Minu jaoks algas selle teksti eellugu 2007. aasta Pronksiöö ajal Amsterdamis, kus ma viisin läbi ühte koolitust. Õhtul läksime väikese seltskonnaga linna peale ja muidugi rääkisime me Pronksiööst ja olime stressis. “Mida ma siis kogu aeg olen rääkinud,” kordasin ma mõttetult teistele.
Öö saabudes mõtlesime mingi kanali ääres istudes välja võimalikke lahendusi Pronksiöö mäsu mahasurumiseks ning peagi oli meil idee – skandeerivate rahvuslaste ja venemeelsete vahele tuleks politseihelikopteri pealt alla lasta üks suur plakat, millel on kujutatud tagumik. Ärge rohkem küsige. Kuid muidugi oli see nali, me varjasime nii oma kurbust arenevate sündmuste üle.
Järgmisel päeval helistas mulle üks tuttav Tallinnast ja rääkis muu seas kokkupuutest ühe vastutava riigiametnikuga. Ta oli peaaegu veendunud, et see ametnik oli mingit tüüpi rahusti või antidepressandi mõju all. “Ta oli kuidagi imelikult aeglane või aeglaselt imelik, ta lihtsalt polnud tema ise,” ütles see tuttav ning kasutas veel parema puudumisel ingliskeelset sõna “uncanny”.
On ikkagi suur võimalus, et mu tuttav hindas olukorda valesti ning ametnik oli lihtsalt šokis ja magamata. Isegi kui tal oli õigus, ei usu ma, et sel episoodil kriisi lahendamisele olulist mõju võis olla, kuid ma jäin siiski mõtlema, et tõenäosus, et mõni minugi kolleeg või kaasliikleja on pruukinud antidepressante, on täna juba arvestatav, ning samuti on arvestatav ka see võimalus, et mõni tähtis Eesti otsus tehakse ära inimeste poolt, kes on sarnaseid medikamente tarbinud, et pingeid pisut maha võtta.