskele tõsiseltvõetavama liigituse tegemine. Meediaväljaande maine ja retseptsioon kujuneb siiski viisil, et kulla määrib sit*, mitte kuld ei ehi sit*a .

    Mida eelnev tähendab? Tähendab, et online-versioonis avaldatu mõjutab lugeja jaoks ka paberväljaande mainet ja retseptsiooni. Postimees online- ja paberväljaanded on raamistatud Postimehe kaubamärgiga. Kõik online väljaande osad on raamistatud portaali koduleheküljega. Näiteks Anneli Rõigase mitmest küljest äärmiselt piinlik juhtum seostub automaatselt kogu Postimehe kaubamärgiga.

    Ma olen üldiselt Kunnariga nõus, et (muuhulgas) Postimees on oma imaginaarsed alamkaubamärgid segi paisanud. Kuid tarbijale sellest mingit dissonantsi ei teki. Skisofreeniline on väljaande toimetuse usk sellesse, et neid on kaks, kuigi kõik näevad ühte.

    Olla meediaväljaanne, kes ei mõista kõige rudimentaarsemalt tasandil oma auditooriumit ja retseptsiooni, elab soovmõtlemise mullis ning valetab endale (sic!), on otsetee katastroofini.

  • kallemuuli

    Daniel,
    mis Postimehe tragöödiast Sa räägid? Milles see väljendub? Tegelt läheb lehel kehvade olude kohta nii majanduslikus kui lugejate hulga mõttes päris kenasti. Postimees.ee on PMi juhtkonna aastatetagune teadlik valik (milles mina pole osalenud), ja minu meelest on see õigustanud ennast märksa rohkem kui 900 miljoni krooni matmine hulga kehvema tasemega Delfisse. Tragöödia etendub ikka hoopis ühes teises ajakirjanduskontsernis, kes praegu hirmsasti raha otsib, ja kui see tragöödia hetkel veel Sulle ära ei paista, siis lähema aasta jooksul peaks see küll kõigile nähtavaks saama. Kui Sa tahaksid olla objektiivne vaatleja, siis võiksid võrrelda näiteks PM-grupi toimetamist Postimees.ee kallal ja EE-grupi toimetamist Delfiga. Sellel arutelul oleks ehk tõesti ka mingi mõte. 900 miljonit krooni võttis EE ära meediafunktsiooni täitmisest (kui kasutada Sinu termineid) ja pani selle Delfi ehk meelelahutuse alla. Ja selle võla intresside tasumiseks võetakse jätkuvalt meediafunktsiooni täitvatelt väljaannetelt raha ära ja hoitakse neid näljapajukil. Miks Sa sellest ei kirjuta? Kas see pole sisuline avalik õiguslikust funktsioonist loobumine, ilma et lugejale see selgelt välja öeldakse (selle tõttu on näiteks EE Areen ära käkitud, EPLi Möte sisuliselt kinni ja Moskva korrespondent elab Brüsselis naise juures, ehkki EPL püüab lehes lugejaile teistsugust muljet jätta jne). Mis selles paha on, kui Postimees.ee lisaks paberlehest pärit lugudele oma lugejaile tasuta meelelahutust pakub? Sentigi raha kelleltki selle eest ei küsita. Kui Sa ei ole maksnud, siis pole minu meelest viisakas ka viriseda — kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kui see meelelahutus ei meeldi, võid Elu24 uudised klikkimata jätta. Neile lugejaile aga, kes on raha maksnud (lehe tellinud või ostnud), pakub Postimees lehe kaudu just seda meediafunktsiooni, mida lubatud. Ja raha eest saad sama asja ehk lehte lugeda ka veebist, kui tahad. Teisisõnu: meediafunktsiooni pakub Postimees raha eest tasulistele tellijatele ja ostjatele, ning meelelahutust võid tasuta veebist juurde lugeda, aga võid ka lugemata jätta. Mu põhiküsimus on siiski see: kas 900 miljoni krooni äravõtmine meediafunktsiooni kandvalt Ekspressilt ja EPLilt meelelahutusliku Delfi ostmiseks on tõesti väiksem avalik-õigusliku funktsiooni kahjustamine kui Postimees.ee arendamine sisuliselt tema enda teenitud tulu eest nii, et ajaleht Postimees ei ole seetõttu pidanud millestki loobuma (näiteks nädalallisast AK — kui otsida paralleeli EPLi Möttega)? Kas Postimees kui ajaleht on kaotanud Postimees.ee tõttu mõne väärtusliku rubriigi, osakonna või midagi muud olulist, nii nagu EE ja EPL on Delfi ostu tõttu kaotanud viimasel paaril aastal päris olulisi avalik-õiguslikku funktsiooni täitnud asju? Kumb kontsern on siiski meelelahutuse pakkumiseks oma väljaannete avalik-õiguslikku funktsiooni rohkem kahjustanud? Miks Sa nii olulisest võrdlusmomendist mööda vaatad? Postimees ei ilmu ju konkurentsita turul. Seni õnneks veel mitte.
    Kalle Muuli

