Iga kord kui ma mõtlen väljendile “kuningas on alasti”, tõstab minus pead kahtlus, et suured ühiskondlikud muutused on kuidagi rohkem moega seotud, kui esialgu välja paistab. Teadlased ja filosoofid võivad küll ette- ja tagantjärgi välja mõelda erinevaid põhjusi, miks kuningas mättasse löödi, kuid tegelikult oli asi lihtsalt selles, et ta läks moest ära ning sama ootamatult nagu lähevad ühel hetkel moest ära teatud lõikega teksad.

Selline vaatenurk kindlasti ei meeldi neile inimestele, kes usuvad siiralt ühe või teise ühiskonnakorralduse ratsionaalsesse olemusse. “Sina võid käia moe järgi, minul aga on tõeline veendumus,” võivad nad öelda. Kuid kui mul oleks õigus, leiaksid ennast narrist olukorrast nii vasakpoolsed kui parempoolsed, nii reformimeelsed, kui konservatiivid. Niisiis, kas tõesti pole Marx või Hayek midagi enamat kui lihtsalt pikka aega vastu pidanud bakenbardid?

Ühe nädala sees sattusin lugema kolme esmapilgul omavahel seostamatut teksti. Professor Madis Metsis kirjutas Postimehes (Taome ajud atradeks), et “Eesti innovatiivsus on küll tähelepanuväärne, aga paraku jääb sellest rääkivate ja seda maailmas esindavate asjapulkade ennastupitava kiidulaulu varju,” ja takkapihta kuulutas sellise väite “karmiks tõeks”. Teiseks, ettevõtja ja investor Raivo Hein arutles pea samal ajal oma blogis tema arvates viltu kiskuvat motivatsiooni noorte internetiettevõtjate kogunemistel (kirjutasin talle ühe vastulause ka) – ja kuigi tekstis leidis ta pigem positiivset sellest, et idufirmadest rohkem räägitakse, oli artikli pealkirjaks saanud siiski Startup Hype. Ja kolmandaks, kui mu hea kolleeg Tiit, kellele neil päevil annan pärast seitset aastat üle Skype Eesti juhtimise teatepulga, andis Äripäevale online-intervjuu, leidis kohe esimese küsimuse esitanud lehelugeja, et tema tahaks kõige rohkem teada, “kuna lõpeb Eesti tüüpi eelmise “juhi” hype ja hakkavad tulema tulemused?” (kirjaviis muutmata).

Anonüümsete kommentaatorite osas on tavaks õlgu kehitades edasi liikuda, aga eespool mainitud auväärsete arvajate sõnastustele mõeldes tundub mulle, et need tsitaadid peegeldavad üht ühiskonnas tõusvat järjekordset sildistavat dihhotoomiat: Eestis on kaht sorti inimesi: need kes teevad (=head) ja kes räägivad (=pahad).

Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.

Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.

Antropoloogiaprofessor Lorenzo Cañás Bottos rääkis kunagi mennoniitidest, amišitega sarnasest rahvakillust, kelle juures ta mõnda aega teadlasena elas. Kuna mennoniidid on ülikonservatiivsed oma riietuses, pani Lorenzot imestama, kust nad oma teksakombinesoonid said. Ta uuris asja ning leidis, et nimetatud lõikega teksad tulid kasutusele 1970ndate aastate kandis ning seega ei olnud mennoniitide mitmesaja aastast ajalugu arvestades sugugi konservatiivsed.

“Kuidas te need teksad saite,” küsis Lorenzo.

“Need on meil alati olnud,” vangutasid mennoniidid arusaamatult päid.

Allar Tankler algatas eile Memokraadis arutelu meedia meelelahutuslikumaks muutumise teemal ning tegi seda Eesti Tippmodelli saate näitel. Tõesti, hoolimata sellest, et kõik enamus osasid on juba varem valmis filmitud, rullitakse selle tõsieluseriaali materjali meediatarbija ette kaasahaarava modellisaagana, justkui see sünniks nüüd ja praegu.

Sellise näilisuse loomisel lööb kaasa terve meediaväljaannete ökosüsteem, mille erinevad osad toituvad sisseostetud saateformaadist pudenevatest purukestest, millega kaetakse üsna odavalt suur hulk trüki- ja veebipinda.

Eesti Tippmodellile on esimese hooga raske midagi ette heita, sest tegu on süütu meelelahutusega. Meelelahutuslikke võtteid ei kasuta tõsised väljaandeid, sest kui tõsised väljaanded millegi sellisega tegeleksid, siis oleks see ju manipulatsioon, eksole? Ega ju?

Kahjuks pole see nii lihtne.

