Van Kyylik
Feb 5, 2013 | 0
var addthis_config = {“data_track_clickback”:true,”data_track_addressbar”:false,”data_track_textcopy”:false,”ui_language”:”en”,”ui_atversion”:”300″};
var addthis_product = ‘wpp-3.1′;
Memokraadi raamatuprojekt Hooandjas
Daniel Vaarik Feb 4, 2013 | 0
Head lugejad, meil on rõõm teatada, et Memokraat alustas eelmisel nädalal Hooandjas raha kogumist raamatu kirjastamiseks. Raamatuks on Kommunikatsioonikäsiraamat. Mõistagi avaldame selle laiale lugejaskonnale tasuta. See ilmub sügisel e-raamatuna, mida saab igaüks netist alla laadida. Alates eelmise kolmapäeva pärastlõunast on projekti toetanud juba 69 inimest ning koos 31 protsenti rahast ja seda isegi enne, kui sellest siin kirjutan. See teeb meeleolu väga heaks. Aitäh, aitäh, aitäh kõigile toetajatele!
Kui soovid projekti kohta rohkem teada saada või seda toetada, vaata videot ja loe lähemalt Hooandjast.
See ei tähenda
Daniel Vaarik Jan 11, 2013 | 2
Uusi ideid võib jagada kaheks, ühed on sellised, mille puhul on üsna selgelt näha, et need ei tööta, näiteks ei suuda inimene kihutava rongi ette astudes seda peatada isegi siis, kui ta ennast võiga kokku määrib ja suure “S” tähe rinnale teeb, kuid on sellised, mis ei tööta lihtsalt sellepärast, et me pole veel lõpuni kõiki detaile läbi mõelnud. Viimaste näidete hulka kuuluvad paljud leiutised nagu näiteks see rong ise, õhusõidukid või miks mitte ka puutetundlik ekraan. Mäletan hästi, kui naeruväärsed olid esimesed puutetelefonid, mida tuli mingisuguse “stailusega” sebida, selleks, et poolteist sentimeetrit vajutatud kohast eemal aktiveeruks mingisugune rakendus.
Ometi inimesed täna lendavad ning nii lapsed kui täiskasvanud libistavad täna näppe üle puute-ekraanide ning leiavad, et see on väga lahe. Suur aitäh neile leiutajatele, kes esimest ebaõnnestunud katsetustest ära ei ehmunud. Suur aitäh kõigile külalollidele, kes läbi ajaloo kirikukatustelt alla hüppasid, tiivad seljas. Te näitasite meile kätte, kuidas asi ei tööta, selleks, et saaksid tekkida inimesed, kes mõtlevad välja asja, mis töötas. Kui jätame tehnoloogilised leiutised kõrvale ja vaatame ühiskondlikke innovatsioone, siis ega ilmselt poleks naistel täna valimisõigust, kui sufražetid oleksid esimestest tagasilöökidest kohkunud.
Selles valguses olen aga avastanud, et Eestis on olemas inimesed, kes arvavad, et laialdane online arutelu ja online kaasamine on põhimõtteliselt nagu võimatu. Nad näivad arvavat, et mis pole varem väga hästi töötanud, see ei tööta kunagi, see on nagu rongi ette kargamine. Minule tundub sellelaadne historitsistlik skepsis naiivne, ma kuulun ise teistsugusesse seltskonda, kelle arvates iga lahendus demokraatliku arutelu võimaluste avastamiseks on samm edasi, millest tuleb õppida.
Kaaperdage, palun!
Daniel Vaarik Jan 8, 2013 | 15
Mõned inimesed on üllatust väljendanud, et Rahvakogu.ee leheküljel avaldavad oma arvamust ka tegevpoliitikud ning kui minu meilboksi saabus küsimus ühelt ajakirjanikult, et “kas siin ei jää muljet justkui üritaksid poliitikud seda portaali kaaperdada?”, hammustasin ärevusest kohvitassi küljest tüki portselani ära. Mis mõttes kaaperdada? See ju ongi peamine probleem, kui poliitikud arutavad oma ideid ühes nurgas ja teised arutajad teises nurgas (või üldse mitte) ning kui me nüüd näeme, et midagi arutatakse koos, siis see ongi ju hea?
Ma ei räägi kuidagi Rahvakogu.ee ega selle tiimi nimel, kuid mulle endale on küll üsna selge, et selle algatuse mõte ei saa olla Riigikogule või riigikogu.ee-le “lõuksi sõita”, samuti ei tasu eriti ka oodata seda, et Rahvakogule esitatavad alternatiivsed ideed on ilmtingimata targemad kui professionaalses poliitikas levivad ideed. Rahvakogu loodetav lisaväärtus on hoopis viis, kuidas saab asju koos arutada ning seeläbi sündiv suurem osalus.
Probleemi iva on ju selles, et kapseldunud Riigikogu on kindlasti lollim kui diskussioonidele avatud Riigikogu ning tegelikult on täpselt sama asi ka Rahvakoguga, olgu siis kujundlikus või otseses mõttes. Targemad saavad nad olla vaid koos.
Jõulujutt
Daniel Vaarik Dec 19, 2012 | 3
See olen mina, Fuego. Ma seisan keset Wismari tänavat. On hämar. Minu suunas kihutab täistuledes BMW X6. Ma seisan edasi.Täpselt keset teed. Mine persse, see on residentaal, mõtlen ma. Ülem-Kassisaba. Erinevalt alam-Kassisabast on siin saatkondade piirkond ja kõrghaljastus, siin jalutavad pered. Ka mul võiks olla pere. Ja see pere ületaks siin võib olla just praegu pahaaimamatult teed.
Mul on helkuritega sulejope seljas ja ma seisan edasi. BMW ei pidurda. Mina seisan, sest mul on õigus seista. BMW ei pidurda. Oi, kui otsa sõidad, saad litrit, mõtlen. Kas ta mind ei näe, mõtlen samas.
Džiip teeb järsu nõksu paremale ning möödub must millimeetri kauguselt, ratta alt lendab lumist paska, mis katab mu püksid põlvedeni. Uued Evisud, raisk, käib peast läbi ja ma virutan autole jalaga.
Heaoluriigi minevikust ja tulevikust
Tarmo Jüristo Dec 8, 2012 | 7
Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.
Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.