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Kalle, pean paraku juhtima Su tähelepanu sellele, et praeguse postituse põhiline teema on see, et Postimees väidab, et Postimees.ee pole tema osa, kuid keegi ei tea kedagi väljaspool Postimehe kontserni, kes seda usuks.

    Ilmselgete faktide eitamine (näiteks kursiivis viide paberlehe esiküljel, uudiste ja autorite kattuvus, bränding jne) ja rääkimine mingitest “venivatest mõistest” mõjub kindlasti Eesti suurima ajalehe usaldusväärsusele sama negatiivselt kui hämava poliitiku jutt tema usaldusväärsusele. Umbes nagu, et suitsetasin küll aga alla ei tõmmanud.

    Me lihtsalt ei aruta siin praegu seda, et “Delfiga on asjad ka halvasti”. Selline näpuga näitamine eneseõigustusena ei sobi ning mõjub tähelepanu peaprobleemilt kõrvalejuhtimisena. Samas olen ma täiesti nõus, et Delfi ja kogu Ekspress grupi viimaste aastate ajalugu on vägagi kriitilisi artikleid väärt ning loodan lähitulevikus ka omalt poolt sellesse panuse anda.

    Kolmandaks on mul muidugi väga hea meel, et Sa oled siinsesse diskussiooni olulise panuse andnud, see on olnud huvitav ning andnud nii sellele postitusele väärtust juurde kui ka võimaldanud näha must-valgel ka Postimehe poolset seisukohta (kuigi, ma pole sellega nõus, on mul hea meel, et see on siin ilmunud).

    Seepärast ära ka valesti aru saa, see siin ei ole mingi isiklikult Postimeest vihkavate inimeste klubi, vaid konkreetse probleemi arutelu. Probleem iseenesest võib tunduda Postimehe poolt vaadates tühine, kuid usu mind, on väga palju inimesi, kes näevad teie avalikus kommunikatsioonis suurt vastuolu, mis omakorda toodabki seda rahulolematust ka muude Postimehega seonduvate teemadega.

  • http://twitter.com/kyllikeroovali Küllike Rooväli

    Heh, ega ju pole ühtegi osakonda kinni pandud ;))) Ma ei mõista, miks peab truudus tööandja vastu avalduma valetamises. Muidugi on raske tõestada, miks mingi osakond kinni pandi – kas online arendamiseks või omanikule uue kasuka ostmiseks. Aga mäletad, Kalle, kuidas pärast Samosti toimetuses käimist ja üleüldist kriitikat suleti ainus osakond, mille tööd ta kitnud oli ;)) Mitte et ma seepärast viha peaks, tegu praeguseks juba kauge minevikga. Aga nõme on lugeda.

  • http://twitter.com/kyllikeroovali Küllike Rooväli

    Ahjaa, – loodetavasti sa vastad ikka väärika sõimuga :)))

  • Siim Männik

    Näide “majandusuudiste lehelt” e24:

    Peterburi kuberneri poeg remondib oma maasturit Eestis http://www.e24.ee/?id=246606

  • http://www.facebook.com/kunnark Kunnar Kukk

    Ma tulen tagasi oma esimese kommentaari juurde. Memokraadi poolt püstitatud küsimus on minu arvates auditooriumist vaadatuna Postimehe poolt tekitatud ootuses, ja selles, et Postimees.ee ja paberpostimehe sisu vahel on vastuolu, mida kumbki kanal, nii postimees.ee ega ka paberpostimees, ei ole kõrvaldanud (Alari Kannus tõi ka selle kohta ühe detaili illustreeriva pildi – see on üks näide, vastuolu on kujunenud oluliselt pikema aja vältel), see on üks väike miks-küsimuse vastus, mille tulemusel auditoorium tajub mõlemat kanalit ühena.

