Posts Categorized: Poliitika

Reformierakonna rahastamisskandaali kronoloogia Eesti meedias ilmunud kajastuse põhjal. Kronoloogia täieneb vastavalt sündmuste arengule.

Eellugu

26. veebruar, 2002.

Äripäev kirjutab sellest, kuidas erinevate erakondade liikmed on annetanud parteikassasse sularaha. Näiteks 34 reformierakondlast on ühe 1999. sügisnädala jooksul läinud panka ning viinud sinna annetusena igaüks 999 krooni. Mainitakse ka 24-aastast ilma väljapaistva sissetulekuta Kristen Michalit, kes toetas sel ajal Reformierakonda 61 000 krooniga. Veidra detailina ilmneb, et panga vahet on jooksnud ka rahvaliitlased Arnold Rüütel ning Villu Reiljan, kes kandsid kahe nädala jooksul iga päev oma erakonna kontole tuhat krooni. Link.

1974. aastal avaldas Aleksandr Solženitsõni alljärgneva essee, mis levis salaja käest kätte. Otsides sellel nädalal teksti, mida avaldada, leidsime selle olevat sobivaima. 

Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, millesse nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud. Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving – meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: "Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu."

Esmaspäeval avaldatud riigiprokurör Heili Sepa määrust lugedes jäi mul tunne, nagu sirviks mõne antropoloogi ülestähendusi külaskäigust ühe kauge ja veidra suguharu juurde. Need, kelle ütlused ja selgitused seal ära on toodud, on küll selgesti äratuntavalt arukad inimesed, kes samas aga räägivad asju, milles, nagu Ahto Lobjakas oma essees tabavalt märkis "meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne."

Neljapäeva õhtul istusime ühe väikse aga seda vaimuerksama seltskonnaga koos ja arutasime muuhulgas laste valimisõigust *, mille realiseeriks nende vanemad.

Tulid jutuks ka kuueteistkümne aastaste noorte eelistused. Küsimus, kas vanemad ikkagi tohiksid nende eest valida erakondasid, kes on noortele endile täiesti vastuvõetamatud (loe: kõik olemaolevad erakonnad).

Neljakümnendates eluaastates olevad mehed – see meie seltskond, tundis sügavat muret. Märgati peretüli ohtu, ent veelgi enam ebaõiglust noorte suhtes. Jah, tõesti. Üks tuttav õpetaja küsis kunagi minu palvel ühiskonnaõpetuse tunnis kaheksandalt klassilt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui nende vanemad valiks nende häältega mingeid oma erakondi.

Võite isegi arvata, mis oli vastus. Üksmeelne karjatus “ei!!!” Mõtlemata, spontaanselt. Hinge põhjast. Ei!

Memokraat pöördus politoloogiaprofessor Rein Taagepera poole palvega kommenteerida siin toimuvat väitlust lastevanematele laste arvu järgi lisahäälte andmise teemal. Professor Taagepera on uurinud erinevaid valimissüsteeme ning on samas võtnud korduvalt sõna ka laste arvu suurendamise teemal. 

Rein Taagepera:

Lastevanemaile lisahäälte andmise kohta mul tugevat arvamust pole. Olen 7 lapse vanaisa, kelledest viiel olen mähkmeid vahetanud.
Mitu häält mina saaksin?

Mitmele minus kerkivale küsimusele on Liisa Pakosta veenvalt vastanud: Lastevanemaile lisahäälte andmine oleks tehniliselt teostatav; ei muudaks erakondade häälte suhet, küll aga paneks kõiki erakondi rohkem tähelepanu omistama lastevanemaile. Lisaksin, et küllap muudaks ka eri kandidaatide häälte arvu erakonna sees.

