Toetan selle pärast, et ma usun, et üritusest sünnib häid ideid ning ka sellepärast, et see suurendab inimeste oskust koos käia ning arutada ühiseid teemasid. See on eriti tähtis ajal, mil kõik kurdavad, et nende häält ei võeta kuulda. Ma usun, et see üritus õnnestub ja olen veendunud, et see on demokraatiale kasulik.
Samuti tahaksin vastu vaielda mõnedele viimasel ajal kõlanud kriitilistele argumentidele, millest mitmed on ju täiesti arukad ja hirmudena omal moel põhjendatud. Toon neist välja viis ja selgitan, miks need minu arvates ei pea paika.
1. “Üritusest pole nagunii suuremat tolku”
Argumendi kontekst: Selle argumendi sõbrad viitavad kahele asjale, esiteks riigi poolt algatatud erinevatele ning väidetavalt tulututele osalusprojektidele nagu Täna Otsustan Mina ja nii edasi ning teiseks sellele, et osa Teeme Ära 2008 prügist jäi kogumiskohta vedelema.
Miks see argument ei ole tähtis:
Eestlane tahab saada ratsa rikkaks, ta tahab iga kord hommikupudru kõrvale skaibi leiutada ning ühe netiportaaliga kodanikuühiskonna luua. Tegelik elu ju niisugune ei ole. Enamus elust toimub samm-sammult ja kui esimest sammu pole, siis teist ei tuleks kunagi.
Keegi pole öelnud seda, et ka kodanikuühiskond on mingisugune asi, mis juhtub pauguga. Need, kes kodanikuühiskonna projekte lähemalt näevad, teavad, et need käivad tihti üle kivide ja kändude. Õnneks on sellel ka kõva õppimisväärtus ja õnneks mõned neist õnnestuvad ja tekitavad ühiskonnale lisaväärtust.
Kui Täna Otsustan Mina projekti poleks kunagi olnud, siis me oleksime sirgelt öeldes täna ka mitu korda lollimad kaasamise meetodite osas. Sama kehtib Teeme Ära 2008 prügikoristuse osas, mis oli ühe kodanikuühiskonna projekti kohta üle ootuste edukas isegi siis, kui mingi kuju kuskil ei suutnud hiljem oma lubadusi täita. Kogemus, õppetund ja isegi harjumus, mis sealt saadi võimaldab tulevikus teha veelgi paremaid projekte.
Nii et ma olen juba täna ette kindel, et Minu Eesti projektil on väga kõva väärtus, kuna see õpetab, annab kogemust mida pole eriti kuskilt muidu võtta. Lisaks ma usun, et sealt tõesti tuleb ideid, mida tasub ellu viia. Lisaks katsetatakse Minu Eesti puhul huvitavat koostöömudelit, millesse on partneritena kaasatud ka analüütikud, kes suurendavad tõenäosust, et väärt ideed ikka ära tehakse. See on veel üks uus ja huvitav ning loodetavasti innovaatiline kogemus.
2. “Üritus on naiivne ja isegi ohtlik vastandus demokraatlikule riigikorrale”
Argumendi kontekst: Selle argumendi esitajad on intelligentsed inimesed, kellel on vaistlik hirm igasuguste hurraa-ürituste suhtes, mis suurte rahvahulkadega läbi viiakse. Oht on selles, et jehuu-karjudes võidakse unustada see parlamentaarne demokraatia. Kes ajalugu teab, mõistab, et see on põrgutee.
Miks see argument ei ole tähtis:
Õigemini see siiski on tähtis argument ja see oli ka minu esimene hirm Minu Eesti osas. Kuid tänaseks ma tõesti ei usu sellesse. Inspiratsioonikonverentsil kõlanud esinemistest sain mina pigem kinnitust, et oht on korraldajate poolt piisavalt hästi teadvustatud, projekti eestvedajad on endi väitel kohtunud ka poliitikutega ning tulemuseks peaks olema see, et paljud poliitikud võtavad üritusest ka ise osa.
Arutelukohtumiste korraldamine on demokraatlikes riikides samuti üpris levinud ning naljakas oleks mõelda, kui USA-s peaks keegi ebademokraatlikuks mingit kodanike meet-upi teemal, kuidas midagi paremini teha saaks. Vastupidi, ebademokraatlikku ohtu suurendab selliste asjade täielik puudumine.
Samas ei saa välistada, et üle-Eesti toimuvatel üritustel leidub inimesi, kes võivad üritusest valesti aru saada ning esitada ettepanekuid, mis ei lähtu demokraatlikust maailmavaatest. Sellist asja ei tohi aga sassi ajada Minu Eesti enda eesmärkidega. Demokraatiast mittearusaavaid inimesi on Eestis nagunii palju olemas (ka erakondades) ja pigem aitab selline üritus neid hõlmata, kui ohustada riiklust.
