Daniel Vaarik

Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib  saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal juhul nõukogude aega. Aia taha läinud suurprojekti üritatakse  esitada kui “tänuvõla täitmist” Vabadussõjas osalenute ees ja kõigi eestlaste ees, kes on vabadusvõitluse nimel kannatanud.

Tundub, et ka kaitseminister Aaviksoo on aru saamas, et isegi suurimate samba poolehoidjate kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest. Postituse läbilugemise järel tahaks küsida, et milles siis teie ühes lauses mainitud vastutus nüüd täpselt ikkagi seisneb, Jaak Aaviksoo, lähete valitsuse juurde uut 100 miljoni kroonist rahasummat küsima või?

Enne kui asume vaatlema, mis siis Aaviksoo postis täpselt mäda tundub olevat, astume korraks sammu tagasi ja mõtleme monumendi rolli üle üldse. Erinevalt näiteks sammuvast ekskavaatorist, on monumentidel enamasti vähe praktilisi funktsioone. Nende peamine roll on ideeline, sümboliline ning tavaliselt avaldatakse monumentidega kellelegi tänu. Sümbolilise funktsiooni puhul tõuseb eriti olulisele kohale elluviimise täpsus, puhtus. Sõdur, kes ei astu õppustel teistega ühte jalga,  rahuajal paraadile ei saa. Mida pühendunumalt, täpsemalt ja kaunimalt antud hetke võimalusi arvestades on rituaal ellu viidud, seda selgemini peaks sõnumi ülevus jõudma kohale ka vaatajani.

Võib ka lihtsama näite tuua. Kui teile antakse presidendi poolt orden, mida on viimasel hetkel kummiliimiga parandatud, siis tunnete ennast ilmselt solvatud. Kui teile tuuakse sünnipäevaks kingitus, mis on kägardatud ajalehepaberisse ning sellega kaasnevad närtsinud lilled, siis te ei usu kingitooja sõnu, et ta tegelikult teist lugu peab. Tulles tagasi monumendi juurde, kehtib sama asi. On tõesti võimalik teha garantiihooldustöid vastvalminud lennujaama juurdeehituses, kuid garantiihooldustöö monumendi puhul on silmapilkselt märk ebaõnnestumisest. Samba parandamine teibiga on aga juba põhjalik läbikukkumine. See on inimeste solvamine.

Ja ma ei räägi siin neist inimestest, kellele see monument nagunii ei meeldinud, ma räägin neist, kes usaldasid kaitseministrit, peaministrit ja valitsust, et sünnib Eesti Vabariigi tänuavaldus rasketel aegadel Eesti ideed hoidnud inimestele. Ma räägin neist, kes samba avamise hetkel pühkisid silmast pisara.

Kaitseministri blogipostitust lugedes tuleb tõesti nõustuda sellega, et sambaprojekt ulatati talle juba seisundis, kus protsess ei näinud hea välja, kuid samas oli siiski tema võimuses halvim ära hoida. On väga sümpaatne, et ta proovib anda omapoolseid selgitusi toimunule, kuid kahjuks kordab ta oma postituses üle põhiliselt üldlevinud müüte ning kasutab demagoogiavõtteid, millega loob pigem küsitavusi kui usaldust. Üritan alljärgnevalt mõningaid ministri väiteid analüüsida lähemalt.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

On alanud rahvuslik tormijooks rohealadele, mille tunnistuseks on eestlaste ühtlane päevitumine, kahjuks mõnede nirumate eeldustega isendite puhul küll  ka lihtsalt peedisarnane punetumine koos pähepõlenud prillijälgedega. Need kes ei saa linnast ära minna, proovivad vähemalt lõunapausid pikemaks venitada ja seada vabaõhukohviku tooli nii, et nägu päikese poole oleks. Ja kui see kõik läbi on, siis on sügisel just päevitumus selle mõõdupuuks, kui hästi te puhkasite.