    Kui ajakirjanduse ja meelelahutuse vahele ei tõmmata mõttelist piiri just auditooriumist vaadatuna, siis praegusel juhul, kus meelelahutus istub http://www.postimees.ee domeenis – see probleem, millest siinne arutelu käib – hägustab see arusaama ajakirjanduse ja meedia vahelisel piiril, et see on kaugendanud Postimeest ajakirjanduse poolt ühiskonnas äritegevuses kasutatavast (ideaal)funktsioonist (see on tagajärg, mitte põhjus).

    Tasuta sisu argument ei ole tõene – selle sisu maksab kinni tänases mudelis reklaamiostja (või mõni külgnev projekt), keskkonna huvi on näidata, et postimees.ee ja külgnevad kanalid on tõhusad.

    Ehk, et üks vaatab argumenti lugejana, oodates ajakirjanduselt midagi, aga saades eksitava kommunikatsiooni (arusaadavas keeles: reklaami), juhib sellele tähelepanu. Teine pool ettevõtte esindajana vastab, et me ju teeme reklaami, meil on lugejad, seetõttu leht ilmubki, miks te konkurente ei käsitle. Mis ei ole oma põhjus-seos-tagajärg-mõju argumendis pädev, kuna ajab segi ja ei vasta probleemipüstitusele selle probleemi seisukohast.

    Konkreetselt: miks väidab Postimehe esindaja järjepidevalt, et kaks Postimehe märki kandvat toodet erinevates formaatides (üks võrgus, teine paberil) ei ole omavahel sisuliselt seotud, kuigi nende pakendid on sarnased, kuid üks sisaldab võid ja teine margariini. Pakendite peale on kirjutatud – või pakendile „söö veel võid margariinipakist“ ja margariinipakile „söö veel võid võipakist“?

    Ja ühist arusaama kahel poolel, milles diskussioon on, ei teki seetõttu, et praegu piirab blogi formaat seda arutelu.

    Ehk, et Postimehel (paber vs online) on see vastuolu praegu kõige teravam ja see on äriliselt küll olnud senini hea mudel, mida ka Kalle Muuli näitab, aga… Auditooriumi ja meediatarbimise seisukohast ei ole tuleviku suunal mõeldes väga tarbijat/klienti/kodanikku/elanikku hariv mudel, sest bränd on segi, ja see segab ka paberlehe tarbimist võrgus, vastuolu „jaga-ja-sega“ tõttu on tekkinud võrguväljaande sisu vs paber seis teatud hulgal lugejatest, kuhu ka mina kuulun. Ühel hetkel täna+x liigub paberpostimehe sisu võrku ja paberit enam välja ei anta, sest paberi kasumipotentsiaali enam ei ole ega tule, sest domineeriv osa lugejaist on võrgus, sh ka need, kes on elanud paralleelpostimeestega, mida on kolm tänaseks.

    Seni, kuni Postimees ei kommunikeeri, et http://www.postimees domeenil istub väljaande uudislik meelahutuskeskkond ja enamiku tarbija jaoks Postimehena assotseeruva tänase paberpostimehe võrgukülg on pluss.postimees.ee, ei hakka tarbija ka hindama pluss.postimees.ee-d ja vanker liigub edasi suunas, kus meelelahutuslik sisu – mis paraku küll müüb – domineerib ajakirjanduslikuma sisu üle.

    Aeg oleks juba muutuseks? Kui Postimehe märgi omajatel on eesmärk kogu tegevuse juures ka oma papajannseni nägu säilitada võrgus. Ma olen tarbijana see, kelle postkasti enam ei käi paberpostimees ja kes ei telli pluss.postimees.ee-d, sest selle sisu ei ole piisavalt dünaamiline esiteks, Postimees on oma rõhuasetuse viinud postimees.ee sisu peale ning teiseks, teemas käsitletud vastuolu tõttu Postimehe kommunikatsioonis, mis toetab täna kolme samanimelist toodet.

