Autor: Daniel Vaarik

Utoopia by Daniel

Aeg ja jälle

Ühel vihmasel juunipäeval leidsin sahtlist märkmiku ja kaks harilikku pliiatsit, lõikasin ära särgitasku küljes lipendava Cheap Monday logo ning jalutasin Kadrioru trammipeatusse, kus ootas mind juba ees Kristi, kes oli mulle rääkinud poisist, kellest võiks loo kirjutada.

Tuli tramm number kolm, kuid poissi ennast ei tulnud. Siis saabus tramm number üks ja poiss tuli välja, punane kokkupandav ratas käes. Ratta küljes oli dünamo ja kandiline plastmassist rattalamp, umbes nagu mul endalgi oli olnud, aastal 1985.

Poiss näeb välja nagu tavaline viieteistkümneaastane, meenutades mõnevõrra Norra noort maletajat Magnus Carlsenit, kuid sõbralikuma näoga. Ilusat värvi ratas, ütlen. “Eile just pesin ja vahatasin seda,” ütleb poiss.

Kõnnime kolmekesi läbi tibutava vihma kohviku suunas, mis asub nõukogude ajal ehitatud majas. Pisut nagu kohmetu vaikus. “Ma kardan, et ma ei oska ennast väga hästi väljendada,” ütleb ta.

Kohviku ukse pealt sisse vaadates märkan murelikult kahte suurt televiisorit, kust jookseb VH-1 ning pseudofunktsionalistlikus stiilis spooniga kaetud nullindate laundžimööblit, kuid poiss on alles tänaval, ametis ratta lukustamisega varikatuse posti külge. Kui ta sisse tuleb, ei tee ta televiisoritest väljagi. Nätsu näriv müüja räägib telefoniga. See sobib. Võtan endale kohvi ja poisile Fantat.

“Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”

Poliitika by Daniel

Poliitikahuviliste kool 3: Metafoor

Poliitikahuviliste kooli kolmandaks teemaks valisime metafoori. Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse metafoori all tavaliselt mingi nähtuse või asja omaduste ülekandmist (metaphora, kreeka keeles “ülekanne”) mõnele teisele asjale või nähtusele. Keeles on metafoorid nii loomulikud, et jäävad sageli kasutajatele märkamata. Ometi on metafooril oluline roll mängida selles, kuidas me maailmast aru saame ning selles käitume.

Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka ideoloogilise maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab. Selline metafoori kirjeldus on samuti metafoorne.

Läinud aastal lõpuks ka eesti keeles ilmunud raamatus “Metafoorid, mille järgi me elame” ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: “Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.”

Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes, näiteks valimistel.

Poliitika by Daniel

Sõim

Räägitakse, et Inglismaa kuningas Edward I karjus kord ühe kirikutegelase surnuks. Vaadates Eesti avalikke tekste, tundub mulle vahel, et surnuks sõimata üritatakse ka meil. Vastavat statistikat mul pole, kuid ma julgen väita, et Eestis sõimatakse väga palju. Sõim netikommentaarides. Sõim töökohal. Poliitikud sõimavad. Peaminister sõimab. Rahandusminister sõimab. Pulbitsev viha on nii suur, et kui selle energia rakendada millegi kasuliku heaks võiks öösiti valgustada kõik Tallinna tänavad või ehitada üles pool tuleviku Eestit.

Mis toimub inimese peas, kes enne avalikku esinemist väitlusloogika korrastamise asemel loob nimekirja solvavatest märkustest ja siltidest, millega rünnata oponenti? Mis toimus Andrus Ansipi peas, kui ta nimetas netikogukonda seemnesööjateks? Mida arvab Jürgen Ligi, kui ta saatis kaks aastat tagasi öise ähvardavas toonis e-kirja ERR-ile või nimetas hiljuti noort erakonnakaaslase kriitikat riiklikuks kuriteoks? Kõik on vaenlase poolele üle läinud? Kõik tahavad neile halba?

