Autor: Daniel Vaarik

Vanad

Ma hakkasin selle vanade värgi peale mõtlema üks õhtu Berliinis kohvikus istudes. Akna taga Rosenthaler Strassel liikus jõnkshaaval õhtune liiklus, üle tee sähvis kebabirulli ümber türklase mõõk ning mina kuulasin telefonist Max Richteri Memoryhouse’i. Kuna mul tõesti polnud palju teha ja keegi oli mu iPadi sisse vehkinud, siis lõin vastasmajade aknaid jälgides aega surnuks. Ühe maja peal ei olnud reklaame ja sinna oli kirjutatud Pro Seniore Residenz ning kuigi see oli esmapilgul üks kole ja elutu hoone, liikus ühe akna kardin pisut ning ma nägin justkui ratastooli metallist käepidet läikimas.

Teise akna taga seisis valge särgi, kikilipsu ja traksidega väga kühmus vana mees. Ta vaatas aknast välja nagu kedagi oodates, tema õlad liikusid aeglaselt hingamise taktis üles ja alla. Teise akna taga seisis naisterahvas, prillidelt peegeldumas tänavareklaamide valgus. Kas oli see Memoryhouse’i mõju või midagi muud, kuid korraga meenus mulle mitmeid raamatust loetud stseene Berliini ajaloost. Meeleavaldused I maailmasõja toetuseks, paar aastat hiljem, tänaval kukub hobune kokku, inimesed sööstavad sellele kallale, et rebida söögiks lihatükke. Weimari vabariik. Hitleri võimuletulek. Lahingud Berliinis. Seal vastasmajas oleksid võib olla vastused mõnedele tähtsatele küsimustele.

Memokraadi raamatuprojekt Hooandjas

Head lugejad, meil on rõõm teatada, et Memokraat alustas eelmisel nädalal Hooandjas raha kogumist raamatu kirjastamiseks. Raamatuks on Kommunikatsioonikäsiraamat. Mõistagi avaldame selle laiale lugejaskonnale tasuta. See ilmub sügisel e-raamatuna, mida saab igaüks netist alla laadida. Alates eelmise kolmapäeva pärastlõunast on projekti toetanud juba 69 inimest ning koos 31 protsenti rahast ja seda isegi enne, kui sellest siin kirjutan. See teeb meeleolu väga heaks. Aitäh, aitäh, aitäh kõigile toetajatele!

Kui soovid projekti kohta rohkem teada saada või seda toetada, vaata videot ja loe lähemalt Hooandjast.

See ei tähenda

Uusi ideid võib jagada kaheks, ühed on sellised, mille puhul on üsna selgelt näha, et need ei tööta, näiteks ei suuda inimene kihutava rongi ette astudes seda peatada isegi siis, kui ta ennast võiga kokku määrib ja suure “S” tähe rinnale teeb, kuid on sellised, mis ei tööta lihtsalt sellepärast, et me pole veel lõpuni kõiki detaile läbi mõelnud. Viimaste näidete hulka kuuluvad paljud leiutised nagu näiteks see rong ise, õhusõidukid või miks mitte ka puutetundlik ekraan. Mäletan hästi, kui naeruväärsed olid esimesed puutetelefonid, mida tuli mingisuguse “stailusega” sebida, selleks, et poolteist sentimeetrit vajutatud kohast eemal aktiveeruks mingisugune rakendus.

Ometi inimesed täna lendavad ning nii lapsed kui täiskasvanud libistavad täna näppe üle puute-ekraanide ning leiavad, et see on väga lahe. Suur aitäh neile leiutajatele, kes esimest ebaõnnestunud katsetustest ära ei ehmunud. Suur aitäh kõigile külalollidele, kes läbi ajaloo kirikukatustelt alla hüppasid, tiivad seljas. Te näitasite meile kätte, kuidas asi ei tööta, selleks, et saaksid tekkida inimesed, kes mõtlevad välja asja, mis töötas. Kui jätame tehnoloogilised leiutised kõrvale ja vaatame ühiskondlikke innovatsioone, siis ega ilmselt poleks naistel täna valimisõigust, kui sufražetid oleksid esimestest tagasilöökidest kohkunud.