Kui ühe huvirühma kaal tõuseb, siis kõigi teiste huvirühmade suhteline kaal langeb – kuid igaühel ainult natuke, kui teisi huvirühmi on palju — ja märgatavaid huvirühmi on meil tosinaid. Ahsoo, et kas lastevanematele lisahäälte andmine oleks demokraatlik? Oleks küll demokraatlikkuse piires – mitteandmine kah

Eesti poliitika kujutamine ekraanil või laval lõpeb peaaegu alati sellega, et rahvas naerab. Olgu see siis Esto TV, Pehmed ja karvased või NO99 Reformierakonna koosolek või surnud jänesele piltide seletamine. Poliitikul on seetõttu lihtne Rein Langi kombel öelda, et mis kriitika see on, kus saalis istub kogu valitsus, lõkerdab naeru ja maksab selle kõik kuninglikult kinni.

Ometi on see kriitika tihti sündinud tõsistest teemadest. Ma kahtlustan, et NO teatri aktsiooni Reformierakonna koosolekust poleks kunagi tulnud, kui paar päeva varem poleks ekraanidele ilmunud Jürgen Ligi, kes ärritas nii mõnegi mõtleva inimese üles, öeldes, et Silver Meikar ohustab riigi julgeolekut ja seejärel esitades ka valeväiteid  Meikari palga kohta.

Muide, palganumbri abil inimeste mustamist on Reformierakond varem kasutanud ka Neeme Järvi ründamiseks, kuid tollel puhul oli vähemalt tõene see väide, et maestro palk oli suur. Igatahes tundus see olevat üldiselt ka paljude jõukate inimeste hääli nautival erakonnal suhteliselt kätteõpitud nipp ja peaks ütlema, et ka väga vastik nipp.

Hiljem ütles Ligi, et ta ei valetanud Meikari palga kohta, vaid ta … eksis. Veel kehvem lugu. Kui aga nüüd proovida teatri poolt vaadata, siis on sellist stseeni vist võimatu niimoodi lavale tuua, et publik ennast surnuks ei naeraks.

Eellugu

Andrei Hvostov on juba mitu aastat tutvustanud ideed anda lapsevanematele võimalus hääletada valimistel ka oma laste eest. Ühel päeval istusime koos temaga ühes köögis maha ja otsustasime sel teemal vaielda nii, et jälg maha jääks. Asi hakkas pihta ühest minu meilist talle ning jätkus läbi terve möödunud nädalavahetuse. Mina olin Tartus, käisin kinos, Andrei aga läks Käsmu kanti seenele. Osad mõtted läksid teele mobiiltelefonist, osad Käsmu muuseumihoonest. Välja ei kukkunud akadeemiline väitlus, vaid just see, mida me tahtsime – kahe mehe vestlus olulisel teemal, aastal 2012. Ja see on pikk.

Poliitikahuviliste kooli kolmandaks teemaks valisime metafoori. Semiootikas ja keeleteaduses mõeldakse metafoori all tavaliselt mingi nähtuse või asja omaduste ülekandmist (metaphora, kreeka keeles “ülekanne”) mõnele teisele asjale või nähtusele. Keeles on metafoorid nii loomulikud, et jäävad sageli kasutajatele märkamata. Ometi on metafooril oluline roll mängida selles, kuidas me maailmast aru saame ning selles käitume.

Kujundlikult võib mõelda metafoorist kui pakikandjast, kes lisaks pakile – tähendusele – toob salakaubana kaasa terve väärtuste ahela ning sellega ka ideoloogilise maailmanägemuse, mis pakisaaja arusaamist märkamatult suunab. Selline metafoori kirjeldus on samuti metafoorne.

Läinud aastal lõpuks ka eesti keeles ilmunud raamatus “Metafoorid, mille järgi me elame” ütlevad Ameerika lingvistid George Lakoff ja Mark Johnson järgmist: “Muutused meie mõistete süsteemis muudavad meie jaoks reaalsena tunduvaid asju ja mõjutavad seega ka viisi, kuidas me maailma tajume ja kuidas neist tajudest lähtuvalt toimimine.”

Kasutatavatest metafooridest sõltub, kuidas me teeme oma valikuid, olgu igapäevases käitumises või poliitilistes otsustes, näiteks valimistel.

