Posts By: Daniel Vaarik

“Räägib Tartu, tere hommikust! Uudistega eetris ee… eee…”

“Kallis, kas sa ka kuulsid ka… uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”

“Mida p… ma ei usu oma kõrvu…”

“Nüüd hakkas ise ka itsitama…”

“Oo, tore… U2 uus lugu pandi peale!”

Austatud juhendaja, selline võis vabalt olla hommikune dialoog Tartu Q-Raadio mõlema kuulaja vahel nagu me oma auditooriumi hellitavalt kutsusime ning tõepoolest, ka mina polnud varem selle peale tulnud, et keegi võiks iseenda nime ära unustada. Kuid seda juhtus. Mitu korda läks saatejuhil enda nimi meelest ära ja vahel ajas keegi ennast sassi kellegi teisega.

Iseenesest ei olnud Q-Raadio üldse halb raadio, oli hetki, kui seal tehti suurepärast ajakirjandust, eriti kui meenutada Tõnis Kahu muusikasaateid, Argo Taali spontaanseid intervjuusid lihtsate inimestega või siis kogu tiimi poolt interneti uudisgruppide ja satelliit-televisiooni kaasabil tehtud läbi öö kestvat reportaaži Moskvast, kus Jeltsinile ustavaks jäänud Vene armee üksused ründasid Riigiduuma hoonet.

Härra Uus,

Oleme jõudnud oma aruandega 1992. aasta sügisesse ning möödas on need romantilised ajad, mil öösel stipijärjekorras seisid üliõpilased kitarri mängides ümber põleva prügikonteineri, et sooja saada. Nüüd käiakse tööl ja suitsetatakse sigarette More. Mentooliga. Ajakirjandusosakonna teadetetahvlile ilmub kuulutus:

“Eesti Ekspress otsib hakkajat, nutikat ja laia silmaringiga ajakirjandusüliõpilast peatselt loodava uuriva ajakirjanduse grupi liikmeks”.


See olen ju mina, mõtlen, ning helistan Eesti Ekspressi.

Ma ei uskunud eelmisel reedel oma silmi. Katrin Lendok Tartu Ülikooli Ajakirjanduse Instituudist ulatas mulle kollase mapi, mis oli aastaid kadunud olnud. See tuli välja instituudi kolimiseelse koristamise käigus, ütles Katrin.

Mapi vahel olid praktikaaruanded minu tegemiste kohta Eesti meedias aastatel 1992 kuni 1995. Ma olin need ülevaated kirjutanud närvilisel ajal, mil minu ja ülikooli lõpetamise vahel seisis vaid veel legendaarne õppejõud ja praktikajuhendaja Sulev Uus, kes ootas kannatlikult raporteid. Siiski ei ole ma neis tekstides keskendunud vaid kuivadele faktidele ega formaalsele aruandlusele.

Õnneks, sest tagantjärele tundub mulle, et need on ühtlasi ka ajaloolised dokumendid elust Eesti toimetustes uue iseseisvuse alguses, muutuste äikesepilve sünkjas varjus sähvivate välkude keskel.

Reedel pidasin ettekande kodanikuajakirjanduse konverentsil Väimelas, kuid esinemist ette valmistades tuli mulle meelde, et Memokraat saab 20. novembril kolmeseks. Selle puhul võiks seniseid kogemusi ju laiemalt jagada. Uurisin statistikat, tuletasin meelde kõiki neid asju, mis vahepeal tehtud on ning ning panin kokku presentatsiooni Memokraadi senisest ajaloost koos soovitustega neile, kes tahavad midagi sarnast teha.

Et mõjuda tõsiseltvõetavana, peab iga soorollide teemal sõna võttev naisterahvas nähtavasti laveerima läbi kahe koletise vahelt, nimedega Valvefeminism ning Enesele Vasturääkimine.

Kõik algas hiljutisest Statistikaameti uuringust, mis tõi välja, et naised kulutavad nädalas üle tunni aja rohkem kodutöödele kui mehed. Meedias ülesvõetud teemakäsitlustest jäi mulle silma Piret Tali EPLi artikkel, kus autor suutis üheaegselt anda koduperenaistele vabastavaid soovitusi ("Palgake koristaja!") ning nimetada seejärel mittesünnitanud sookaaslasi "iibepiduriks".

