Eile hilisõhtul kogunes üle saja inimese Põhuteatrisse pika laua taha, et öelda head aega suve jooksul omaseks saanud teatrihoonele. Must põhk, lumivalged laudlinad, sirged küünlaread, pidulikes riietes külalised. Vaikse muusika saatel öeldi oma viimased toostid, tühjendati pitsid ning seejärel naelutati uste ette laudadest ristid. Viimased teatrisõbrad seisid veel pikalt Skoone bastioni nõlval, pea kohal sügisesed tähed ning tünnides lõõmamas lõkked. Samal ajal kangutasid töömehed hoone küljest esimesi detaile.
Ka minul paluti toost öelda ning see kõlas nii.
Eesti deemon, 2011. (Vaata suuremalt). Hiljuti nägin juba kuuendat artiklit metsamarjade küljes ringipurjetavast paelussist, millesarnased on kümne aasta jooksul suutnud Eestis nakatada… kolm inimest. See artikkel on Eesti Ekspressi artiklite loetavuse tipus. Meedia sünnitab paratamatult kurjasid konstante ja hüpohondrilisi müüte. Kurioosumist on seksikam kirjutada kui normaalsusest, see viib aga kergesti selleni, et kurioosumist saab uus… Read more »
Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad jätsid laenukalkulaatorisse lisamata kategooria nimega “vabadus”. Mõned kirjutas selle asemel “säästud kolmandasse pensionisambasse”. See on ju ka vabadus – näiteks vanaks saades reisimas käia. Pealegi, kuidas sa vabadust rahas mõõdad?
Kindlasti ei mõelnud nad sellega midagi halba, kui nad ütlesid, et igal perel peab raudselt olema oma kodu. Selline ilus idee. Mis siis, et kogukulu oli peidus, TCO, total cost of ownership, mis sisaldab kahte autot, transporditundide kulu, kütte-, remondi ja uue aia ehitamise kulusid ja üllatuspaketti sõltuvalt asukohast.
"Ma pole rahul," ütles Eesti koledaim toimetaja, tema hõredad ja igas suunas turritavad blondid juuksed higist niisked nagu tavaliselt. Ta nägi välja nagu siga või mäger. Viimane oligi tema hüüdnimi ja see oli minu väljamõeldud. Vist. Ma ei mäletanud enam täpselt ja ma ei teadnud, kui palju Mäger teadis või mäletas.
"Ma võin rohkem pingutada," ütlesin mina.
"Peatoimetaja pole ka rahul," ütles Mäger.
"Ma saan hakkama… mul on päris hea loo idee – üks korrump…"
"Omanikud pole rahul," niutsus Mäger.
"Aga minge siis äkki kõik perse," ütlesin ma ja lõin tema kabineti ukse enda järel pauguga kinni.
"Mis toimub?" küsis sporditoimetaja. "Ah ei midagi, sain kinga," ütlesin ja astusin toimetuse hoovi keset sooja vananaistesuvist Tallinna. Tänavale jõudes helistasin oma parimale sõbrale Adrianile nädalalehest Standard. "Mäger lasi mu lahti," ütlesin.
Täna oli taevas päike ja õues 26 kraadi sooja. Kalifornias, Ränioru südames hiliskevade kohta tavaline ilm. Ehk isegi pisut kuumavõitu.
Teiste meelest oli sooja hoopis 80F, mitte 26C. Kolleegidele suures Ameerika tarkvarafirmas tundub naljakas, et ma suudan miilides, jalgades ja naeltes arvutada, kuid Fahrenheitist keeldun siiani. Minu jaoks on see lihtsalt liiga kummaline skaala. Umbkaudne valem on tegelikult lihtne. Tuleb meeles pidada, et 0C on 30F, ja iga 5C kohta lisandub 10F. 80-st saabki 25 ja vastupidi.
Esimest korda sattusin Ameerikasse 15 aastat tagasi, kui Avatud Eesti Fond saatis mind Connecticuti osariiki suvekooli. Olin küll ka varem nii ida kui ka lääne pool välismaal käinud, kuid Ameerika oli kultuurišokk. See vaba maa tundus nii kummaline ja teistmoodi. Midagi sellist, mida oleksin tahtnud veel kunagi avastada. Tol hetkel ei teadnud, kas see jääb unistuseks või saab ka teoks.
