Reedel pidasin ettekande kodanikuajakirjanduse konverentsil Väimelas, kuid esinemist ette valmistades tuli mulle meelde, et Memokraat saab 20. novembril kolmeseks. Selle puhul võiks seniseid kogemusi ju laiemalt jagada. Uurisin statistikat, tuletasin meelde kõiki neid asju, mis vahepeal tehtud on ning ning panin kokku presentatsiooni Memokraadi senisest ajaloost koos soovitustega neile, kes tahavad midagi sarnast teha.

Et mõjuda tõsiseltvõetavana, peab iga soorollide teemal sõna võttev naisterahvas nähtavasti laveerima läbi kahe koletise vahelt, nimedega Valvefeminism ning Enesele Vasturääkimine.

Kõik algas hiljutisest Statistikaameti uuringust, mis tõi välja, et naised kulutavad nädalas üle tunni aja rohkem kodutöödele kui mehed. Meedias ülesvõetud teemakäsitlustest jäi mulle silma Piret Tali EPLi artikkel, kus autor suutis üheaegselt anda koduperenaistele vabastavaid soovitusi ("Palgake koristaja!") ning nimetada seejärel mittesünnitanud sookaaslasi "iibepiduriks".

Minu eesmärgiks on välja tuua mõned Tali artikli puudujäägid ning juhtida lugejate tähelepanu igapäevasele ja hiilivale seksismile, millele Tali auru juurde annab.

Oma 1840. aastal ilmunud ning poliitfilosoofia klassikuks saanud teose De la démocratie en Amérique teises köites mõtiskleb Alex de Tocqueville selle üle, et ameeriklased on kõige vähem revolutsiooniline rahvas, keda ta teab. Selle põhjuseks pidas ta demokraatiat, tänu millele oli tolleaegne Ameerika egalitaarne ja ühetaoline. Tocqueville leidis, et ühiskond, millest valdava enamuse moodustab jõukas keskklass – kus nii vaesed kui rikkad moodustavad väikse vähemuse ning kus inimesi liidavad ühiskondlikud sidemed ka vaatamata nende erinevale jõukusele – mitte ainult ei vaja revolutsiooni, vaid kardab seda.

Toqueville'i aegadest on Ameerika palju muutunud ning täna on maailma arenenud tööstusriikide seas just nimelt Ameerika Ühendriikides kõige kõrgem varaline ebavõrdsus ning ühiskondlik kihistumine ning ühtlasi väga madal sotsiaalne mobiilsus.

Mu nädal New Yorgis on peaaegu läbi. Eilseks oli mul kokku lepitud lõunasöök Columbia Ülikooli professori Gayatri Spivakiga, mis kujunes pea kahe tunni pikkuseks loenguks #OWS-i, aktivismi, radikalismi, Marxi, Bakunini, Rosa Luxembourgi, Lenini, 1968. aasta rahutuste ja muu sellise teemal. Spivak pidas #OWS-i kõne 15. oktoobri 5000-pealisele üldassambleele Washington Square pargis ning kirjutab seda parasjagu… Read more »

Eile lõunaks meenutas laupäevast tormi veel vaid pilvelõhkujate katustel sulavast lumest kõikjal nirisev vesi ning Zuccotti park oli rahvast tihedalt täis. Nii tihedalt, et kohati oli raskusi ringi liikumisega. Kui tavaliselt üritab politsei pargi esisel kõnniteel inimesi liikumas hoida, et rahvamass seda ära ei ummistaks, siis eile olid nad sellest loobunud ja vaatasid kogu asja veidi eemalt oma autoderivi juurest pealt. Pargi idaosas käis suurema osa ajast paralleelselt vähemalt kaks suuremat inim-mikrofoniga diskussiooni või miitingut ning lisaks hulk väiksemaid töörühmade koosolekuid ja muidu vestlusringe.

Kuna rahvast oli nii palju, ei ulatunud inim-mikrofoni esimene laine kõigi kuulajateni – mille peale keegi korraldajatest peatas korraks kõneleja ning tegi kiirelt uue mic check-i, mis muutis mikrofoni nö. “kahelaineliseks”: kaugemalseisjad ootasid, kuni kõneleja sõnad läbi inim-mikrofoni nendeni jõudsid ja kordasid neid siis omakorda viibega, nii et need ka tagumiste ridadeni jõuaksid. Eilses külaliskõnelejate nimekirjas olid muuhulgas sellised nimed, nagu Alex Callinicos ja Angela Davis ning mingi seltskond 1958. aasta Brooklyni rassirahutustes osalenud tegelasi – ühesõnaga päris revolutsiooniline seltskond.

