"Kui me oleme ühe koha peal olnud ütleme 7-10 tuhat aastat ja meid on praegu kõige rohkem kui meid iial on olnud ja meid ei ole siiani veel miljon, siis see paneb inimestele paika, mis rahvusega on tegemist."
Meie podcasti kahekümne teise saate külaliseks on kaks korda Grammyle nomineeritud Eesti fagotivirtuoos Martin Kuuskmann. Talle on kirjutatud 13 kontserti, kuulub maailma absoluutsesse fagotimängijate tippu, ning on tegev Denveri ülikooli Lamont School of Music fagotieriala professorina, kelle käe all õpivad järgneva põlve parimad. Martinil on väga hea huumorisoon ning eluterve lähenemine muidu üsna pingelisele graafikule.
Martini lugu algab 1990ndal aastal, kui ta läks Eestist Californiasse San Jose State ülikooli õppima, sealt edasi Yale'i ülikooli, ning lõpuks lõpetas New Yorgis asuva Manhattani muusikakooli (Manhattan School of Music). Täna on ta nõutud esineja üle terve maailma, ning arvab, et Estonia kontsertsaal on siiski üks maailma parim.
Selles muusikale pühendatud saates räägime:
- Kuidas peale kolme aastat klarnetimängijana sai temast hoopis fagotimängija?
- Kuidas ta ise professorina oma uusi õpilasi valib?
- Miks peaks pillimängijad võtma end kui lauljaid?
- Naljaga pooleks, kuidas ta kontserditeks valmistub?
- Mis instrumendiga ta ise mängib ning milline on instumentide areng ajas?
Saade on salvestatud 26. aprillil 2017. aastal üle Facetime'i Sunnyvale'i ning Denveri vahel. Head kuulamist!
Tsitaadid
"See oli siis, kui ma olin 11-12-aastane ja ma lõpetasin Nõmme Muusikakooli kolme aasta pärast ära klarneti erialal ja läksin edasi sisse astuma Tallinna Muusikakeskkooli klarnetiklassi. Samal päeval, sisseastumispäeval tuli minu juurde meie peresõber Riho Mägi, kes oli kunagine ERSO tuubamängija ja oli ka õppejõud konservatooriumis. Ta soovitas mulle väga soojalt, mulle ja emale, et Martin võiks hakata fagotti õppima, mis oli mulle täielik šokk, nagu keegi oleks nuiaga pähe löönud. Fagott – milleks, ma olen klarnetimängija!"
"Ma alustasin San Jose State University's ja ma tegin kohe kõik nelja aasta muusikaeksamid ära, sest muusikakeskkooli tase on teada. Nii et ma sain kõikidest muusikaainetest kohe lahti, kuna lihtsalt Eestis on väga kõrge tase. Hakkasin siis usinasti õppima inglise keelt välisüliõpilastele."
"95. aastal oleks tegelikult kõik väga muutunud, sest ma tegin sisseastumiseksamid Viini Konservatooriumisse ja Pariisi Konservatooriumisse. Mul oli samas ka Juilliardis uks lahti ja Manhattan School of Music'is. Ma otsustasin oma Yale'i professori soovitusel minna Manhattan School of Music'isse, et tema klassis jätkata oma õpinguid."
"Me ei ole siin päris tipus oma kooliga [Denveri ülikooliga], aga samas kool on väga hea ja õpilased tulevad igalt poolt üle maailma. Eks aastad näitavad, aga mul mingit kartust ei ole, et siin parimaid õpilasi ei saa. Mul on ainult talenti vaja. Ei pea kõige-kõige parem olema, et midagi head küpsetada. Peab lihtsalt olema talenti, tahtmist ja siis saab mägedest üle."
"Fagott on väga humoorikas pill ja kahjuks on seda tehtud prototüübiks, aga samas Tšaikovski, Beethoven ja Å ostakovitš on kirjutanud oma sümfooniates südantlõhestavaid ilusaid soolosid."
"Paljuski on fagoti puhumine ja see, kuidas õhu teekond läheb läbi pilli, ühine lauluga."
"Sa võid sõrmi liigutada ja kõik on hea, aga aastatega tuleb sisu ja kogemusega tuleb sisu. Kogemus on just see, mis on andnud mulle rohkem potentsiaali, et ma võin nüüd sellest teosest rohkem välja imeda seda, mis sinna sisse on pandud, kuigi tehniliselt ma võin seda täpselt samamoodi mängida."
"Kui on minu soolokontsert, kui ma teen klaveriga programmi, fagott ja klaver, siis ma alati räägin. Ma räägin kas lugudest või niisama räägin, mis mul mõttes on lugude vahel. Mul ei ole mitte iialgi mingit plaani, millest ma nüüd hakkan rääkima. Nii et kõik on väga spontaanne."
"Mitte et mesimagusana kõlada, aga tegelikult üks parimaid saale maailmas on Estonia kontsertsaal. Seda ei ütle mitte ainult mina, vaid paljud, kes on läbi Eesti käinud ja kogenud seda saali. Me peaksime kõik väga õnnelikud olema, et meil on selline hea saal."
"Estonias on inimesed kohe paar meetrit sinust eemal rõdu peal. Mulle meeldib kontakt. Kui inimesed on kaugel, siis tekib selline tunne, nagu ma oleks kusagil eri planeedil."
"Tähtis on, et saab teha pillimeistriga koostööd ja pilli arendada. Minu pillil on vilinaid, mida teistel pillidel ei ole näiteks."
"Kui me oleme ühe koha peal olnud ütleme 7-10 tuhat aastat ja meid on praegu kõige rohkem kui meid iial on olnud ja meid ei ole siiani veel miljon, siis see paneb inimestele paika, mis rahvusega on tegemist."
"Nüüd kui e-Eestist rääkida, siis Eesti on üle maailma, üks maailma suuremaid riike. See on sama, kui rääkida, et laptop on pill, siis Eesti on terve maailm, sest nii palju kui on eestlasi üle maailma, seal on ka Eesti. See on kõik väga poeetiline, aga samas seal on ka paljus tõsi taga."
Podcasti taustamuusika: Martin Kuuskmann, Tõnu Kõrvits – "Puudutus". Kõik õigused kaitstud.
Foto: Karl J. Kaul