Üle-eelmise nädalal avaldas Põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste EPL-i veergudel artikli pealkirjaga “Anonüümne annetamine pole patt. Piirang vähendab vabadust", mis tänuväärsel moel võttis üles vahepeal juba raugema kippunud Reformierakonna rahastamisskandaali temaatika – ja tegi seda moel, mis väärib lähemat tähelepanu. Et olla võimalikult täpne, võtan allpool Maruste artikli ette lõikhaaval ning täpsete tsitaatidena, jättes lühiduse mõttes valikuliselt välja vaid mõned lõigud, mis varemöelduga võrreldes palju uut ei lisa ja kohendades mõnes kohas originaali veidi logisevat sõnastust.

Algatuseks pealkiri. Ma olen muidugi kursis eesti päevalehtede tavaga neile laekunud kaastöödele (mis sageli laekuvadki ilma pealkirjata) pilkupüüdvaid pealkirja panna. Nii on täiesti võimalik, et patu ja vabaduse vastandus ei pärine Rait Marustelt, vaid hoopis kuskilt EPL-i toimetuse sügavustest. Ometigi on see pealkiri kõnekas – ning resoneerib kenasti ka peaminister Ansipi reaktsiooniga skandaali puhkedes, kui ta leidis, et “”Annetamine – see on hea". Nagu Juhan Kivirähk juba oma Postimehes ilmunud repliigis igati kohaselt tähelepanu juhtis, ei ole rahastamisskandaali puhul probleemiks mitte erakondadele annetamine, vaid see, kui nende annetuste päritolu on avalikkusele teadmata – ja seega ei käi jutt mitte sellest, kas annetamine on "patt", või isegi kas seda on anonüümne annetamine, vaid sellest, kas erakondade rahastamine peab olema läbipaistev. Aga sellest lähemalt edaspidi.

Kodanikuühiskond – või vabakond, nagu see moodsamas kõnepruugis kõlab – on Eestis vaieldamatult kuum teema. Viimastel kuudel olen selles osas sattunud lugema ja kuulma mitmeid erinevate poliitikute suust või sulest pärinevaid repliike ja ka pikemaid arvamusavaldusi, mille osas on tekkinud tahtmine reageerida, kuid samas ei suutnud leida mahti ja jaksu piisavaks süvenemiseks, et jutt ei jääks vastastikuste vaimukuste vahetamise tasemele.

Paar nädalat tagasi palus aga Avatud Eesti Fond mind esinema Vabaühenduste Fondi avaüritusele ning otsustasin seda võimalust kasutada selleks, et oma mõtteid veidi korrastada ning kirja panna – ja püüda avada üht ühtaegu laia, kuid samas ka väga konkreetset probleemi. Ja nimelt: kuidas vabakond ja demokraatia Eestis omavahel suhestuvad – või siis täpsemalt: kuidas nad võiksid suhestuda. Ühelt poolt on meil selles osas lood ju üsna hästi – mille üheks märgiks on tõsiasi, et vabariigi presidendil on alates eelmisest aastast eraldi (küll koosseisuväline) vabakonnanõunik. Teisalt aga tundub mulle, et arusaam vabakonna olemusest ning selle ühiskondlikust rollist vajaks märksa mitmekülgsemat käsitlust. Selleks aga on kõigepealt vaja teha väike kõrvalepõige poliitilise mõtte ajalukku.

Nimelt tundub mulle, et kui me räägime erinevatest ühiskonnakorraldustest, siis ei ole inimkond viimase paarituhande aasta jooksul suutnud suurt millegi põhimõtteliselt uuega lagedale tulla. Aristoteles (kes sellega omakorda täiendas Platoni klassifikatsiooni) jagas riigid oma korralduselt monarhiateks, aristokraatiateks, timokraatiateks, demokraatiateks, oligarhiateks ja türanniateks – ning kui selles nimistus lubada kombinatsioone, siis suuremalt jaolt saab kõik tänapäeva ühiskonnad mahutada selle liigituse raamidesse. Demokraatia, diktatuur, vabariik ning ka kodanikuühiskond (civitas) on kõik mõisted, mis pärinevad antiikajast, vanast Roomast või Kreekast.