Kes poleks lapsena lammutanud mõnda mänguasja tükkideks ning seejärel kokku pannes avastanud, et a) peotäis seibe ja vedrusid jäi üle, b) mänguasi töötab edasi? Minuga juhtub seda siiani. Laske mind autot parandama või ummistunud nõudepesumasinat remontima ning peagi ulatan teile ülejäänud turvapadja või näiteks mingi müstilise propelleri. Ning põhiline, niimoodi efektiivsemaks muudetud masin toimib jumalast hästi edasi. Vahel.
Midagi sellist on teinud ka Mart Luik viimastel kuudel ajalehes Postimees, võttes selle peaaegu 160 aastase institutsiooni nii väikesteks tükkideks lahti nagu seda pole vist teisest maailmasõjast saadik tehtud. Mis te arvate, mis seepeale juhtus? Midagi ei juhtunud! Tõsi, üle jäi mitmeid reportereid, toimetajaid, analüütikuid, reklaamiasjatundjaid, arendusosakonna töötajaid, pinutäis fotograafe ning suht otstarbetu polt nimega Anvar Samost. Kui aga omanike esindaja Mart Kadastik sel nädalal Postimehe uuesti Merit Koplist ja Aivar Reinapist kokku kleepis, läksin kohe Postimehe leheküljele vaatama ja võtke teadmiseks, portaal töötab nagu kulda.
Iseenesest võiks ju kõigest sellest lähemalt kuulda näiteks järgmisel juhtimiskonverentsil Pärnus, mille pealkirjaks on sobivalt: “Kuhu kadus juht?“, kuid ilmselt jääb toimunu siiski laiemale üldsusele suures osas saladuseks. Postimees on ikkagi meediaväljaanne ja seetõttu peame ilmselt leppima analüüsi asemel mõne perfektselt poleeritud pressiteatega, mis liigub kiiresti tähtsamate lugude varju nagu näiteks mida tarka saab kanepist teha või Lähte kooli haisu põhjus saab selgemaks.
Õnneks on Mart Luik oma modus operandi kohta selgitusi andnud varasemalt, näiteks ajakirjas Director ilmunud artiklis Minu äri 10 käsku. “Inimesed lükkavad ikka otsuste tegemist edasi – aga sa ei saagi ju kõiki aspekte teada! Sa pead tegema otsuse pigem täna ja pigem praegu,” rääkis ta tookord.
Sõna aspekt tähendab eesti keeles vaatenurka, seisukohta, mingit tahku või asjaolu. Seega, kui peamine on selge, siis pole muud vaatenurgad olulised. Inimese ellujäämise seisukohast on näiteks pimesool või isegi käsi asjaolu, millest võib loobuda, kuid aju kipub enamasti olema põhibisnis. Mis on sel juhul põhibisnis Postimehe jaoks?
Luik on rõhutanud, et ta peab meedia juures kõige olulisemaks ärilist külge ning ta usub, et see on selles tööstusharus valdav suund. Näiteks on ta öelnud, et “Eks ajapikku ongi välja kujunenud niimoodi, et tegelikult suurte lehtede väljaandjad või peatoimetajad on ka tegelikult ärijuhid väga paljudes olukordades…”
Erinevalt paljudest muudest valdkondadest, on üks ebameeldivamaid ärilisi aspekte ajakirjandusväljaannete juures ajakirjanikud. Sest samal ajal kui äri- ja reklaamirindel on kõik suhteliselt selge – raha liigub, klõps klõpsub nagu stepptantsija king kassaletil, siis mitte iga ajakirjanik ei taha samas rütmis kaasa õõtsuda. Näiteks kui ajalehe turundusosakond sõlmib koostöölepingu mõne kontserdikorraldajaga, siis võib mingi ajakirjanik, kes ise pole õiget äri näinudki, tahta kirjutada sellest kontserdist kriitilise arvustuse.
Wtf. Kas te põhimõtteliselt kujutate ette, et mingi Swedbanki osakond hakkaks kritiseerima mõnda panga äripartnerit? Sellist vastutöötamist ei saa äris lubada, kuid ajakirjanduses, paraku, on see praktiliselt igapäevane jama. Sel nädalal selgus, et Luik hakkab ise ka üle jääma, saades pooltest ametitest Postimehes vabaks. Taas kord tahaks palju rohkem sellest huvitavast arengust kuulda. Seniks aga rõõmustame, et hulk Postimehele mittevajalikke varuosasid on turule lastud ning et mõnigi neist sobiks väljaandesse, mis saab aru sellest, et info edastamise ja tõlgendamise äris on oluline tagada info usaldusväärsus ning see just ongi äri.
Samal teemal: Muudatustest Memokraadis
