Kas koos tänaste 36-aastastega sureb ka paberil ajaleht?
Jaanus Piirsalu (38-aastane) Nov 22, 2011 | 8
Millal surevad paberil ajalehed välja? Tuleb välja, et mõningaid inimesi see küsimus vaevab veel endistviisi. Keda teema huvitab, siis pakun välja versiooni, mida kuulsin Kasahstani pealinnas Astanas. Seal lõppes täna iga-aastane Vene valitsuse rahastatava uudisteagentuuri RIA-Novosti korraldatav ajakirjanike foorum.
Foorum on mõeldud endise NSV Liidu ala riikide ajakirjanikele ja on seega venekeelne. See on seesama foorum, mis mõned aastad tagasi sai Eestis tuntuks tänu „läpaka-skandaalile“. Nimelt kinkis RIA-Novosti Moskvas toimunud foorumil kõigile ajakirjanikele miski odava ja suht mõttetu läpaka. Eestis tehti sellest suur korruptsiooniskandaal, sest Moskvas käisid ja võtsid läpakad tänuga vastu ju ometi tuntud Eesti peatoimetajad. Vot sellisel üritusel ma julgesin osaleda, esimest korda.
Memokraadi ja Von Krahli Akadeemia töötuba “Kas konsensus on utoopia?”
Nov 21, 2011 | 5
Täpselt nii. Von Krahli Akadeemia ja Memokraat panid seljad kokku ja korraldavad ühise töötoa. Õhtu juhatab sisse Tarmo Jüristo, kes viib läbi ka töötoa konsensusliku otsusteprotsessi võimalikkusest, selle plussidest ja miinustest. Järgmisel esmaspäeval, 28. novembril, kell 18.00 Von Krahli teatri baaris. Ole kohal!
Kiri skeptikule, kes armastab Bruce Willist
Daniel Vaarik Nov 20, 2011 | 14
Kas see tuleb sellest, et televiisorist tuleb liiga palju maasturite reklaame, või sellest, et kinos näidatakse väga palju plahvatusi, kuid igal juhul on kuidagi juhtunud, et mõned inimesed ei usu, et väikesed asjad muudavad ühiskonda. Kui sa oled üks nendest, siis on sulle keeruline seletada, et mõni kodanikuühiskonna aktsioon on edukas ka siis, kui see koheselt ei lõpeta kõiki maailma hädasid. Sulle ei saa ka öelda, et Garage48 võib olla tulemuslik isegi siis, kui sellest ei sünni järgmisel nädalal uut Skype’i.
Tahaks sult küsida, et come on, kullake, kuidas sa saad olla naiivne, ja arvata, et elu muutubki päevaga? Kodus sa ju ei oota, et Pavlova kook kerkiks ahjus mõjusa kärgatuse saatel 0.2 sekundi jooksul – “Tümaki! Valmis, kallis!” – ja koduõllel lased sa ju natuke käärida? Kuuske istutades sa ju ei pettu, kui see pole homme 30 meetri kõrgune? Maamaja kõrval olevat võsa maha lõigates sa ju teed seda sellepärast, et sa kardad, et maja sein hakkab aja jooksul mädanema, kui sinna valgust ei paista. Justnimelt – aja jooksul.
Keeruline demokraatia
Tarmo Jüristo Nov 14, 2011 | 6
Eestis, nagu mitmetes muudes maailma maades, on ametlik seadusega sätestatud nõue, et avalikus teenistuses töötavad inimesed peavad valdama eesti keelt. Selle nõude aluseks on — täiesti arusaadaval moel — tõsiasi, et võime suhelda riigikeeles on nende tööga seotud ülesannete täitmise puhul vajalikuks eelduseks. Kuulates läinud nädalavahetusel Haapsalus kultuurifoorumil esinenud endist kultuuriministrit ja praegust riigikogu liiget Jaak Allikut, hakkas mulle tunduma, et samadel alustel oleks meil mõistlik seada sisse kvalifikatsioonieksam neile inimestele, kes teenivad meid valitsuses või riigikogus.
Ma olen loobunud ärritumast kuuldes kedagi avalikkuses märkimas — nagu seda Eestis paraku sageli juhtub — kuidas “demokraatia on enamuse võim vähemuse üle”. Kui aga Jaak Allik leidis olevat kohase Haapsalu kultuurimaja lavalt inimestele loengut pidada, kuidas “demokraatia on, lõppude lõpuks, süsteem, kus rahvas valib erakondadade vahel ning selliselt valitud esindajad otsustavad ühiskondlike küsimuste üle hääletuse teel”, siis oskasin ma selle peale ainult pead vangutada. Minu arvates oleks kena, kui inimesed, kes on meie demokraatlikult valitud esindajad, omaks vähemalt üldist arusaama sellest, mida tähendab “demokraatia” lisaks triviaalsele sõnaseletusele, et see on “rahva võim”.
Praktikaaruanne, IV
Daniel Vaarik Nov 13, 2011 | 1
Härra juhendaja,
Ühel päeval panin Baltmani poes pool palka lärrikingilike trakside alla ning sõitsin Tallinnasse, kohtuma kunagise kommunistliku partei häälekandja Rahva Hääl uue peatoimetaja Peeter Taliga. Kuigi oli alles mai teine nädal, küpsetas trammikolina ja tolmuga täidetud pealinna õhku 30 kraadine kuumus, mis tungis ka Pärnu maanteel asuva ajakirjandusmaja lahtistest akendest peatoimetaja kabinetti. Istusin konihaisulisse tumedasse tugitooli ning jälgisin selle vanast kattest õhku paiskunud tolmupilve, mis keerles majesteetlikult oma galaktilise telje ümber. Kui see mööbel oskaks rääkida, mõtlesin.