Naljakas, mida mood meiega teeb, sest olgugi, et päikese käes on mõnus olla, on päevitus-chic iseenest vähem kui sada aastat vana nähtus. Enne seda oli ägedam olla võimalikult hele. Vaadakem kasvõi vanu maale või mõelgem Jeesus Kristuse peale, kes pidanuks päritolu arvestades olema üpris tõmmu ning mõnede arvates isegi mustanahaline, kuid kes pahatihti näeb piltidel välja valge nagu rahutuvi, põhjuseks ilmselt see, et tema kujutised kinnistusid kultuuri aegadel, mil vähemalt maalijate ja piltide tellijate arvates oli kõvem sõna olla … hele!

Aga veel huvitavam on mõelda sellele, et päevitumus  pole ka tänasel päeval universaalselt ilus. Selle tõestuseks allpool mõned nahavalgendustoodete reklaamid Filipiinidelt ja Indiast. Ühesõnaga, ärge siis väga metsikuks minge seal päikese käes. Või nagu öeldakse, jäägem endaks!

Daniel Vaarik

Natuke rohkem kui kolm aastat olen ma kommenteerinud Twitteris mõningaid hetki oma elust. Kasutasin Twitterit alguses seepärast, et ma andsin ülikoolis loenguid teemadel nagu “Virtuaalsused” ja “Tehnoloogiline kultuur” ning siis tundus oluline olla kursis uute online keskkondade ja nende mõjuga, hiljem aga sellepärast, et Twitter kujunes omamoodi filtriks mille abil sai meediat tarbida läbi nende inimeste soovituste, keda ma usaldasin. Infotehnoloogilises mõistes võiks öelda, et tekkis pilv, mis rehitses meediast välja asju, mis just mulle kõige huvitavamad võisid tunduda ning see pilv parandas minu elukvaliteeti.

Samuti andis Twitter võimaluse lähemate tuttavate kursishoidmiseks oma tegevustega, kuid nagu näitas  kasvõi eilne päev, siis jätkuvalt annab Twitter pika puuga ära kõigile juurtele ja kivirähkidele, kui vaadata, kuidas kasutajad üle maailma kommenteerivad Eurovisiooni või mõnda muud globaalset tähelepanu saavat asja. Kommentaarid jõuavad kohale reaalajas ning mõned neist on vastupandamatult naljakad. Lisaks on võimalus selles kajastuses ise osaleda. Kui nahkpükstesse pakitud robotiolekuga laulja on kellegi arvates kombinatsioon David Hasselhofist ja tema autost ning pilku ekraanile heites mõistate, et see on ka teie arvates täpseim võimalikest kirjeldustest, siis hakkab selline koosvaatamine omama lisaväärtust ning nürist sündmusest saab lõbus.

Samas on Twitteri probleem see, et ta ei ole ilmselt väga.. kuidas nüüd öelda… jätkusuutlik. Mitmed positiivsed asjad, mis selle keskkonnaga seonduvad, on  ilmselt tingitud sellest, et varajased kasutajad on olnud sõbralikud ja omavahel üsna sarnased. See ei kesta kaua. Analüüsijate poolt on juba ammu välja toodud kaks probleemi, mis Twitteri kui sellise võivad tappa ja ilmselt tapavadki. Esimene neist – liiga palju kasutajaid, liiga palju läbu ning teine – turundajad hakkavad sisse pressima, mürgitades märksõnamaastikku fabritseeritud sõnumitega a la “uus coca-cola pudeli disain on lahe” või “võida reis sinna või tänna”. Selline sõnnik on juba liikvel ning varsti tuleb jälle leida mingisugune moodus kommertsvabaks suhtlemiseks.

Päästab muidugi see, et oma sõprade ja jälgijate ringi saate üsna kergesti kontrolli all hoida, kuid ohus on just avatud teemad, mis põhinevad märksõnadel nagu näiteks #eurovision ja kuhu kõik saavad sõnumeid saata.

