Posts By: Daniel Vaarik

Viimasel ajal on Eestis peremehetsema hakanud inimesed, kelle arvates võiks Eestis vähem juua. Nad sülitavad alkoholile kui kodumaise majanduse ja kultuuri mootorile ning  rikuvad seadusekuulekate alkosõprade puhkehetki üle maa. Napsuvastane laamendab juba ka Toompeal. Visualiseerin probleemi – meie, Eesti inimesed, istume ajalootaburetil, milllel on kolm jalga: jalg. Seitsesada aastat orjapõlve jalg. Hirm Venemaa ees jalg. Alkohol Oma naiivsuses… Read more »

"What yawr name?" the soldier demanded. "You got something for me? I want some  money for that soya you got." Robert D. Kaplan, The Ends of the Earth. Ühel tuulisel kevadpäeval käis 22 inimest Rävala puiesteel notarile allkirju andmas, et asutada Tuleva ning raputada seeläbi Eesti pensionikogumise turgu uut moodi organisatsiooni ning madalate haldustasudega. Kolm kuud… Read more »

Räägi, miks sa ratastoolis oled? See tavaliselt huvitab tutvuse alguses kõiki. Mul on üks lihashaigus nimega Duchenne lihasdüstroofia, mis tähendab seda, et keha ei tooda düstrofiini, mis aitaks lihastoonust hoida.  Igapäevaselt kasutan siis liikumiseks elektriratastooli, kuid vast peamine on see, et enamustes igapäevatoimingutes ma vajan kõrvalist abi, alates sellest, et hommikul üles tõusta, riietuda, süüa… Read more »

Käesoleval aastal on Euroopasse jõudnud 750 000 põhiliselt Süüriast ning Afganistanist pärit sõjapõgenikku. Objektiivselt võttes on see vaid väike osa maailma rohkem kui 200 miljonist immigrandist. Samas võib Euroopasse suunas liikuma asuda veel miljoneid inimesi, kelle jaoks uus lipp kodulinna kõrgeima hoone küljes kuskil Ida-Ukrainas, Iraagis või mõnes Põhja-Aafrika riigis tähendab valikut surma või põgenemise vahel. Põgenikud ei ole ainult põgenike… Read more »

Laura Noodapera on töötanud erinevates reklaamiagentuurides ja Daniel Vaarik annab nõu Terve Eesti Sihtasutusele. Nendevahelisest vestlusest Wire’s kujunes järgnev intervjuu Memokraati. D: Kui kaua sa reklaamindusega tegelesid? L: Ma tegelesin reklaamitööga kokku neli aastat kahe erineva agentuuri teenistuses ja vabakutselisena. D: Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldis? L: Reklaam pakub harvaesinevat võimalust kasutada… Read more »

"Kaua te enda isikuturundusega juba tegelenud olete?" "Ma ei tegele sellega." "Ah? Miks te siia siis tulite?" "Teie ju ise tahtsite minuga intervjuud teha…" "Ja kui te intervjuuga nõustusite, siis te juurdlesite kindlasti selle üle, millist kasu te sellest saate?" "Ei, see ei olnud minu esimene mõte! Ma mõtlesin, et miks mitte juua üks kohvi huvitavas… Read more »

Võib-olla ma peaksin minema ühel päeval Suur-Ameerika tänava äärde Rahandusministeeriumi rususid vaatama ning otsima lammutusplatsi prügi seast endalegi tükikese mustrilisest fassaadist, mida Leonhard Lapin Sirbis taga igatses, sest täpselt tuhat päeva minu elust on otseselt seotud olnud selle hoonega, mil ma töötasin Rahandusministeeriumi nõunikuna, ajasin näpuga järge Maailmapanga ja IMF-i soovitustes, et nendes väljendatud tõed tõlkida onu Juliusele arusaadavasse keelde, ning esinesin, punane õun käes, Aktuaalse kaamera uudistes intervjuuga teemal, miks riigieelarve pole kummist ning miks laastutuli ja laenuraha ei kesta kaua.

Kuid järele mõeldes oli peale inimeste see fassaad tõesti ainus asi, mida ma selles ehitises imetlesin, sest töökeskkonnana meenutas maja pigem tule ja jää vahel kõlkuvat Crematoria nimelist planeeti Riddicki kroonikast, kus pärast päikesetõusu põles kõik tolmuks ning öösel valitses põrgulik pakane – sarnasus oli eriti tugev suviti, mil ministeeriumihoone päikesepoolse külje kabinettides aurustus mitu ametnikku. Töötajad hakkasid seepeale vaistlikult päikese käest liikuma maja vastasküljele või jäid säravamal suveajal koju. Nii käis pool majast tööl hommikuti ja teine pool õhtuti.