Fotod: Henri Laupmaa

Kui eile oli juttu konsensusest, siis teiseks #OWS-i läbivaks teljeks on direct action.

Kõige lühemalt ja elegantsemalt on direct action-i kandva printsiibi kunagi sõnastanud Gandhi: “ole ise muutus, mida sa tahad maailmas näha”. Direct action on liikumine/lähenemine, mis põhineb otsesel tegutsemisel ja algatusel, mitte ootusel, et olemasolevad institutsioonid probleemid meie nimel ja meie eest lahendavad. Eestis on selle kõige selgemaks ja tuntumaks näiteks kindlasti koristustalgud “Teeme ära”.

Eilne päev algas #ows-il kahe üllatusega. Umbes kella kümne paiku saabus Zuccotti parki New Yorgi tuletõrje, kes demonteeris politsei toel #ows-i ökodiisli peal töötavad elektrigeneraatorid ja viis need minema. Sellega seoses kadus ka kohalik #ows-i poolt üles pandud ja hallatud wifi ning võimalus infoleti juures oma arvutit laadida.

Teiseks üllatuseks oli umbes tund aega hiljem parki saabunud saadetis, mis sisaldas tervet virna Guy Fawkes’i maske. Täpset arvu on raske öelda, aga ühtäkki oli terve Zuccotti park täis Alan Moore “V for Vendetta” enigmaatilise peategelase nägusid. Maskidega ei liikunud ringi pelgalt pargi püsielanikud, vaid ka sajad turistid – ning see kõik oli üsna lõbus vaatepilt.

Oma kuulsa “18. Brumääri” alguses viitab Marx Hegeli täheldusele, et ajalugu kordab ennast kaks korda — ning lisab omalt poolt täpsustuse “esimesel korral tragöödiana, teisel korral farsina”. Kõik inimkonna revolutsioonid üritavad palavikuliselt kopeerida varasemaid ning Marx oli sedalaadi “ajaloo kordamise” osas väga skeptiline. Teisalt aga võivad vanad, teatud ja tuntud ning emotsionaalselt laetud sümbolid ja viited olla inimeste mobiliseerimiseks väga võimsad tööriistad.

Üks näide sellisest revolutsioonilisest tsitaadist oli New Yorgis näha eile.

Kui ma poole seitsme paiku õhtul Zuccotti pargist lahkusin, et õigeks ajaks Ameerika kommunistide koosolekule jõuda, oli olukord seal igati rahulik. Kuuldavasti oli aga igaõhtuse kell 7 algava üldassamblee ajal Zuccotti parki jõudnud teade, et Oaklandis oli politsei kohaliku protestimiitingu laialiajamiseks kasutanud kummikuule ning pisargaasi — ning selle käigus tabas pisargaasigranaat õnnetul kombel üht demonstranti pähe ning Iraagi sõja veteranist protestija Scott Olsen viidi kriitilises seisundis haiglasse.

Zuccotti pargi leidmine ei olnud nii lihtne, kui ma oleks arvanud. Kodus vaatasin selle asukoha küll kaardilt järgi, aga kuna viimati, kui ma Wall Street-il käisin, olid WTC kaksiktornid veel püsti, siis ei olnud mu orienteerumisvõime kuigi hea. Peale umbes veerandtunnist ekslemist küsisin lõpuks ühelt politseinikult teed — kes vaatas väikse muigega mu seljakotti ning… Read more »

Septembri teises pooles hakkas üle maailma meediasse tilkuma uudiseid New Yorgis aset leidvast veidrast aktsioonist, mille käigus hulk frustreeritud inimesi kogunesid Wall Streedi vahetus läheduses olevasse Zuccotti parki ning "okupeerisid" selle, et rahumeelselt protestida… ja siinkohal laiutasid pea kõik kommentaatorid käsi — sest tõepoolest, kuigi tegu oli ilmselgelt protestiga, oli raske aru saada mille vastu täpselt protestiti. Või õigemini — vägisi jäi mulje, et protestitakse kõige ja kõigi vastu.

Asi ei saanud palju selgemaks ka siis, kui okupatsiooni igapäevaselt kogunev üldassamblee võttis 29. septembril vastu liikumise ametliku deklaratsiooni, mis luges üles küünrapikkuse nimekirja erinevaid surmapatte, kandis need kõik "korporatiivsete jõudude" arvele ning lisas kindluse mõttes joonealuse märkuse, et toodud etteheited ei ole ammendavad.