Huvitav on ka Twitteri kasutamine kuulujuttude levitamisel ning tundub, et kui algul arvasid mõned inimesed naiivselt, et Twitter jääb alati mingisuguste avatud progressilemburite tallermaaks (nagu kogu Interneti kohta algul arvati), siis see on klassikaline vääritimõistmine, mis põhineb lihtsameelsel eeldusel, et tehnoloogiatel on moraal. Ei ole! Nii näeme ka seda, kuidas Twitteris tehakse suhteliselt musti tegusid. See väärib ilmselt lausa eraldi postitust aga soovitan vaadata, kuidas näiteks arenevad Twitteris mõned vaenu õhutavad teemad ning kuidas näiteks Leedus peale ühe sünagoogi põlemist ilmusid välja inimesed, kes “teadsid kohe, et asi on seotud Leedu ajalooliselt kõrge natsiarmastusega”.

Loe ülejäänud teksti… »

Daniel Vaarik

Uus Väike-Ameerika Hääl on ilmunud! Peale absoluutse fakti, et see on ka muidu tore ajaleht, mainin seda loomulikult ka sellepärast, et seal on üks väike lugu ka minult. Lehte saab PDF-ina alla laadida toksides pildil või siin.

Daniel Vaarik

Kümme päeva tagasi olin ma juhuse tahtel kõigist maailma kohtadest just Reykjavíki klubis NASA ja kuulasin Islandi bändi FM Belfast esinemist: “Me tuleme kohast, kus me loeme päevi mittemillenigi, jookseme mööda tänavaid aluspesus… sest siin ei juhtu kunagi midagi…”. Laulu ajal oli laval  hüppamas umbes viisteist inimest, kaasa arvatud soojendusbändi liikmed ning kõik nad võtsid ennast aluspesu väele, sama tegi osa kuulajatest.

Kuid sellel nädalal Islandil ei saanud miski tõest kaugemal olla kui selle laulu sõnad. Islandil Eyjafjallajökulli lähedal purskama asunud vulkaan oli halvanud peaaegu kogu Euroopa lennuliikluse ning kohaliku parlamendi erikomisjon oli just avaldanud raporti teemal “Kes on süüdi majanduskriisis”. Süüdi leiti olevat konkreetsed valitsustegelased, kes väidetavalt omasid kriisi leevendamiseks piisavalt informatsiooni, kuid ei teinud midagi. Ka pankurid said konkreetselt ära mainitud.

Järgmisel päeval asus üks kohalik teater seda rohkem kui 2000 leheküljelist paberit non-stop vormis ette lugema. Mitmed inimesed, kellega me kokku puutusime, olid raportit hilja ööni kodus lugenud ning nad väitsid, et ettekanne on hästi kirjutatud ning avab ülevaatliku pildi sellest, mis tegelikult juhtus. “Peaasi, et nüüd sellest õiged järeldused tehtaks,” arvasid nad. Mis puudutab süüdlasi, siis üks taksojuht ütles mulle, et “kui need inimesed vangi ei lähe, siis Islandi rahvas laseb nad maha”.

Parlamendihoone ees protestis samal ajal eelmise aasta köögitarvete revolutsiooni järellainetusena väike hulk inimesi, riputades nööridele võtmeid ning nõudes süüdlaste vastutuselevõtmist.

Jalutades aga Reykjavíkis ringi, saab teile varsti selgeks, et väide, et seal midagi ei juhtu, ei kõla veenvalt ka sadade diplomaatide jaoks. Vene saatkonna arvukad hooned ning fakt, et umbes 300 tuhande elanikuga riigis töötas tipphetkel 138 Vene diplomaati* ning asjaolu, et Hiina ostis hiljuti Islandil uue 4000 ruutmeetri* suuruse saatkonnahoone annavad mõista, et Islandil peab nende riikide arvates olema mingi dramaatiline potentsiaal.