Mõned ametnikud avasid kuuma eest pääsemiseks aknaid ning maja külgedel olnud rõdude uksi, kuid isegi tuulevaiksel päeval tõi see kaasa sellise tõmbuse, et kabinettides ja koridorides ei hakanud vihinal ringi lendama mitte ainult valged paberilehed, vaid ka klambrilööjad ja arvutiklaviatuurid. Nii tundis riigi raha-asjadega tegeleva ametniku nõupidamisel sageli ära selle järgi, et tema laubal ilutses tuhatoosi või printerikaane kujuline vorp.

1. Ma ajaksin tülli Eesti progressiivid ja konservatiivid, heterod ja geid, insenerid ja humanitaarid, poliitikud ja mittepoliitikud, noored ja vanad. Isegi lapsed ajaksin tülli, kui mitte teisiti, siis juuksevärvi alusel. Ma ajaksin inimesed pimedalt vihaseks, solvates neid nii meedias kui sotsiaalmeedias. Lõhe esimese ja teise Eesti vahel poleks midagi selle kõrval, mida mina teeksin – ma lööks kõik inimesed igal hommikul uude leeri, kuniks kõik, mis võiks neid ühendada, oleks kildudeks pekstud. Ja ma ütleksin neile, et see ongi teie nägu, kallid eestlased. See ongi reaalsus, et me kõik oleme vaid kalakesed vihameres.

2. Et kõik lõplikult tülli jääksid, hävitaksin ma igaühe, kes soovib teistele midagi selgitada. Oi, kuidas ründaksin teda jõhkralt ja isiklikult. Ma küüditaksin ta mõtteliselt. Ma teeksin tema räsitud avatarist teistele alandava eeskuju. Alguses värbaksin selleks väikese pundi trolle, kuid ma olen kindel, et varsti trolliksid inimesed üksteist juba vabatahtlikult.

Saateks: Viis aastat tagasi avaldasime Hagi Å eini põhjaliku ettekande rahvusringhäälingu kuvandiprobleemidest. Kui tihti me üldse mõtleme sellisest asjast nagu televisioon? Nüüd ilmutame Hagi värske ettekande teksti ERR-i meediakonverentsilt, milles ta annab 360 kraadi ülevaate televisiooni olukorrast Eestis täna. 

Sissejuhatus

On auväärne täna siin teie ees kõnelda. Kui Andres jaanuaris selle ettepaneku tegi, tundus mulle, et televeterani staatus kohustab mind ennekõike hoidma tänase konverentsi mõttelist seost Eesti Televisiooni eelneva kuue aastakümnega. Tõepoolest, eneselegi üllatuseks olen jõudnud oma 70da eluaasta lõpuveerandisse ja pea 50 neist aastaist on seotud televisiooniga. Enamasti seda tehes, aga ka juhtides, uurides ja õpetades. Olen saanud kaasa teha paljud televisiooni murdehetked, millest esimesed jäid 25 aastat ühele poole ja järgmised pea 25 teisele poole iseseisva Eesti Vabariigi televisiooni algust. See kõik oli nii tugev elamus, et võtsin end kokku ja kirjutasin 10 aastat tagasi "Suure teleraamatu" televisiooni 50st aastast Eestis. Pean tunnistama, et pärast seda mu teleajaloolase huvi mõneti rauges. Püüdsin küll kolleege ärgitada koostama ETV 60. aastapäevaks artiklitekogumikku, aga kõigil oli palju muud tööd.

Kuigi minu endagi viimase seitsme aasta põhitähelepanu on olnud seotud pigem filmiandmebaasi ja kultuuripärandiga kui teleelu detailide jälgimisega, kasutan televisiooni kohta meelsasti isikulist tegumoodi ja ta tundub mulle ikka veel südameasjana. Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majanduslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pingestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkusetest. Minu emotsionaalne mälu mäletab, et televisioonile väga lähedal seismine ja selle sees olemine on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav. Sest enamasti sootsium samaaegselt ülendab ja madaldab televisiooni. Olen viimastel aastatel õppetöö tarvis kulutanud suure osa oma telealasest lugemisajast anglo-ameerika teaduseruumis, jälgides kriitilise teleteaduse distsipliini loojate töid. Neid ei kirjuta sotsioloogideks koolitatud massimeediauurijad, vaid filmi-, kultuuri-, keele- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisiooni lugupidamise ja armastusega; nende uuringud ja kirjutised käsitlevad televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuurilises kontekstis,  kriitiliselt ja esseistlikus vormis. Küllap need ongi mind mõjutanud telesotsioloogiast mõneti lahti laskma või õigemini seda mitte enam televisiooni olemuse mõistmisel peamiseks või piisavaks pidama.

Memokraat sai hiljuti kirja Endlilt, kes palus lahti seletada mis tööd teeb poliitik. “Mida teeb poliitik, kui ta ongi lihtsalt poliitik, mitte näiteks minister?” küsis ta meilt.

Vaata, Endel, erakondades on inimestel palju rolle ning mitmeid selliseid huvitavaid ameteid, mida ei ole üles loetletud ametlikel kodulehtedel. Memokraadi poliitikavaatlejad panid märkmed kokku ning sul on nüüd võimalus piiluda sellesse veidrasse ja huvitavasse maailma.