Eestis ilmub aastas umbes 4000 erinevat nimetust raamatuid ja ometi oli mul jultumust lisada sinna veel üks nimetus, raamat nimega “Praktikaaruanne”. Enam-vähem täpselt 11 kuud tagasi alustasingi raamatu kirjutamist, mis ilmus enam-vähem täpselt 5 kuud tagasi. Raamatut on määratletud dokumentaalromaaniks ehk siis ilukirjanduseks, mis põhineb tegelikkusel.

Kuigi mul septembri lõpu seisuga raamatu müüginumbreid ei ole, siis on tänaseks selge, et müüdud on vähemalt 2000 eksemplari, mis pidi olema Eesti mõistes suur number. Isegi nii suur, et kirjastus julges alguses trükkida ainult 1000 eksemplari, seejärel suurendas tiraaži tuhande võrra ja tänaseks on veel üks tuhandene trükk väljas, ehk siis, lootust on, et järgnevate kuude jooksul tiksub müük normaalses tempos edasi, miks mitte näiteks 3000ni.

Jah, see kõik tundub päris äge, kuni avastad, et Mihkel Raua “Musta pori näkku” on müünud kuskil 40 tuhande eksemplari kandis. Andrei Hvostov siin üks päev ütles, et “Sillamäe passioon” on müünud kuskil 5000 ringis, see tundub olevat selline lihtsam number, mida tabada.

Neljapäeva õhtul istusime ühe väikse aga seda vaimuerksama seltskonnaga koos ja arutasime muuhulgas laste valimisõigust *, mille realiseeriks nende vanemad.

Tulid jutuks ka kuueteistkümne aastaste noorte eelistused. Küsimus, kas vanemad ikkagi tohiksid nende eest valida erakondasid, kes on noortele endile täiesti vastuvõetamatud (loe: kõik olemaolevad erakonnad).

Neljakümnendates eluaastates olevad mehed – see meie seltskond, tundis sügavat muret. Märgati peretüli ohtu, ent veelgi enam ebaõiglust noorte suhtes. Jah, tõesti. Üks tuttav õpetaja küsis kunagi minu palvel ühiskonnaõpetuse tunnis kaheksandalt klassilt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui nende vanemad valiks nende häältega mingeid oma erakondi.

Võite isegi arvata, mis oli vastus. Üksmeelne karjatus “ei!!!” Mõtlemata, spontaanselt. Hinge põhjast. Ei!

Memokraat pöördus politoloogiaprofessor Rein Taagepera poole palvega kommenteerida siin toimuvat väitlust lastevanematele laste arvu järgi lisahäälte andmise teemal. Professor Taagepera on uurinud erinevaid valimissüsteeme ning on samas võtnud korduvalt sõna ka laste arvu suurendamise teemal. 

Rein Taagepera:

Lastevanemaile lisahäälte andmise kohta mul tugevat arvamust pole. Olen 7 lapse vanaisa, kelledest viiel olen mähkmeid vahetanud.
Mitu häält mina saaksin?

Mitmele minus kerkivale küsimusele on Liisa Pakosta veenvalt vastanud: Lastevanemaile lisahäälte andmine oleks tehniliselt teostatav; ei muudaks erakondade häälte suhet, küll aga paneks kõiki erakondi rohkem tähelepanu omistama lastevanemaile. Lisaksin, et küllap muudaks ka eri kandidaatide häälte arvu erakonna sees.

Kui ühe huvirühma kaal tõuseb, siis kõigi teiste huvirühmade suhteline kaal langeb – kuid igaühel ainult natuke, kui teisi huvirühmi on palju — ja märgatavaid huvirühmi on meil tosinaid. Ahsoo, et kas lastevanematele lisahäälte andmine oleks demokraatlik? Oleks küll demokraatlikkuse piires – mitteandmine kah

Eesti poliitika kujutamine ekraanil või laval lõpeb peaaegu alati sellega, et rahvas naerab. Olgu see siis Esto TV, Pehmed ja karvased või NO99 Reformierakonna koosolek või surnud jänesele piltide seletamine. Poliitikul on seetõttu lihtne Rein Langi kombel öelda, et mis kriitika see on, kus saalis istub kogu valitsus, lõkerdab naeru ja maksab selle kõik kuninglikult kinni.