Mugavalt Euroopa ja Ameerika vahel asuv Island võib pakkuda huvitavat platsdarmi nii sõjanduslikus kui kaubanduslikus mõttes, seda enam, et teadlased prognoosivad arktilise jäämütsi sulamist nähtavas tulevikus, mis avaks täiesti uued mereteed kaubalaevadele näiteks Hiinast. On ka neid inimesi, kes arvavad, et mõned järgmised sõjalised konfliktid leiavad aset kaugel Põhjas, kuna vaidlused ressursside ja ligipääsude üle lähevad üha teravamaks.

Seega on Island täna seisus, kus ta on kaotanud eneseusu ning ümber on hulk huvilisi, kes sooviksid väikeriiki kuidagi endale kasulikult aidata. Island ise andis eelmisel aastal sisse avalduse Euroopa Liiduga ühinemiseks ning kuigi riigis puudub selles küsimuses üksmeel, on seegi tähtis kaart geopoliitilises mängus, mis lähiaastail järgneb.

Kui me räägime löögist islandlaste eneseusule, siis tasub meenutada, et Islandi parlament Alþingi on maailma vanim parlamentaarne institutsioon, mis asutati juba aastal 930. Kuigi Island pole alati olnud iseseisev, on parlament mingisugusel kujul pidevalt funktsioneerinud. Globaalsed hoovused sellistest traditsioonidest eriti ei hooli ning tegemist on hea näitega sellest, et mõisted nagu rahvus ja riik vajavad päris korralikku kaasajastamist. Riigid on muutunud kiireteks nagu autod ning kui ettevaatamatult gaasi vajutad, on tulemus umbes sama mis autoga. Ainult laiemal skaalal.

Ent tagasi muusika juurde. Laugaveguri tänav ja selle lähim ümbrus on hea koht veendumaks, et praktiliselt iga Islandi noor mängib kuskil bändis. Väikesed klubid, millest kuulsaim on Bluri laulja Damon Albarni omatud Kaffibarinn pakuvad paari nädala jooksul rohkem head muusikat kui terve Tallinn suve jooksul kokku. Lennukeeld oli jätnud lennujaama kinni Islandilt läbi lendama pidanud Amanda Palmeri ansamblist Dresden Dolls, kes siis kohalike poolt oli linna toimetatud, varustatud ukulele ja süntesaatoriga ning andis Kaffibarinnist üpris improvisatsioonilise kontserdi, millest Memokraadi lugejad saavad siinkohal näha maailmas eksklusiivseid kaadreid, filmitud täieliku amatööri poolt (mina).

Vulkaanist on kõige rohkem räägitud ja seepärast mina seda eriti tegema ei hakka. Vaatamas käisime seda ka meie ning sel hetkel ei olnud tuhk veel Islandi enda õhku saastama hakanud. Vulkaanist mõne kilomeetri kaugusel asuvas motellis olid kõik toad kinni pandud ning restoranis valitses mõnus elevus, peagi oli seal algamas pulmapidu. Ümber suitsupilve põrises pidevalt umbes 3 helikopterit, millele sai osta ka 4500 Eesti krooni maksvaid pileteid, kahjuks jäi see lõbusõit ära, sest piletid olid selleks päevaks otsas.

Kui mu senisest jutust jääb mulje, et Islandit on tabanud sügav šokk ja masendus, siis sellest ei tasu teha järeldusi nagu see väljenduks igapäevases tänavaelus. Sõbralikkus oli tavaline. Islandil peetakse eriti sümpaatseteks tulnukaid kolmest Balti riigist (väikerahvaste solidaarsus?) ning istudes ühes kohvikus, kus mõnedel inimestel oli vist mingi diil, sest nad tulid tänavalt sisse ja tegid endale ise kohvi, tundsin, et veedaksin Islandil isegi praegustes tingimustes hea meelega pikemalt aega.