Või võtame Rein Langi ning tema “lumpenproletariaadi”. Vahel öeldakse selle kohta “reljeefne väljendusviis”, kuid see ei muuda asja kuidagi positiivsemaks, reljeefsus lihtsalt peidab piinliku tegelikkuse ühe segasevõitu kujundi taha. Reljeef, mis on iroonilisel kombel nüri ja porine nagu kirsasaapa konts. Ning siis kui tuleb meelde, et nimetatud poliitikud saavad maksumaksjalt palka ning on seatud kaitsma kõigi kodanike huvisid, hakkab üpris kurb.

Mida üritatakse saavutada? Paremat maine? Mõistmist? Professionaalsel tasandil võin kinnitada, et sõim ei sünnita mõistmist. Enamasti ta sünnitab lihtsalt veel sõimu. Sõimamiskultuur sünnib läbi praktika ning sureb läbi praktika. Tahame seda või ei taha, nii netikommentaatorid kui ka tipp-arvamusliidrid tõmbavad vaikselt, kuid järjepidevalt käima reaktsioonide ahelat, mille tulemuseks on kaugenemine ideede vabast vahetamisest, mis peaks olema teadmistepõhise riigi üks tunnuseid.

Poliitika by Daniel

Poliitikahuviliste kool 2: ekspert

Poliitikahuviliste kooli teiseks aruteluteemaks valisime mõiste “ekspert”. Klassikalise definitsiooni järgi on ekspert see isik või institutsioon, kel on mingil alal mingi teadmine, mida teistel ei ole, ning oskus seda teadmist kasutada. Selles artiklis defineerime eksperti kui kedagi, kellel avalikkus arvab mingil teemal teistest enam teadmisi või kogemusi olevat. Sealjuures ei ole oluline, kas arvamus eksperdi suuremast teadmiste- ja kogemustepagasist vastab tegelikkusele.

Tegelike ekspertide arvamuse kasutamine on ettevõtete või riigi nõustamisel või ajakirjanduses muidugi vajalik. Hea oleks, kui neid oleks mitu ja nad ei räägiks sama juttu. Veelgi parem, kui nad oleksid sõltumatud. Selle artikli kontekstis huvitab meid, kuidas eksperdi hinnang võib poliitilises kommunikatsioonis muutuda propagandavahendiks ning see, kuidas aru saada, millal niinimetatud ekspertarvamusele rõhudes soovitakse lugejat tasalülitada nii diskussioonist kui mõtlemisest: ekspert teab, ja kui argument sisaldab viidet eksperdi seisukohale, ei saa see olla vale ning selles ei tule ei kahelda ega püüda sellega vaielda. Õigus on eksperdil, järelikult ka minul, kui ma eksperdi argumente kasutan.

Uncategorized by Daniel

Mis saab siis, kui ei näe? Ehk elust tänapäeva maailmas pimeda pilgu läbi

Jaws, Voiceover, iGlasses, Victor reader. Te ei tahaks neid ilmselt kasutada. Mina aga kasutan neid iga päev, ja kui poleks neid, poleks ilmselt seda postitustki. Kasutan internetti ja tänapäeva tehnoloogiat nagu paljud inimesed. Arvutit, nutitelefoni igapäevaselt ja sinna kõrvale mõndasid veidi erilisemaid seadmeid. Käin Facebookis, Twitteris, skypemas, nagu meie kõik. Asja teebki just eriliseks see, et kui ma kõike seda kasutan, ei näe ma ühtegi ekraani.

Poliitika by Daniel

Poliitiline kiri

“Hei! Helistas populaarse erakonna PS ja küsis, ega Daniel uut parteid ei tee?” (SMS ühelt tuttavalt).

“Ma olen täna vähemalt viiest suust kuulnud juttu, et kogu selle skandaali taga on trio Vaarik-Jõks-Meikar, kes valmistavad ette uue partei (mis pole kampsunid) tulekut, mille esimeheks saab Indrek Neivelt ja mida rahastavad mitmed tuntud Eesti ärimehed (Taal jne). Oled ise ka juba kursis oma tegemistega?” (Hea tuttav Urmet Kook Facebookis).

Ühest kolmandast kohast kuulsin, et Reformierakonnaga seotud inimene käis seda juttu rääkimas lausa ühele ajalehele.

Et see asi nüüd selgeks teha, tahaks öelda alljärgnevat.