Selles valguses olen aga avastanud, et Eestis on olemas inimesed, kes arvavad, et laialdane online arutelu ja online kaasamine on põhimõtteliselt nagu võimatu. Nad näivad arvavat, et mis pole varem väga hästi töötanud, see ei tööta kunagi, see on nagu rongi ette kargamine. Minule tundub sellelaadne historitsistlik skepsis naiivne, ma kuulun ise teistsugusesse seltskonda, kelle arvates iga lahendus demokraatliku arutelu võimaluste avastamiseks on samm edasi, millest tuleb õppida.

Kaaperdage, palun!

Mõned inimesed on üllatust väljendanud, et Rahvakogu.ee leheküljel avaldavad oma arvamust ka tegevpoliitikud ning kui minu meilboksi saabus küsimus ühelt ajakirjanikult, et “kas siin ei jää muljet justkui üritaksid poliitikud seda portaali kaaperdada?”, hammustasin ärevusest kohvitassi küljest tüki portselani ära. Mis mõttes kaaperdada? See ju ongi peamine probleem, kui poliitikud arutavad oma ideid ühes nurgas ja teised arutajad teises nurgas (või üldse mitte) ning kui me nüüd näeme, et midagi arutatakse koos, siis see ongi ju hea?

Ma ei räägi kuidagi Rahvakogu.ee ega selle tiimi nimel, kuid mulle endale on küll üsna selge, et selle algatuse mõte ei saa olla Riigikogule või riigikogu.ee-le “lõuksi sõita”, samuti ei tasu eriti ka oodata seda, et Rahvakogule esitatavad alternatiivsed ideed on ilmtingimata targemad kui professionaalses poliitikas levivad ideed. Rahvakogu loodetav lisaväärtus on hoopis viis, kuidas saab asju koos arutada ning seeläbi sündiv suurem osalus.

Probleemi iva on ju selles, et kapseldunud Riigikogu on kindlasti lollim kui diskussioonidele avatud Riigikogu ning tegelikult on täpselt sama asi ka Rahvakoguga, olgu siis kujundlikus või otseses mõttes. Targemad saavad nad olla vaid koos.

Jõulujutt

See olen mina, Fuego. Ma seisan keset Wismari tänavat. On hämar. Minu suunas kihutab täistuledes BMW X6. Ma seisan edasi.Täpselt keset teed. Mine persse, see on residentaal, mõtlen ma. Ülem-Kassisaba. Erinevalt alam-Kassisabast on siin saatkondade piirkond ja kõrghaljastus, siin jalutavad pered. Ka mul võiks olla pere. Ja see pere ületaks siin võib olla just praegu pahaaimamatult teed.

Mul on helkuritega sulejope seljas ja ma seisan edasi. BMW ei pidurda. Mina seisan, sest mul on õigus seista. BMW ei pidurda. Oi, kui otsa sõidad, saad litrit, mõtlen. Kas ta mind ei näe, mõtlen samas.

Džiip teeb järsu nõksu paremale ning möödub must millimeetri kauguselt, ratta alt lendab lumist paska, mis katab mu püksid põlvedeni. Uued Evisud, raisk, käib peast läbi ja ma virutan autole jalaga.

Uuring: kas kahtlused justiitsministri osas on hajunud?

Eellugu

Oktoobri lõpus ütles peaminister Andrus Ansip, et arvamusliidrid võiksid oma väljaütlemistes tugineda faktidele. “Kui rääkida ühiskonnast ja avalikust arvamusest, siis peaks aluseks võtma avaliku arvamuse küsitlused,” ütles ta.

Memokraadi kolleegium arutas seepeale asja ning leidis, et me oleme selles mõttes peaministriga ühel nõul, et ka meie sooviksime teada, mida ütlevad avaliku arvamuse uuringud mõnedes meile tähtsatena tunduvates küsimustes ning väga hea oleks anda need andmed siis Eesti arvamusliidrite käsutusse. Nii tellisimegi kaks küsimust Turu-uuringute aktsiaseltsi omnibuss uuringusse.

Kõige tähtsamana tundus meile küsida avalikkuse hinnangut justiitsminister Kristen Michali poolt musta rahastamise korraldamise kahtlustuste kohta antud selgituste kohta. Seda eriti selles valguses, et justiitsminister oli ise juba kevadel öelnud, et on valmis ametist lahkuma, “kui kahtlused püsivad”. Kuidas mõõta neidsamu kahtlusi? Ilmselt on avaliku arvamuse uuring hea meetod.