Märk islandlaste avatusest on ka see, et ühel päeval sõime õhtust Islandi kunagise välisministri Jón Baldvin Hannibalssoni maakodus ja kuulasime tema meenutusi Lennart Merist. Hannibalssoni juttudele Islandi ajaloost lisasid meeleolu väljas maha hiilinud pimedus ning kohe maja kõrval asuv väike Haldjamägi. Hannibalssonil on muide olulisi teeneid selles, et  meie Välisministeeriumi esine väljak  kannab nime Islandi väljak, just tema oli välisminister, kui  Island tunnustas esimese maailma riigina Eesti Vabariiki.

Tagasitulek Islandilt käis meil väga lihtsalt, osad, nagu näiteks Hannes Rumm, said napikalt enne lennuprobleeme tulema, kuid ka meie, kes jäime kauemaks, saime minema valutult. Icelandair kasutas soodsat võimaluseakent kinnijäänud reisijate lennutamiseks Trondheimi, Norrasse ning sealt edasi Eestisse jõudmine oli juba suhteliselt mugav. Paldiski ja Rootsi vahet sõitval kaubapraamil Via Mare dvd-sid vaadates ja lugedes jõudsime Eestisse neli päeva hiljem planeeritust.

Minu Islandil viibimise põhjuseks olid loengud Islandi välisministeeriumis, kus mina koos mitme teise eestlasega kirjeldasime Eesti Euroopa Liiduga ühinemise kogemusi. Korraldajaks Eesti Vabariigi Välisministeerium.

* Täpset arvu ülekontrollimiseks praegusel hetkel ei leidnud ning andmed pärinevad kohalike suusõnalisel kirjeldusel.

Daniel Vaarik

Taevas Reykjavíki kohal särab siniselt, 6 kilomeetri kõrgusel ülejäänud Euroopa kohal kihutavad ringi väikesed salakavalad tuhapilvekesed, et sulatada lennukite reaktiivmootorid kokku, nagu kurjad vaimud maa geoloogilisest minevikust. Mina istun Laugaverguri tänaval ja võtan kokku filmikonkursi tulemusi.

Üldiselt on hea meel, et saadeti videosid, millest enamus olid väga suure hoolega tehtud, kuid mulle tundub, et alla kümne video on siiski liiga väike saak. Ilmselt tuleb järgmine aasta rohkem ja pikemalt konkursist teada anda. Allpool siis võiduvideo (auhinnaks preemia!) ja lisaks üks video, mis sai žürii spetsiaalse äramärkimise elujaatava suhtumise eest (auhinnaks patsutus õlale!).

Võiduvideo: 2024, autor Karl Taul

Jah, see on väga sünge video. Kuid me ei öelnud, et nii ei tohi.

Kuidas sünnivad sõjad? Läbi ajaloo beebisammude, aeglaselt, kuid järjekindlalt liiguvad inimhinged positsioonidele, kust ei saa enam taanduda. Point of no return, kust edasi lähevad vaid verised jäljed, kuni väsinult kokku kukutakse. Keegi ei saa ajalukku vaadates öelda, et selliseid asju ei saa enam kunagi juhtuda. Kes oli süüdi? Seda teame me harva, enamasti teame vaid seda, kes astus viimase sammu.

Niisiis, selles videos on loodud üks alternatiivne ja õuduslik maailm, kus ajalooraamatute teisemaailmasõjalikus atmosfääris on kujutatud hüpoteetilist aastat 2024. Mingil põhjusel on maailma haaranud suur sõda. Lihtsate vahenditega tehtud soundtrack ning ajalooliste õuduste kokkumiksimine  mitte nii ajalooliste kollaažpiltidega, sedasi ära tehtud käsitöö tekitab ootamatu ja ebakindla atmosfääri. Mõju suurendab põlev vanalinn.

See ongi ilmselt eesmärk ning nii Ilmar kui Ene-Liis leidsid, et kunstilise veenvuse, käsitöö ja vahendite nappuse tasakaal on kõigist esitatud videodest just siin kõige kõrgem.