Poliitikutele, kes leiavad, et poliitikas esinevate vigade kritiseerimise taga peab olema alati mingi soov oma erakond teha ja ise lavale ronida.

Ajakirjanikele, kes kõhklevad, et äkki ikka midagi on ja äkki võiks sel teemal vähemalt hea loo saada.

Neile, keda lihtsalt huvitab, et kuidas on.
Ühesõnaga kõigile teile, kinnitus, et mina, Daniel Vaarik, ei ole huvitatud erakonnapoliitikasse sisenemisest, uue erakonna loomisest, vana erakonnaga ühinemisest ega nende nõustamisest. Ma ei osale ka 2015. aasta valimistel (ning edasise osas puudu plaan) ning ma ei nõusta ka ühtegi poliitilist jõudu ega seda toetavat jõudu.

Kinnitan seda allkirjaga.

Peale Stenbocki maja ja Riigikogu hoone on olemas terve suur ja lai maailm, kus on väga äge elada ning ainus, mida ma tahaksin, on see, et see, mis toimub erakonnapoliitikas, oleks mulle kodanikuna vastuvõetav.

Ma mõistan, et on kurb, kui sinu vastas polegi geniaalset PR-meest või tõusvat erakonda. Oledki vaid sina ise.

P.S. Mul on hea meel, et Silver Meikar pole Reformierakonnast välja astunud. Minu meelest näitab see usku, et erakonnapoliitikat on võimalik muuta ka senistes struktuurides ja Silveril on loodetavasti selleks jõudu.

P.P.S. Kas me saame nüüd tulla tagasi meie algse teema juurde, milleks on erakondade kahtlane rahastamine?

Poliitika by Daniel

Lumehani

Paul Galico kirjutas kunagi sentimentaalse jutustuse vigastatud lumehanest, kelle üks mees Inglismaa rannikult leidis ja terveks ravis. Mõni aeg hiljem algas teine maailmasõda ning 400 tuhat liitlasvägede sõdurit jäi Dunkerque’is piiramisrõngasse. Nagu paljud teised, läks ka jutustuse peategelane liitlasvägedele appi inimesi evakueerima. Ta seadis korda oma väikese paadi, lükkas püsti purje ning läks sõduritele appi. Siinkohal muutub Galico lookene aga eriliseks, sest minu arvates suudab ta luua võimsa kujundi.

Sel hetkel kui paat kaldast eemalduma hakkas, kostus tiibade kahinat ning midagi lendas paadist mööda. Kuuvalguses oli näha valgeid tiibu, hane iseloomulikku ettepoole sirutatud kaela. Paat lahkus Dunkerque’i suunas, lumehani tegemas aegalseid ja majesteetlikke ringe selle kohal, kuni mõlemad kadusid pimedusse.

Poliitika by Daniel

Poliitikahuviliste kool: sildistamine

Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga “sildistamine”. Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.

Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et “mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”. Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.

See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu “lumpen” ja “proletariaat” saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.

Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.

Poliitika by Daniel

Unistus ühtsusest

Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:

Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.

Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.

Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?

Poliitika by Daniel

Poliitikast ja moest

Iga kord kui ma mõtlen väljendile “kuningas on alasti”, tõstab minus pead kahtlus, et suured ühiskondlikud muutused on kuidagi rohkem moega seotud, kui esialgu välja paistab. Teadlased ja filosoofid võivad küll ette- ja tagantjärgi välja mõelda erinevaid põhjusi, miks kuningas mättasse löödi, kuid tegelikult oli asi lihtsalt selles, et ta läks moest ära ning sama ootamatult nagu lähevad ühel hetkel moest ära teatud lõikega teksad.

Selline vaatenurk kindlasti ei meeldi neile inimestele, kes usuvad siiralt ühe või teise ühiskonnakorralduse ratsionaalsesse olemusse. “Sina võid käia moe järgi, minul aga on tõeline veendumus,” võivad nad öelda. Kuid kui mul oleks õigus, leiaksid ennast narrist olukorrast nii vasakpoolsed kui parempoolsed, nii reformimeelsed, kui konservatiivid. Niisiis, kas tõesti pole Marx või Hayek midagi enamat kui lihtsalt pikka aega vastu pidanud bakenbardid?