Mõned inimesed on üllatust väljendanud, et Rahvakogu.ee leheküljel avaldavad oma arvamust ka tegevpoliitikud ning kui minu meilboksi saabus küsimus ühelt ajakirjanikult, et “kas siin ei jää muljet justkui üritaksid poliitikud seda portaali kaaperdada?”, hammustasin ärevusest kohvitassi küljest tüki portselani ära. Mis mõttes kaaperdada? See ju ongi peamine probleem, kui poliitikud arutavad oma ideid ühes nurgas ja teised arutajad teises nurgas (või üldse mitte) ning kui me nüüd näeme, et midagi arutatakse koos, siis see ongi ju hea?
Ma ei räägi kuidagi Rahvakogu.ee ega selle tiimi nimel, kuid mulle endale on küll üsna selge, et selle algatuse mõte ei saa olla Riigikogule või riigikogu.ee-le “lõuksi sõita”, samuti ei tasu eriti ka oodata seda, et Rahvakogule esitatavad alternatiivsed ideed on ilmtingimata targemad kui professionaalses poliitikas levivad ideed. Rahvakogu loodetav lisaväärtus on hoopis viis, kuidas saab asju koos arutada ning seeläbi sündiv suurem osalus.
Probleemi iva on ju selles, et kapseldunud Riigikogu on kindlasti lollim kui diskussioonidele avatud Riigikogu ning tegelikult on täpselt sama asi ka Rahvakoguga, olgu siis kujundlikus või otseses mõttes. Targemad saavad nad olla vaid koos.
facebook.com/kyylik
facebook.com/kyylik
See olen mina, Fuego. Ma seisan keset Wismari tänavat. On hämar. Minu suunas kihutab täistuledes BMW X6. Ma seisan edasi.Täpselt keset teed. Mine persse, see on residentaal, mõtlen ma. Ülem-Kassisaba. Erinevalt alam-Kassisabast on siin saatkondade piirkond ja kõrghaljastus, siin jalutavad pered. Ka mul võiks olla pere. Ja see pere ületaks siin võib olla just praegu pahaaimamatult teed.
Mul on helkuritega sulejope seljas ja ma seisan edasi. BMW ei pidurda. Mina seisan, sest mul on õigus seista. BMW ei pidurda. Oi, kui otsa sõidad, saad litrit, mõtlen. Kas ta mind ei näe, mõtlen samas.
Džiip teeb järsu nõksu paremale ning möödub must millimeetri kauguselt, ratta alt lendab lumist paska, mis katab mu püksid põlvedeni. Uued Evisud, raisk, käib peast läbi ja ma virutan autole jalaga.
facebook.com/kyylik
Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.
Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.
Eellugu
Oktoobri lõpus ütles peaminister Andrus Ansip, et arvamusliidrid võiksid oma väljaütlemistes tugineda faktidele. “Kui rääkida ühiskonnast ja avalikust arvamusest, siis peaks aluseks võtma avaliku arvamuse küsitlused,” ütles ta.
Memokraadi kolleegium arutas seepeale asja ning leidis, et me oleme selles mõttes peaministriga ühel nõul, et ka meie sooviksime teada, mida ütlevad avaliku arvamuse uuringud mõnedes meile tähtsatena tunduvates küsimustes ning väga hea oleks anda need andmed siis Eesti arvamusliidrite käsutusse. Nii tellisimegi kaks küsimust Turu-uuringute aktsiaseltsi omnibuss uuringusse.
Kõige tähtsamana tundus meile küsida avalikkuse hinnangut justiitsminister Kristen Michali poolt musta rahastamise korraldamise kahtlustuste kohta antud selgituste kohta. Seda eriti selles valguses, et justiitsminister oli ise juba kevadel öelnud, et on valmis ametist lahkuma, “kui kahtlused püsivad”. Kuidas mõõta neidsamu kahtlusi? Ilmselt on avaliku arvamuse uuring hea meetod.
Püstitasime kaks küsimust:
1. Justiitsminister Kristen Michal väitis, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud. Kas Te usute seda väidet?
2. Kas Kristen Michal peaks justiitsministri kohalt tagasi astuma?Uuring algas novembri alguses ning meie küsimusi esitati silmast silma tuhandele inimesele. Eelmise reede õhtul saime tulemused, mida kutsusime kommenteerima politoloog Tõnis Saartsi. Tõnisel palusime anda hinnangu ka sellele, kas meie küsimus oli esitatud korrektselt. Kui soovite uuringutulemustega tutvuda otse, siis saate teha seda siin: Tabel.
facebook.com/kyylik
facebook.com/kyylik
Kunagi arvasin oma tänaseks piinlikkuseks, et kui inimesed on infotehnoloogia vahendite abil võrgustunud, siis hakkab diskussioon pihta iseenesest.
Paraku läks teisiti. Tuli välja, et e-ühiskond läks silodeks. Rain Rosimannuse Facebooki seinal räägitakse ühte juttu, Rein Raua omal teist juttu ning erinevad seltskonnad ei pruugi iial kohtuda. Grupisiseselt üksteise ideid kinnitades jõuavad nad aga üha enam veendumusele, et just neil on õigus. Kõlakambri efekt, nagu öeldakse.
Tuginedes Manuel Castellsi võrguühiskonna teooriale on siin aga olemas üks lahendus, mis minu meelest pakub väljapääsu nii üksteisest ülekarjumisele, segaste eesmärkide täpsemaks arutajatele ja paljudele teistele, kes tahaksid midagi muuta.