Äramärgitud video: Tunnid ja päevad, autor Kairi Kruus

Otsekui tasakaaluks eelmisele on see video lõbus ja kutsub üles olema aktiivne ja hea, žüriile meeldis ka plaadikeerutamise idee. Võidust jäi puudu ehk pisut põhjalikum käsitöö.

Järgmisel aasta loodetavasti jälle!

P.S. Aitäh autoritele lahedate filmide eest  ja aitäh Ilmarile ja Ene-Liisile, et nad leidsid aega neid hinnata!

Daniel Vaarik

Sain täna valmis ühe kirjutise, mille puhul ma enam ei saanud aru, kas pean selle panema Varraku blogisse, kuhu ma aeg ajalt vabatahtlikus korras raamatuarvustusi riputan või hoopis Memokraati, kuhu ma nagunii kogu aeg sarnastel teemadel kirjutan. Siis tuli meelde, et Varrakusse pole ma päris ammu midagi saatnud ja Marek kindlasti ootab juba, nii paningi selle sinna. Samas usun, et ehk pakub sama teema huvi ka Memokraadi lugejale, nii et siin siis link tekstile “Kui pole uudiseid, siis pole ka riiki”.

Daniel Vaarik

Tulen täna appi Postimehe toimetusele, kes näib olevat tõsises hädas oma ajalehe olemuse selgitamisega. Nimelt levib rahva seas visalt arvamus, et aadressil http://www.postimees.ee asuv väljaanne on kuidagi seotud ajalehega Postimees. Kinnitan ka omalt poolt, et see on täiesti väär ja naeruväärne ettekujutus, täpselt nii nagu seda mulle on kinnitanud mõned Postimehe töötajad.

Seda tõestab ka see, et tegemist olevat juriidiliselt erinevate ettevõtetega ning fakt, et endast lugu pidav Postimehe ajakirjanik seda lehekülge oma veebibrauseris ei ava. Kui see pole veel veenev, siis teadke, et on täiesti juhuslik, et Postimees.ee kasutab samu korporatiivseid värve ning sarnast logo Postimehega, selle ajalehega.

Veel vähem on Postimehel pistmist Postimees.ee lehel ilmuvate rubriikidega nagu Elu24.ee ja muu selline. Tegelikult pole Elu24 isegi Postimees.ee osa, jälgite mind veel? Sest iga vähegi teadlikum ajakirjanik võib teile öelda, et asi, mis asub veebilehe paremas või vasakus servas, pole selle veebilehe osa.

Selles mõttes on Postimehes töötavatel ajakirjanikel hea kergendatult hingata, et tõepoolest, kui Postimees.ee on selline väljaanne, mis avaldab valimatult kommertsmatejrali, pornograafiat ning teeb faktivigu, siis nende mainet see eriti puuduta, nemad töötavad kvaliteetajalehes, mille ajalugu ulatub 19. sajandisse.

Ainus probleem on muidugi see, et lugejate seas on massiivselt lollikesi, kes arvavad, et Postimees.ee ikkagi on seaotud ajalehega Postimees. Näiteks kõik tuttavad, kellelt ma uurinud olen, leiavad, et ongi sama väljaanne ning samad ajakirjanikud. Ühesõnaga, kuulake nüüd, tainad, mind veelkord! Ei ole nii, netu, no!

Selle  tõestuseks, et asjad tuleb oma peas ikka lahus hoida joonistasin ühe täiesti abstraktse ja kujundliku mudeli, et mõttetööd ei segaks teie isiklikud eelarvamused. Oletame, et Postimehe ajakirjanikud oleksid hoopis pankurid ning nende pangal oleks selline kodulehekülg nagu pildil näha. Kas te tõesti arvaksite, et KÕIK viited ja lingid, mis sellel lehel on, on seotud selle väljamõeldud pangaga?

PS. Memokraat.ee-l pole mingisugust seost  minu tegeliku isikuga.

Pealkiri ütleb kõik. Kiirustage!