Minu eesmärgiks on välja tuua mõned Tali artikli puudujäägid ning juhtida lugejate tähelepanu igapäevasele ja hiilivale seksismile, millele Tali auru juurde annab.

Septembri teises pooles hakkas üle maailma meediasse tilkuma uudiseid New Yorgis aset leidvast veidrast aktsioonist, mille käigus hulk frustreeritud inimesi kogunesid Wall Streedi vahetus läheduses olevasse Zuccotti parki ning "okupeerisid" selle, et rahumeelselt protestida… ja siinkohal laiutasid pea kõik kommentaatorid käsi — sest tõepoolest, kuigi tegu oli ilmselgelt protestiga, oli raske aru saada mille vastu täpselt protestiti. Või õigemini — vägisi jäi mulje, et protestitakse kõige ja kõigi vastu.

Asi ei saanud palju selgemaks ka siis, kui okupatsiooni igapäevaselt kogunev üldassamblee võttis 29. septembril vastu liikumise ametliku deklaratsiooni, mis luges üles küünrapikkuse nimekirja erinevaid surmapatte, kandis need kõik "korporatiivsete jõudude" arvele ning lisas kindluse mõttes joonealuse märkuse, et toodud etteheited ei ole ammendavad.

Eile hilisõhtul kogunes üle saja inimese Põhuteatrisse pika laua taha, et öelda head aega suve jooksul omaseks saanud teatrihoonele. Must põhk, lumivalged laudlinad, sirged küünlaread, pidulikes riietes külalised. Vaikse muusika saatel öeldi oma viimased toostid, tühjendati pitsid ning seejärel naelutati uste ette laudadest ristid. Viimased teatrisõbrad seisid veel pikalt Skoone bastioni nõlval, pea kohal sügisesed tähed ning tünnides lõõmamas lõkked. Samal ajal kangutasid töömehed hoone küljest esimesi detaile.

Ka minul paluti toost öelda ning see kõlas nii.

Eesti deemon, 2011. (Vaata suuremalt). Hiljuti nägin juba kuuendat artiklit metsamarjade küljes ringipurjetavast paelussist, millesarnased on kümne aasta jooksul suutnud Eestis nakatada… kolm inimest. See artikkel on Eesti Ekspressi artiklite loetavuse tipus. Meedia sünnitab paratamatult kurjasid konstante ja hüpohondrilisi müüte. Kurioosumist on seksikam kirjutada kui normaalsusest, see viib aga kergesti selleni, et kurioosumist saab uus… Read more »

Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad jätsid laenukalkulaatorisse lisamata kategooria nimega “vabadus”. Mõned kirjutas selle asemel “säästud kolmandasse pensionisambasse”. See on ju ka vabadus – näiteks vanaks saades reisimas käia. Pealegi, kuidas sa vabadust rahas mõõdad?

Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad ütlesid, et igal perel peab raudselt olema oma kodu. Selline ilus idee. Mis siis, et kogukulu oli peidus, TCO, total cost of ownership, mis sisaldab kahte autot, transporditundide kulu, kütte-, remondi ja uue aia ehitamise kulusid ja üllatuspaketti sõltuvalt asukohast.

"Ma pole rahul," ütles Eesti koledaim toimetaja, tema hõredad ja igas suunas turritavad blondid juuksed higist niisked nagu tavaliselt. Ta nägi välja nagu siga või mäger. Viimane oligi tema hüüdnimi ja see oli minu väljamõeldud. Vist. Ma ei mäletanud enam täpselt ja ma ei teadnud, kui palju Mäger teadis või mäletas.

"Ma võin rohkem pingutada," ütlesin mina.

"Peatoimetaja pole ka rahul," ütles Mäger.

"Ma saan hakkama… mul on päris hea loo idee – üks korrump…"

"Omanikud pole rahul," niutsus Mäger.

"Aga minge siis äkki kõik perse," ütlesin ma ja lõin tema kabineti ukse enda järel pauguga kinni.

"Mis toimub?" küsis sporditoimetaja. "Ah ei midagi, sain kinga," ütlesin ja astusin toimetuse hoovi keset sooja vananaistesuvist Tallinna. Tänavale jõudes helistasin oma parimale sõbrale Adrianile nädalalehest Standard. "Mäger lasi mu lahti," ütlesin.