Tali oli kummardunud värske ajalehe kohale ning sirgeldas selle peale mingeid numbreid.
“Hetkel me sind välismaale ei saada, ent see võib siiski juhtuda … hiljem,” ütles ta mõtlikult, lisades, et tal on vahepeal mulle pakkuda majandustoimetaja kohta. Kuid seda ühel tingimusel.
Praktikaaruanne, III
Daniel Vaarik Nov 10, 2011 | 0
“Räägib Tartu, tere hommikust! Uudistega eetris ee… eee…”
“Kallis, kas sa ka kuulsid ka… uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”
“Mida p… ma ei usu oma kõrvu…”
“Nüüd hakkas ise ka itsitama…”
“Oo, tore… U2 uus lugu pandi peale!”
Austatud juhendaja, selline võis vabalt olla hommikune dialoog Tartu Q-Raadio mõlema kuulaja vahel nagu me oma auditooriumi hellitavalt kutsusime ning tõepoolest, ka mina polnud varem selle peale tulnud, et keegi võiks iseenda nime ära unustada. Kuid seda juhtus. Mitu korda läks saatejuhil enda nimi meelest ära ja vahel ajas keegi ennast sassi kellegi teisega.
Iseenesest ei olnud Q-Raadio üldse halb raadio, oli hetki, kui seal tehti suurepärast ajakirjandust, eriti kui meenutada Tõnis Kahu muusikasaateid, Argo Taali spontaanseid intervjuusid lihtsate inimestega või siis kogu tiimi poolt interneti uudisgruppide ja satelliit-televisiooni kaasabil tehtud läbi öö kestvat reportaaži Moskvast, kus Jeltsinile ustavaks jäänud Vene armee üksused ründasid Riigiduuma hoonet.
Praktikaaruanne, II
Daniel Vaarik Nov 9, 2011 | 9
Härra Uus,
Oleme jõudnud oma aruandega 1992. aasta sügisesse ning möödas on need romantilised ajad, mil öösel stipijärjekorras seisid üliõpilased kitarri mängides ümber põleva prügikonteineri, et sooja saada. Nüüd käiakse tööl ja suitsetatakse sigarette More. Mentooliga. Ajakirjandusosakonna teadetetahvlile ilmub kuulutus:
“Eesti Ekspress otsib hakkajat, nutikat ja laia silmaringiga ajakirjandusüliõpilast peatselt loodava uuriva ajakirjanduse grupi liikmeks”.
See olen ju mina, mõtlen, ning helistan Eesti Ekspressi.
Praktikaaruanne, I
Daniel Vaarik Nov 8, 2011 | 1
Ma ei uskunud eelmisel reedel oma silmi. Katrin Lendok Tartu Ülikooli Ajakirjanduse Instituudist ulatas mulle kollase mapi, mis oli aastaid kadunud olnud. See tuli välja instituudi kolimiseelse koristamise käigus, ütles Katrin.
Mapi vahel olid praktikaaruanded minu tegemiste kohta Eesti meedias aastatel 1992 kuni 1995. Ma olin need ülevaated kirjutanud närvilisel ajal, mil minu ja ülikooli lõpetamise vahel seisis vaid veel legendaarne õppejõud ja praktikajuhendaja Sulev Uus, kes ootas kannatlikult raporteid. Siiski ei ole ma neis tekstides keskendunud vaid kuivadele faktidele ega formaalsele aruandlusele.
Õnneks, sest tagantjärele tundub mulle, et need on ühtlasi ka ajaloolised dokumendid elust Eesti toimetustes uue iseseisvuse alguses, muutuste äikesepilve sünkjas varjus sähvivate välkude keskel.
Märkmeid Memokraadi kujunemisest
Daniel Vaarik Nov 7, 2011 | 8
Reedel pidasin ettekande kodanikuajakirjanduse konverentsil Väimelas, kuid esinemist ette valmistades tuli mulle meelde, et Memokraat saab 20. novembril kolmeseks. Selle puhul võiks seniseid kogemusi ju laiemalt jagada. Uurisin statistikat, tuletasin meelde kõiki neid asju, mis vahepeal tehtud on ning ning panin kokku presentatsiooni Memokraadi senisest ajaloost koos soovitustega neile, kes tahavad midagi sarnast teha.
Miks me siis kraamime nii palju
Ellen Murula Nov 4, 2011 | 19
Et mõjuda tõsiseltvõetavana, peab iga soorollide teemal sõna võttev naisterahvas nähtavasti laveerima läbi kahe koletise vahelt, nimedega Valvefeminism ning Enesele Vasturääkimine.
Kõik algas hiljutisest Statistikaameti uuringust, mis tõi välja, et naised kulutavad nädalas üle tunni aja rohkem kodutöödele kui mehed. Meedias ülesvõetud teemakäsitlustest jäi mulle silma Piret Tali EPLi artikkel, kus autor suutis üheaegselt anda koduperenaistele vabastavaid soovitusi (“Palgake koristaja!”) ning nimetada seejärel mittesünnitanud sookaaslasi “iibepiduriks”.
Minu eesmärgiks on välja tuua mõned Tali artikli puudujäägid ning juhtida lugejate tähelepanu igapäevasele ja hiilivale seksismile, millele Tali auru juurde annab.
