Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.
Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.
Selle loo puänt on, et Hiiliv soovis ju head, ta tahtis jagada mingeid teadmisi, mis olid teda isiklikult kirgastanud. Kuidas te siis ei mõista, kui vajalik ja huvitav see kõik on, mida meile viimasel konverentsil räägiti! Ta ei saanud aru, et selline intensiivne jagamine võib olla teistele hirmutav. Et teistel on omad elud ja omad vaatenurgad. Kui inimesed hakkasid oma arvamust esitama, siis ta hakkas valjemini rääkima, kui inimesed hakkasid tema eest lausa põgenema, siis ta hakkas neid varitsema. Tegi asja, et kokku sattuda. Hoidis neil teksapüksi värvlist kinni.
Ma tean ühte bioloogi, kes tunneb peast kümmet tuhandet bakterinime ning seda nii eesti, ladina kui ka saksa keeles. Kui ta neist rääkima jääb, ja ta alati jääb, siis on see alguses väga huvitav, kuid umbes poole tunni pärast muutub kurnavaks ja kolme tunni pärast peaaegu väljakannatamatuks, sest ta ei peatu enam hetkekski. Ükskord sõitsime koos temaga ühes väikebussis ja ta jäi poole sõna pealt lõpuks magama. Hoidsin pöialt, et ta enne Tallinnat ei ärkaks, kuid Mäo kandis sõitis buss üle teekonaruse ning ta jätkas poole sõna pealt juttu edasi “…llel bakteriliigil on hämmastav kohanemisvõime”.
Tema jutt oleks olnud talutavam, kui ta poleks pruukinud nii palju erialaspetsiifilisi sõnu. Erialaterminitega liialdavad paljud inimesed, kes tahavad jagada vaimustust oma tööst, kuid selles professionaalses hellushoos muutuvad nad lämmatavateks.
Nende hulka kuuluvad juristid, energeetikud, kunstiteadlased, IT-mehed, riigiametnikud, suhtekorraldjad ja nii edasi. Nad ütlevad tuumikvõrk, sokkel ja keevkiht, kuid sõnade tähendus pudeneb mittepühendatute seltskonnas laua alla nagu halb nali. Nii on näiteks humanitaaride lemmiksõnadest “diskursus” ja “paradigma” saanud juba aastaid tagasi tõkkepuu, mis peletab teksti juurest eemale nii mõnegi muidu huvitatud lugeja.
Jah, need humanitaarid. Enamasti näeb asi välja nii. Sa näed mingeid inimesi täiesti normaalsel kujul midagi arutamas, kuid siis traavib nurga tagant komistades välja keegi tegelane, kes teatab juba jooksu pealt, et “aga seda juttu rääkis juba Herbert Marcuse 1956. aastal ning muideks, ma ise olen ka sel teemal sõna võtnud Akadeemia 1992. aasta numbris”. Iseenesest võib seda pidada huvitavaks lisamärkuseks, kuid selgub, et kui lähed siis koju ja loed Marcuse’i teose läbi, on kuju juba tsiteerimas Heideggeri ning ta ei kavatsegi asja enda arutamise kallale asuda.
Heidegger on eriti ohtlik, sest paljudel tekib juba pärast Sein und Zeiti esimese kuue lehekülje lugemist tahtmine leegitseva põõsana seltskonda tormata ja proovida aplikeerida Heideggeri kõigile teemadele alates juustu kvaliteedist ja lõpetadest Tallinn-Tartu maantee kaherealiseks ehitamisega, mõtlemata, et see võib see hakata tapma teiste inimeste jutustamise flow-d, mürgitama mõistmise atmosfääri.
Kui me vaatame, kuidas parimad õpetajad tegutsevad, siis nemad küll mõistavad, et inimkond seisab hiiglaste ja nende hiiglaslike teadmiste õlgadel, kuid nad teavad, et teadmiste edastamises on siiski tähtsal kohal kontekst. Tähendab, et olulised teemad tuleb iga uue põlvkonna jaoks uuesti läbi arutada. Panna uuesti seostesse, sisustada näidetega. See ongi Hiilivate viga, et nad arvavad, et mapitäis tsitaate räägib ise. Ei räägi ning ei rääkinud ka neile, kui nad nüüd meelde püüavad tuletada oma juuraõpingute esimest kursust või esimest praktikat tehnikumis.
Ajalugu ja suurkujusid tuleb uurida pidevalt, tõlgendada pidevalt, sest arusaamine ei saa kunagi valmis tänu muutuvale kontekstile. See on põhjus, miks ikka ja jälle korduvad motiivid jõuavad inimesteni tänu uutele autoritele, kes suudavad need käima lüüa just oma kaasajas. Mida me suurkujudest räägime, isegi kui mingi teema on ühiskonnas kellegi arvates seitsme aasta eest läbi arutatud, tuleb teema juurde vajadusel siiski tagasi tulla ning asjad uuesti läbi arutada ja selgitada, mitte lõpetada diskussiooni väitega, et “ah, sellest on juba räägitud”.
Kõigile meeldib kuulata Aleksei Turovskit. Kõigile meeldisid Juri Lotmani vestlused Vene kultuuriloost. Aga miks? Sellepärast, et on inimesi, kes edastavad teadmisi, pöördudes aupaklikult kuulaja poole, kasutades seoseid ja luues arusaamist tükkhaaval.
Kui Rein Raud (nali võib siinkohal tekkida täiesti kogemata) sai Tallinna Ülikooli rektoriks, oli tema ideeks muuta see ülikool linna intellektuaalseks keskuseks. Mulle selline ettekujutus ülikoolist meeldis. Nagu mulle meeldib ka ettekujutus akadeemilisest ülikoolist, kus tehakse süvateadust. Mõlemaid on vaja, kuid intellektuaalse keskuse eesmärgiks on muuhulgas populariseerida teadust, tuua see rahvani, avada loenguteruumid ning muuta avalik diskussioon põnevaks. Kui mõne tuhande inimese väljakiskumiseks horoskoopide infoväljast on tarvis muutuda pisut populaarteaduslikumaks, siis mina olen nõus.
On muidugi tõsi, et iga ekspert ei saa olla populaarteadlane, vahel üks isegi välistab teise. Ning nagu hiljutine Pealtnägija teemaline postitus näitas, võib lihtsustus ise samuti olla korrumpeerunud. Mõni akadeemik kirtsutab nina, kui talt nõutakse jutu seostamist konkreetse olukorraga. Lihtsustus on mõne distsipliini vaenlane, sest lihtsustusega kaob liiga suur osa peamisest ideest. Ja võib olla ka nii, et maailma kõige targem mees võib olla samas kehv seletaja ning siis on meie mure on pingutada, et ta üles leida ning temast aru saada. Ei saa ega tohigi oodata, et kõik teadmised tuuakse kandikul kätte. Aga see ei ole ju ometi see, mida ma silmas pean, sest loogika ei toimi vastupidi – keerulise ajamine ja kontekstist mööda rääkimine ei loo väärtust automaatselt ja iseenesest.
