Teatades oma tagasiastumisest neljapäeva õhtuses Kahekõne saates, nentis Rein Lang, et valitsusel on probleeme kommunikatsiooniga.

“See on kommunikatiivne probleem. See on valitsuse jaoks suur probleem ja kuidagi tuleb sellele läheneda,” ütles ta. (ERR)

Samas andis lahkuv kultuuriminister mõista, et on olemas mingisugused kommunikatsioonist eraldiseisvad tegevused, mida valitsus lihtsalt pole suutnud rahvale piisavalt hästi selgitada:

“See, et strateegiline kommunikatsioon nii valitsuse kui ka kultuuriministeeriumi tasemel ei toimi ja me ei suuda inimestele selgeks teha, mis on tõde ja mis ei ole, teiselt poolt suudab üks ajakirjanik, kellel on unenägu, teha tervele ühiskonnale selgeks, et keegi on lurjus ja kaabakas, see on probleem – seda probleemi tuleb vaadata kainelt, ratsionaalselt ja ilma emotsioonideta,» lisas ta. (Postimees.ee)

Olles  lahkuva ministriga nõus, et selline olukord ei ole valitsuse ja riigi seisukohalt sugugi hea ning seda saavad ära kasutada muuhulgas ka näiteks lurjused ja kaabakad (tegelikult täpselt ka minu mõte!), on aga eriti oluline küsida: kas on ülepea olemas poliitikat, mis poleks olemuselt kommunikatsioon? Kas tänapäeva maailmas on võimalik olukord, kus riigi valitsus teeb üleüldse midagi, mis pole kommunikatsioon?

Et paremini aru saada, vaatame Vabariigi Valitsuse seadust ning peaministri ja ministrite pädevust nii nagu seadus sätestab, ehk siis seda, mida valitsuse liikmed tegelikult “teevad”:

Lubasin Facebookis endale väikse nalja inglise keelt mitteoskava poliitiku arvel. Mõistan, et see polnud väga ilus aga samas ilmus ju see lugu rahvusvahelises meedias ning oli naljakas ilma selleta, et mina oleksin midagi tegema pidanud. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu. Selle peale sadas koheselt kommentaariumi kaks tüüpi, laup-põrkesse parem- ja vasakpoolsuse teemal. Hea veel, et Kender, Isotamm või Raud fiidi peale ei sattunud, muidu oleks biiti olnud hommikuni.

Kuidas nad sellest jutust ideoloogilise varjundi välja võlusid? Järgmine kord lähen üle Toompuiestee ning teen seda ideoloogiliselt. Kõnnin nagu Hayek. Kas kõik peavad tänapäeval olema juunikommunistid või gordonkekko wannabe-d? Mõõtma vorsti grillides poliitilisi identiteete, sinised mäed taamal turris? Kui nad pole ühtedega, siis kindlasti on nad teistega? Ühel peol küsis keegi, mida ma arvan vasakpöördest. Teisel arutati tõsimeeli sellest, et neoliberitel on plaan õhukese riigi sildi all Eestist teha arvutimäng, kus elanikud kaevandaksid Neinar Selile bitcoine.

“Nemad” on tunginud sügavale meie sekka. Kuidas neid peatada enne kui paratamatu kahju on tehtud? Kuidas nad peatada enne kui nad mängivad maha meie iseseisvuse, meie majanduse, meie iksi ja meie igreki? Kõigepealt tuleb nad raisad ära tunda! Tuleb olla päevad läbi valves ning jälgida ega meedias ei tõsta pead mõni neist. Tuleb reageerida. Õnneks on nüüd nutitelefonid, saab kiiremini.

Hans Christian Anderseni paljude kuulsate jutustuste hulgas on lugu edevast kuningast, kes armastas hirmsasti uusi rõivaid. Ühel päeval tulid tema juurde kaks kangrut, kes lubasid talle kududa kanga, mille sarnast varem polnud nähtud. Meeste sõnul oli sellel imelisel kangal aga ka selline imelik omadus, et rumalate ja asjatundmatute inimeste jaoks jääb ta nähtamatuks. Samamoodi nähtamatud olid ka uhkest kangast õmmeldud rõivad, millega kuningas koos oma suure saatjaskonnaga mööda linnatänavat paradeeris. Kuni ühel hetkel hüüdis laps rahva seast: “Aga tal ei ole ju midagi seljas!”

See vana lugu meenus mulle seoses madinaga, mis nüüd juba mitmendat nädalat käib ümber Edward Snowdeni kaasuse. Nimelt – erinevate Snowdenile sagedaselt tehtavate etteheidete hulgas on see, et “ta ei öelnud ju midagi uut”. Ja tõesti, ilmselt ei ole kellelegi saladuseks, et kõigil riikidel (sh. USA-l) on olemas eriteenistused, mille ülesandeks on info varjatud kogumine erinevatest allikatest erinevatel riiklikku julgeolekut puudutavatel või sellega haakuvatel teemadel. Snowden, nagu kriitikud tähelepanu juhivad, lihtsalt kinnitas seda, mida kõik juba niigi teadsid.

Me teadsime juba mõnda aega, et Balti riikide rahvaarv kahaneb. Kinnisvara müügimaterjalid ja majandusanalüüsid aga nimetasid Balti riike veel hiljuti eelmise kümnendi alguse rahvaloenduse andmete põhjal "kaheksa miljoni tarbijaga turuks". Möödunud aasta loendus näitas aga muud: vaatamata 20 iseseisvusaasta rekordilisele majanduskasvule on kolm Balti riiki kaotanud 1,5 miljonit elanikku ning tänaseks võib pigem rääkida "kuue miljoni tarbija turust".

Kas suur osa inimestest on väsinud ootamast Eesti jõudmist Euroopa viie rikkama riigi hulka ning otsustanud ise rikkamatesse riikidesse kolida? Indrek Neivelt on rääkinud "suvilakooperatiivi stsenaariumist", kus Eestist saab nädalavahetuse kohtumispaik välismaal töötavatele kodanikele ja Skandinaavia pensionäridele. Vaadates rahvaarvu muutuse kolme komponenti – loomulikku iivet, väljarännet ja sisserännet, hargneb välja palju mitmekülgsem lugu.