Läks mööda umbes kümme aastat ja tööreisid viisidki mind Kalifornia päikese alla. Selleks ajaks olin juba Euroopas piisavalt ringi liikunud, nii et enam ei olnud põhjust käia ringi, suu ammuli ja madalam kui muru, nagu see oli olnud varem. Aastate eest olin olnud kramplik, kuna tulin kinnisest ühiskonnast, ja seega pidasin "neid" tohutult teistmoodi olevateks, peaaegu et tulnukateks. Nüüd tundsin ennast üsna koduselt ja sain kohalikega kenasti jutule. Mõtlesin, et siia võiksin kunagi veel tulla.
Tere, helistan Kuku raadiost, kas tahaksite rääkida meile midagi suveniiridest? Suven…? Mis mõttes? No ei midagi tõsist, hommikuprogrammi jaoks, räägime siin natuke suveniiridest, noh nii, kerges vormis ja mõtlesime, et teie võiksite sõna võtta kommunikatsiooniasjatundja vaatepunktist.
Mida paganat ma suveniiridest rääkima peaksin? Äkki Taani peaministri nõuniku silmis peegeldunud õudusest, kui ta nägi, et Riigikantselei kavatseb delegatsioonile kinkida rauast viikingilaeva, millel on seanahast purjed? Okei, see viimane kord veel olen nõus. Pange siis eetrisse. Tere hommikust, Eesti.
Memokraat on alati tahtnud peale esseede ja muu sellise ilmutada jutustusi. Seepärast ei mõelnud ma liiga pikalt, kui Skype’i aken vilkuma hakkas ning sinna ilmus Kaur Kenderi tuttavlik emotikon. “Hello! Kas Memokraati ilukirjandust ka võib pakkuda?” Pagana õige, et võib pakkuda. Ammu oleks võinud pakkuda. Niisiis. On hea meel sisse juhatada Kaur Kenderi mininovell “Bezdomnõi… Read more »
Läikiv kõrghoone Pirital, mida olemas ei ole. Ühes kõrge korruse toas on vaatamata väljas säravale päikesele paksud kardinad ees ja toimub raju pidu. Sigaretid, alkohol – tequila-viski-šampus, kokaiin, mdma, gbh ja poppers. 2Pac hüüab: California Love! Kõik seksilelud. Pidutsejateks Bezdomnõi – umbes 40-aastane jäme mees – ja Ingel. Päris reaalne, tiibadega, mustade tiibadega, üleni süsimust… Read more »
Igaüks mõistab, et midagi on viltu, kui majandusajakirjanik kirjutab, et Hiina valuutaks on hüään või pujään. Kuid oleks asjad siis alati nii selged! Vahel nõuab meedia usaldusväärsuse mõõtmine palju tõsisemat süvenemist.
Analüüsi teeb raskeks see, et ajakirjanik peabki tegema keerulisi valikuid. Keegi saab loo käigus ikka rohkem sõna ja ikka on kontekst kellegi jaoks soodsam ja kellegi jaoks süngem. Iga kord pole see valik pahatahtlik. Nii mõnigi kord tuleb lihtsalt usaldada, et ajakirjanik tegutseb oma parimas usus nii professionaalselt kui võimalik.
Aga on olemas ka sellised ajakirjanikud, kes orienteeruvad valikute hallis hämaruses väga hästi, kuid kasutavad oma oskusi selleks, et luua populistlikke konflikte või proovida lugu müüa nagu kartuleid või küttepuid. Telesaate reiting või aktsionäride rahakoti ootused annavad veel oma panuse ja nii see läheb.
Kuidas siis aru saada, kust jookseb manipulatsiooni ja igapäevase ajakirjanikutöö piir? Allpool kirjeldan mõningaid enim levinud manipulatsioonilisi olukordi.
Kuigi Eestil on kaks maismaanaabrit, on meie riik ühes mõttes kindlasti saar. Ma pean siin silmas meie keeleruumi, mis on meid läbi ajaloo eraldanud muust maailmast. Ma ei taha praegu peatuda pikalt selle olukorra plussidel või miinustel, vaid hoopis sellel, et saar on kadumas, oleme ühendumas kogu maailma informatsiooni hiidkontinendiga. Seda muuhulgas tänu masintõlke tehnoloogiatele, mida mõnekümne aasta eest peeti lootusetult ulmelisteks.