    Lõpetuseks remark. Memokraadi kanali suuremaks väärtuseks kui postitus, on kujunemas pikk ja tasakaalukas arvamus/kommentaar selle ja eelnevate teemade kontekstis (loen huviga ja ootan huviga). Küsin muigvel: kuidas ometi küll nii on juhtunud, kas absoluutne arvamusvabadus ilma kohustusteta on sattunud järjekordselt ohtu?

    ——

    Järgmine ei ole vajalik lugeda, aga toon veel korra sama näite oma esimese ja teise posti jätkuks, et näidata vastuolu ajakirjanduse ja meelelahutusfunktsiooni segipaiskamise mõjust auditooriumist vaadatuna Internetis. Mu meelest saab võrrelda ajakirjandust ka õlle tootmisega eelmises postis toodud näitega ja võin seda argumenteerida, aga ilmestamaks praegust arutelu kommentaariumis, sobiks ehk järgmine näide seisukohtade kokkuviimiseks.

    Kui näiteks riigiportaali eesti.ee asemelt vaataks meile täna vastu sisu, mis ei ole enam http://www.eesti.ee, viimane kannaks kujunduslikult elemente eesti.ee-st, siis välisturistile, kes sinna esmakordselt satub, ei oleks vahet, aga sisemaiselt, kui eesti.ee sisu liigub pluss.eesti.ee sisuks, nii, et Eesti elanikele mitte midagi sealjuures ei öelda või öeldakse näiteks ministeeriumide avatud uste päevadel elanikele jagatavatel infovoldikutel, sooviga id-kaarti tutvustada, et külasta Eesti e-teenuste lehekülge aadressil http://www.eesti.ee, tekib vastuolu, kes on harjunud eesti.ee-lt algselt saama üht teenust.

    Samal ajal liigub eesti.ee ehk praeguse kodanikuportaali sisu aadressile pluss.eesti.ee. Äriliselt oleks see (jaga-ja-sega) strateegiana küll toimiv, riigina – eeldusel, et meil on ootus riigi suhtes, lubamatu. Riigi funktsioon kodanike silmis kannataks kogu selle tegevuse juures. See ei ole aga Postimehe näitel lahendamatu seis.

    Praegu on vaja konkureerida oleks vaja eelkõige selle nimel, et aadressi http://www.eesti.ee-d külastataks, kui mõni naaberriik, kes konkureerib välisturistide nimel, teeb nii – kuid päris täpselt ei tehta selgeks, mida konkurent oma auditooriumile sealjuures lubab – ja see on sealjuures äriliselt edukas strateegia.

    Kõik see tingimusel, et mitte midagi auditooriumile ei öelda. Kui sihtgrupile (kodanik, lugeja, auditoorium) öeldakse selgelt algusest peale, kui muutus toimima hakkas, et „Külasta Eestit ja selle teenuseid aadressil http://www.pluss.eesti.ee“ ning „Lisaks pakume häid puhkamisvõimalusi – vaata http://www.eesti.ee.“ Vastuolu ei ole.

  • ReinR

    Tänase uudise valguses on Kalle Muuli siinsed kommentaarid kohatud ja artikkel täpselt kümnesse. Postimees on teinud Saagimi tissidele apelleerides oma reklaamikampaania Soomes.
    Seega on nüüd selle brändi arvuliselt suurim sihtgrupp Soome erootikahuvilised. Postimehe fännina on see suurim lörtsimine, mida olen pidanud üle elama…

  • http://twitter.com/tsippo tsippo

    Kalle Muuli: 2. Ebameeldiva seaduse ja ebameeldiva väljaande võrdlus on küll täiesti ebaõnnestunud. Seadus on kõigile täitmiseks kohustuslik, väljaannet võib igaüks vabalt valida.
    .
    Meistrilt on alati hea õppida. Meister kontrollib ilmselt, kas tema õppetükk erinevatest Postimeestest on ka korralikult ära õpitud. Näidakem siis, et on küll: näide oli toodud eelnõu, mitte seaduse kohta: “kui Sulle allikakaitse seaduse eelnõu või mõni muu eelnõu ei meeldi, siis lihtsalt ära loe seda.” Eks ole, see on ju hoopis midagi muud seadus? Eelnõu EI ole sugugi “kõigile täitmiseks kohustuslik”, kui nüüd ikka täpne olla. Selline sõrmkübaratrikk. Nii et minu meelest annab igati täiemõõdulise ja väga õnnestunud näite mõõdu välja. Rääkimata sellest, et väikese sõna- ja paragrahviväänamise tulemusel võib samuti igaüks valida, millist seadust täita. Kui mälu ei peta, siis mõned valikud on Kallegi teinud mittetäitmise kasuks.