Püstitasime kaks küsimust:
1. Justiitsminister Kristen Michal väitis, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud. Kas Te usute seda väidet?
2. Kas Kristen Michal peaks justiitsministri kohalt tagasi astuma?

Uuring algas novembri alguses ning meie küsimusi esitati silmast silma tuhandele inimesele. Eelmise reede õhtul saime tulemused, mida kutsusime kommenteerima politoloog Tõnis Saartsi. Tõnisel palusime anda hinnangu ka sellele, kas meie küsimus oli esitatud korrektselt. Kui soovite uuringutulemustega tutvuda otse, siis saate teha seda siin: Tabel.

Protokoll

Kunagi arvasin oma tänaseks piinlikkuseks, et kui inimesed on infotehnoloogia vahendite abil võrgustunud, siis hakkab diskussioon pihta iseenesest.

Paraku läks teisiti. Tuli välja, et e-ühiskond läks silodeks. Rain Rosimannuse Facebooki seinal räägitakse ühte juttu, Rein Raua omal teist juttu ning erinevad seltskonnad ei pruugi iial kohtuda. Grupisiseselt üksteise ideid kinnitades jõuavad nad aga üha enam veendumusele, et just neil on õigus. Kõlakambri efekt, nagu öeldakse.

Tuginedes Manuel Castellsi võrguühiskonna teooriale on siin aga olemas üks lahendus, mis minu meelest pakub väljapääsu nii üksteisest ülekarjumisele, segaste eesmärkide täpsemaks arutajatele ja paljudele teistele, kes tahaksid midagi muuta.

Skyfall

See, et kevadest saadik on rahastamise teemal avalikkuse ette jooksnud hulk Reformierakonna ja ka teiste erakondade inimesi ning seejärel kõigi silme all istuli või selili prantsatanud, paneb mõtlema, et kas inimesed on kuidagi muutunud või on muutunud hoopis keskkond.

Võib olla muudab pikalt võimul olemine tõesti inimesi tuimaks, kuid ehk on ka sedasi, et seal, kus inimesed varem arvasid olevat põranda, asub nüüd peegelsile jää. Ning kuna samasugune peegelsile jää on tekkinud kõigisse maailma arenenud riikidesse, siis ilmselt pole selle taga ainult meie enda ühiskondlikud arengud. Selle taga on midagi, mis mõjutab kõiki. Ma usun, et siin ei saa tähelepanuta jätta uute tehnoloogiate kasutuselevõttu.

Raudrüütel oli suur ja võimas mees, kuid tulirelvade levik tegi temast kohmaka märklaua ning mõne aja pärast omas seesama areng olulist mõju sellele, kelle käes ja kuidas liikus võim. Nii on öeldud, et hoolimata oma destruktiivsusest on ka kahurid loonud eeldused demokraatia toimimiseks, kuna rüütel peab lihtsalt rohkemate inimeste arvamusega arvestama.

Poliitikast ja kriitikast

Eilses Kolmeraudse saates nimetas Valdo Randpere teiste seas ka mind kui “grupi” liiget, kes põhimõtteliselt ei armasta erakondi ning kes on loonud enda ümber mingisuguse “tõemonopoli” atmosfääri. Kuigi see jutt loodetavasti ei kõla kuigi usutavalt, leidsin siiski mõned mõtted, mida tahaksin jagada.

Iseenesest on arusaadav mõne Reformierakonna juhatuse liikme soov näidata kriitikat vaenuliku vandenõuna ning samuti näidata kriitikuid mingisuguse erihuvidega kildkonnana. Seda lahingut on pidanud Reformierakonna juhatus juba kevadest saadik, proovides näidata, et Silver Meikar on üksi, seejärel, et üksi on olnud kõik järgmised inimesed, kes on erakonda kritiseerinud.

Muidugi on seda kõike kuidagi mugavam esitleda kui mingi kildkonna viha, kuid näidake mulle kildkonda väljaspoolt erakonda, kes on võimeline sundima Reformierakonna juhatuse liikmeid tegema järjest ja järjest vigu nii avalikkusega suhtlemisel kui ka oma erakonna sees.