3. “Saalis kõlas ehmatav argument…”
Argumendi kontekst: Artur Talvik kirjutas oma üpris arukalt kriitilises Eesti Päevalehe artiklis, et teda ehmatas üks Minu Eesti inspiratsioonikonverentsilsaalist kõlanud küsimus.
Miks selline argument ei ole tähtis:
Üks asi, mida Minu Eesti ilmselt õpetab on see, et kõik inimesed sinuga samas saalis ei saagi mõelda täpselt nagu sina. On ootamatu, üllatav ja ehmatav, et teine eestlane ei pruugi käia sama moodi riides, rääkida sama juttu.. Ta võib olla meile isegi mingil põhjusel ebameeldiv, paksem, rumalam, targem, pikem, asteenilisem, räusklevam, kuid kas mitte just see ei olegi probleemide koos arutamise kõige suurem ja võimsam sõnum, et ühiste huvide nimel kokku tulles tuleb ka välja kannatada erinevused selleks, et edasi minna?
Mõni erinevus vaadetes on kindlasti väga ehmatav. Kindlasti ei tasu Minu Eesti üritusele seada ootusi, et saali satub tohutu hunnik sarnaselt mõtlevaid ja täpselt samade huvidega rahvarõivastes inimesi. Ei. Huvi saab olla meil vaid mõnes asjas sarnane, kuid me peame õppima, et inimesed on erinevad ja just selles peaks seisnema selle ürituse idee (vaadake kasvõi ülaltoodud logo kujundust).
4. “Tulemas on uus erakond!”
Argumendi kontekst: On inimesi, kes näevad ürituse väga heas maines juba ette maas lamavat poliitilist kapitali, mille Rainer Nõlvaku juhtimisel korjavad üles järjekordsed Res Publica stiilis populistid. (Huvitav, kas Res Publica taustaga IRL liikmed on ka nende kartjate seas?).
Miks see argument ei ole tähtis:
Ausalt öelda ma ei usu, et Rainer Nõlvak selleks valmis on ning ma ei usu, et ta oskaks üldse mõelda nagu poliitik. Kuigi ta on hea organisaator ning huvitav mõtleja, on tema ettekanded rabedad ja neis puudub poliitiku lihv. Kui ta tõesti tahab poliitikasse minna, siis ta peab veel mõned aasta harjutama.
Teeme Ära võlu ja võim on palju suurem rohujuure tasandi üritusena kui erakonnana. Kui Rainer Nõlvak peaks millegipärast lahkuma poliitikaväljale kaob suur osa meeskonnast ja toetusest kui sellisest kiiresti. Loomulikult annavad õnnestunud Teeme Ära üritused hea mainekapitali, kuid ma ei usu, et see oleks tõlgitav/konverteeritav poliitikaväljale. Ja lõpuks, kui keegi peakski poliitikassse minekut üritama, siis on enne seda loodud olulist väärtust kodanikuühiskonna väljal.
Nõlvak on samas ise poliitikutee kindlasti välistanud, loodame kõigi osapoolte nimel, et see nii ka jääb :).
5. “Minu Eesti maine on liiga hea”
Argumendi kontekst: On kriitikuid (näiteks Artur Talvik sealsamas), kes on juhtinud tähelepanu, et Minu Eesti maine on justkui nii hea, et seda on ebamugav kritiseerida ja see iseenesest on juba imelik/ohtlik/kahtlane.
Miks see argument ei ole tähtis:
Ilmselt ei saa Minu Eesti tegijad sinna ka ise midagi parata, et maine käest ära pilvedesse kipub lippama. Ma pole sugugi nii kindel, et nad tahavad inglistaatuses olla, sest kui nad turunduslikult vähegi targad on, siis nad mõistavad, et see tekitab osades inimestes tõrget ja liiga tasakaalust väljas maine-ootuste-pettumuse võrrandit ei soovi endale ükski mõistlik üritus. Ma arvan, et Minu Eesti kõrget mainet tuleb otsida eelmise aasta õnnestunud prügikoristusest ning muude institutsioonide madalast mainest ning selles just Minu Eesti organisaatoreid süüdi mõista on pisut koomiline. Ma loodan, et neil jätkub jõudu olla enesekriitiline ning elutervelt eneseirooniline ning püha lehma jutu asemel on normaalne plusside-miinuste arutelu, millele kutsukski kõiki üles.
P.S. Et oleks täpselt selge, mis asjaoludel ma seda posti kirjutan, siis olen ilmselt üks väheseid eksperte, kes pole aktiivselt haaratud Minu Eesti ettevalmistustesse. Olen küll EMSL-i nõukogu liikmena sattunud ühele kohtumisele ning kuna kuulun ka mõttekeskus PRAXIS nõukokku, siis tuleb mul ilmselt tegemist arutelus esitatud ettepanekute sorteerimisega.