Ühel vihmasel juunipäeval leidsin sahtlist märkmiku ja kaks harilikku pliiatsit, lõikasin ära särgitasku küljes lipendava Cheap Monday logo ning jalutasin Kadrioru trammipeatusse, kus ootas mind juba ees Kristi, kes oli mulle rääkinud poisist, kellest võiks loo kirjutada.
Tuli tramm number kolm, kuid poissi ennast ei tulnud. Siis saabus tramm number üks ja poiss tuli välja, punane kokkupandav ratas käes. Ratta küljes oli dünamo ja kandiline plastmassist rattalamp, umbes nagu mul endalgi oli olnud, aastal 1985.
Poiss näeb välja nagu tavaline viieteistkümneaastane, meenutades mõnevõrra Norra noort maletajat Magnus Carlsenit, kuid sõbralikuma näoga. Ilusat värvi ratas, ütlen. “Eile just pesin ja vahatasin seda,” ütleb poiss.
Kõnnime kolmekesi läbi tibutava vihma kohviku suunas, mis asub nõukogude ajal ehitatud majas. Pisut nagu kohmetu vaikus. “Ma kardan, et ma ei oska ennast väga hästi väljendada,” ütleb ta.
Kohviku ukse pealt sisse vaadates märkan murelikult kahte suurt televiisorit, kust jookseb VH-1 ning pseudofunktsionalistlikus stiilis spooniga kaetud nullindate laundžimööblit, kuid poiss on alles tänaval, ametis ratta lukustamisega varikatuse posti külge. Kui ta sisse tuleb, ei tee ta televiisoritest väljagi. Nätsu näriv müüja räägib telefoniga. See sobib. Võtan endale kohvi ja poisile Fantat.
“Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”