Kõigepealt avaldan suure saladuse: Eesti Tippmodell, mille finaal jõuab ekraanile juunis, kõik osad enamus osi filmiti ära jaanuaris. See tähendab, et võitja paljud väljalangejad on tegelikult teada – seda teavad erinevates etappides väljalangenud kandidaadid, saatetiim ja eeldatavasti ka võitja edasipääsenud ise. See ebaoluline fakt aitab muidu kuiva meediateoreetilist arutelu illustreerida särava ja lugema kutsuva fotoga.

Võib-olla olete märganud, et Eesti tippmodelli otsimise käiku, nagu erinevaid tõsieluseriaale tavapäraselt, kajastatakse aktiivselt meedias, info vastu saate telgitaguste kohta näib olevat avalik huvi. Seetõttu peaksime küsima, miks ei avaldanud ükski meediaväljaanne juba kasvõi päev enne esimese osa eetrit, umbes nädal tagasi, võistluse võitja nime? Selle väljaselgitamine ei oleks väikeses Eestis väga kontimurdev ajakirjanike jaoks, kes on toonud meieni elamislubade või idaraha skandaalid. Üle päeva jõuavad meie ajakirjanikud ju mõne väiksemas ringis hoitud saladuseni.

Keskkooli ajal mulle õppida eriti ei meeldinud, kuid mulle meeldis õpetajaid närvi ajada. Ükskord tõin bioloogia tundi suure peotäie lund ning panin laelambi peale sulama. Kui õpetaja Agu Teeveer tundi alustas, nirises lae alt vett nagu kevadisest räästast. Teeveer lahendas olukorra enda arvates nutikalt ning pani veenire alla väikese lillepoti. Üks-üks. Pool minutit hiljem lajatas aga poolsulanud lumehunnik tervenisti alla ning mätsis potis olnud lille maatasa. Kaks-üks.

Üks riigiametnik kurtis hiljutises juhuslikus omavahelises vestluses üsna pahaselt, et ta peab igapäevaselt tegelema "niiöelda kodanikega" viidates nõnda venekeelsetele eestimaalastele. Miks olid nad tema jaoks "niiöelda" ja mitte päris kodanikud? Sest nad ei olnud eestlased. Mõni aeg varem sattusin Facebookis debateerima ühe Eesti kodanikuga, kes avaldas pahameelt selle üle, et inglisekeelne press oli eestlasteks (Estonians) tituleerinud kuriteos kahtlustatavad Eesti kodanikud, kellel olid ilmselgelt vene nimed. "Mil moel nemad küll endale Eesti kodakondsuse said?" imestas too inimene rahuolematusest olukorra üle, kus inimese etnilis-kultuuriline identiteet ja riigiidentiteet (ehk kodakondsus) ei olndki üks ja sama.

Tegelikult saan ma Andrus Ansipi frustratsioonist väga hästi aru.

Kui lugeda ACTA teksti ning kõrvutada seda tolle Õhtulehe artikliga, mida peaminister Riigikogu ees tsiteeris, siis tõepoolest võib tekkida soov käed ahastuses taeva poole tõsta. Erakonnakaaslaste naeru ja aplausi saatel esitatud tiraad tabas aga, ilmselt peaministri jaoks ootamatult, märksa suuremat sihtmärki kui Õhtuleht või Heimar Lenk, tuues endaga avaliku pahameeletormi ning suured meeleavaldused nii Tartus kui Tallinnas. Laupäeval oli Vabaduse väljak fooliummütse täis ning algselt konkreetselt ACTA vastu suunatud protest oli saanud olulise lisadimensiooni, mille võttis tabavalt kokku ühe tundmatuks jäänud nahkmantlis noormehe ühelauseline kõne kokkutulnutele.

Uue töönädala alguses reageeris tekkinud olukorrale lõpuks ka peaminister ise, kes avaldas kahetsust, et ta "ei arvestanud võimalusega, et iga [tema] sõna või lauset võidakse kasutada esialgsest kontekstist väljarebituna suvalises kontekstis" ning avaldas lootust, "et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud".

Et siis… mida?

Minu jaoks algas asi sellest, et Sten Tamkivi kirjutas, et  internetivabadusi võiks täpsemalt sõnastada ja Linnar Viik soovitas mõelda julgelt ja suurelt, ning olla riigina internetivabaduste eestkõneleja maailmas.

Usun, et kodanikuühiskonna kaasamisel on tähtis see, et peale kriitika, pakuvad inimesed välja ka lahendusi. Seepärast pakkusime neljakesi (Linnar, Sten, inimõiguste ekspert Marten Kokk ja mina) Praxise kodulehel välja “Internetivabaduse teesid”, mis sõnastab peamised internetivabaduste alused ning kutsub nende üle arutlema.

Millist internetti me tahame? Arutame.