Uusi ideid võib jagada kaheks, ühed on sellised, mille puhul on üsna selgelt näha, et need ei tööta, näiteks ei suuda inimene kihutava rongi ette astudes seda peatada isegi siis, kui ta ennast võiga kokku määrib ja suure “S” tähe rinnale teeb, kuid on sellised ideid, mis ei tööta lihtsalt sellepärast, et me pole veel lõpuni kõiki detaile läbi mõelnud. Viimaste näidete hulka kuuluvad paljud leiutised nagu näiteks see rong ise, õhusõidukid või miks mitte ka puutetundlik ekraan. Mäletan hästi, kui naeruväärsed olid esimesed puutetelefonid, mida tuli mingisuguse “stailusega” sebida, selleks, et poolteist sentimeetrit vajutatud kohast eemal aktiveeruks mingisugune rakendus.
Ometi inimesed täna lendavad ning nii lapsed kui täiskasvanud libistavad täna näppe üle puute-ekraanide ning leiavad, et see on väga lahe. Suur aitäh neile leiutajatele, kes esimest ebaõnnestunud katsetustest ära ei ehmunud. Suur aitäh kõigile külalollidele, kes läbi ajaloo kirikukatustelt alla hüppasid, tiivad seljas. Te näitasite meile kätte, kuidas asi ei tööta, selleks, et saaksid tekkida inimesed, kes mõtlevad välja asja, mis töötas.
Nii pole ainult inseneridega. Kui jätame tehnoloogilised leiutised kõrvale ja vaatame ühiskondlikke innovatsioone, siis ega ilmselt poleks naistel täna valimisõigust, kui sufražetid oleksid esimestest tagasilöökidest kohkunud.
Selles valguses olen aga avastanud, et Eestis on olemas inimesed, kes arvavad, et laialdane online arutelu ja online kaasamine on põhimõtteliselt nagu võimatu. Nad näivad arvavat, et mis pole varem väga hästi töötanud, see ei tööta kunagi, see on nagu rongi ette kargamine. Minule tundub sellelaadne historitsistlik skepsis naiivne, ma kuulun ise teistsugusesse seltskonda, kelle arvates iga lahendus demokraatliku arutelu võimaluste avastamiseks on samm edasi, millest tuleb õppida.
“Aga vaadake, TOM-i , see ei läinud käima!” ütleb skeptik. Tõesti, aasta oli siis 2001 kui TOM loodi. Facebooki ilmumiseni oli aega veel 3 aastat. Eesti online kultuurile ei olnud hea aeg. Vähe sellest, et riik ei teadnud, kuidas online arutelu korraldada, enam-vähem samal ajal kujunes välja vihkamisest kantud online kommentaaride kultuur, mis siiani mürgitab Eesti meediaruumi. Kas jätamegi kõik nii? Üks kord TOM-iga vastu näppe, teist korda osale.ee-ga on rahvas passiivne ja sellest on ainus asi, mida me suudame õppida see, et “demokraatia üle online-is on võimatu inimesi kaasata”?
Parafraseerides mõnda arvamusliidrit, võiks öelda, et sellise suhtumisega jääme ka ühiskonnakorralduses maailmas allhanget tegema.
Rahvakogu.ee puhul pole tähtsaimal kohal ainult tehniline lahendus, vaid ka see, et arutelul on ajaraam ja fookus, et projektiga on päris tõsiseid kohustusi võtnud suur hulk inimesi, et arutelus on täna juba osalenud suur hulk mõistlikke inimesi (ning vaid väike hulk nii öelda keskmise netikommentaatori stiilis esinejaid) ehk siis pidevalt laienev kasutajaskond, mis ühel hetkel võib jõuda kriitilise piirini, see viib meid mitu sammu pehmelt öeldes tundmatule maale. On väga huvitav näha, kuidas see kõik laheneb. Mina küll ei julge sedavõrd ettenägelik olla nagu paljud skeptikud ja ennustada ebaõnnestumist.
Ning minu jaoks on kindel, et selleks, et me tahaksime, et demokraatia ikkagi toimiks, peaksime õppima seda paremini tõlkima e-keskkonda. Samm-sammult.
Disclaimer: Ma pole rahvakogu.ee põhitiimis, kuid selle artikli kontekstis on siiski oluline mainida, et olen nendega ühe korra päris elus ja mitu korda online’is kaasa mõelnud.
Samal teemal Memokraadis varem ilmunud:
Kiri skeptikule, kes armastab Bruce Willist