    Ahjah, see väljaande vaba valiku jutt on sama hea kui teine jutt, et igaüks võib vabalt valida, kas vaadata-tarbida näiteks avalik-õiguslikku meediat, olla riigi kodanik jne. Selline libe tee, see vaba valiku tee. Kui ma õigesti aru saan, siis on hulk lugejaid, kes on valinud ja maksnud ausalt mingi summa ja tahaksid selle eest saada ausalt ja ausat mingit ühest vastutasu. Siin väga ei aita see jutt valikust: ära siis osta või ära siis loe. Ma väidan: kui müüakse, siis on mul õigus osta ja kulutatud summa eest õiglast vastukaupa saada. Kui ei soovi ausalt müüa, siis tuleb leppida sellega, et petturiks peetakse ja vastavalt reageeritakse.
    ..
    Kalle Muuli: …kujuta ette näiteks BNSi, millel on Eesti toimetus ja Läti toimetus. Need on seotud, kuid kui Sa küsid Eesti toimetuse toimetajalt midagi Läti toimetuse avaldatud materjalide kohta, siis ta tõenäoliselt vastab Sulle, et Eesti toimetus ja tema isiklikult ei ole sellega kuidagi seotud, eks ole.
    &
    Samas — Postimehe toimetuse töötaja ei ole Postimees.ee toimetusega seotud rohkem kui samasse korpi kuuluva Kroonika toimetusega.
    .
    See on arusaadav. Selge kui seebivesi. Toimetuses kolleegiga kokku põrgates viskad kiirpilgu talle otsaesisele ja kontrollid, kas seal helendab punkt-ee-ee vastu või mitte. Kui ei helenda, siis parasjagu on ta kolleeg Postimehest, aga vastasel korral pöörad pea põikpäise muulana kõrvale ja teed näo, et teineteist ei tunne. Või noh, natuke tunned küll, aga ainult kui samasse korpi kuuluvat koristajat või kedagi, kelle nimi praegu meeldegi ei tule.

    Mis puutub BNSi ja muid ebaõnnestunud skisofreenilisi mittetundmisi, siis ikka sama lugu: kui Läti toimetus kirjutab Eesti toimetusele ja Eesti toimetus Läti toimetusele, siis tõenäoliselt oleks pehmelt öeldes häbematu vale seesugune seotus maha salata, eks ole.

    Seesugust kübaratrikki, et võtan aga järgmise riiulilt, sätin selle pähe ja teen näo, et olen nüüd täiesti uus inimene, nimetatakse ümberkehastumiseks, mis on igati omal kohal teatris – näitlejatöös rollidesse sisseelamiseks. Publik mängib kaasa: oled jah Kübaramoor või mees, kes peab oma naist kübaraks… No või vähemalt ei torma keegi publikust väga lavale seletama, kuidas asjad *tegelikult* on.

    Vastasel korral võiks ju suvaline vägivallaorganisatsioon rahumeeli ühes riigis rahumarsse korraldada ja teises veriseid arveteõiendamisi ning väita sinna juurde, et need on täiesti erinevad üksused: ühel on lihtsalt punkt-põmm-põmm nimel lõpus.
    ..
    Aga *tegelikult* ma arvan, et ega Kalle Muuli ei ole loll ja ei pea ka siinseid lugejaid selleks ning *tegelikku* põhjust tuleks ühe teise kivi alt otsida. Ei ole mõtet Julk-Jürina ühelt jalalt teisele keksida ja Kalle kallal kaagutada. Kalle pole seda teinud ning vaevalt ka välja mõelnud. See, et ta saeb oksa, millel ise istub, on mõneti paratamatus. Mäletame ju lõpukaadreid Titanicu filmist: seltskond poognatega saagis väga hingestatult jäises õhus imelisi helisid. Tõsi, vajusid põhja, aga vähemalt muusikaga.