Ometi on see kriitika tihti sündinud tõsistest teemadest. Ma kahtlustan, et NO teatri aktsiooni Reformierakonna koosolekust poleks kunagi tulnud, kui paar päeva varem poleks ekraanidele ilmunud Jürgen Ligi, kes ärritas nii mõnegi mõtleva inimese üles, öeldes, et Silver Meikar ohustab riigi julgeolekut ja seejärel esitades ka valeväiteid  Meikari palga kohta.

Muide, palganumbri abil inimeste mustamist on Reformierakond varem kasutanud ka Neeme Järvi ründamiseks, kuid tollel puhul oli vähemalt tõene see väide, et maestro palk oli suur. Igatahes tundus see olevat üldiselt ka paljude jõukate inimeste hääli nautival erakonnal suhteliselt kätteõpitud nipp ja peaks ütlema, et ka väga vastik nipp.

Hiljem ütles Ligi, et ta ei valetanud Meikari palga kohta, vaid ta … eksis. Veel kehvem lugu. Kui aga nüüd proovida teatri poolt vaadata, siis on sellist stseeni vist võimatu niimoodi lavale tuua, et publik ennast surnuks ei naeraks.

Eellugu

Andrei Hvostov on juba mitu aastat tutvustanud ideed anda lapsevanematele võimalus hääletada valimistel ka oma laste eest. Ühel päeval istusime koos temaga ühes köögis maha ja otsustasime sel teemal vaielda nii, et jälg maha jääks. Asi hakkas pihta ühest minu meilist talle ning jätkus läbi terve möödunud nädalavahetuse. Mina olin Tartus, käisin kinos, Andrei aga läks Käsmu kanti seenele. Osad mõtted läksid teele mobiiltelefonist, osad Käsmu muuseumihoonest. Välja ei kukkunud akadeemiline väitlus, vaid just see, mida me tahtsime – kahe mehe vestlus olulisel teemal, aastal 2012. Ja see on pikk.

Valdav osa vaimse tervise probleemidest on määratletud psüühikahäiretena ja mitte ajuhaigustena (depressioon, ärevushäire, skisofreenia, sotsiaalfoobia jne). Eraldi grupi moodustavad orgaanilised psüühikahäired, mis on seotud kindlalt määratletava ajupatoloogiaga (N: Alzheimeri tõbi). See aga ei tähenda, et nii öelda mitteorgaanilistel psüühikahäiretel ei oleks tegelikult kindlat orgaanilist põhjust. Me lihtsalt ei tea seda veel. Kuid me teame juba praegu palju enam nende häirete kohta, kui teadsime 40 aastat või 20 aastat tagasi. Neurobioloogias toimub palju põnevat.

Ma arvan, et jalaluumetafoor oli vägagi asjakohane, sest ka antidepressandiga proovime me taastada normaalset seisundit. Antidepressant ei ole heatujumolekul. Antidepressantide võtmisel keha esimesed päevad harjub sellega ja alguses võib enesetunne olla hoopis kehvem, sest tuntakse iiveldust, unisust jmt. Keemilise tasakaalu saavutamine ei toimu silmapilkselt. Esialgu taastub energia. Inimesel on taas jõudu, et voodist üles tõusta või rääkida. Sellepärast on antidepressantravi sügava depressiooni psühhoteraapia eelduseks. Jah, on näidatud, et noorukitel on mingi seos SSRI-de tarvitamise ja enesetappude vahel. Sellepärast tavaliselt selle klassi AD-sid igaks juhuks noorukitele ka välja ei kirjutata. Seda võiks väga primitiivselt jälle põhjendada sellega, et kui esialgu taastub energia, aga muu depressiooni sümptomaatika veel säilub (lootusetus, madal enesehinnang jne), siis nüüd on jõudu midagi ette võtta.

Mul on hea meel, et kahe antidepressantide teemalise postituse peale kokku on tulnud  palju huvitavat tagasisidet ning kui minu esialgne postitus oli kriitilisemat laadi, siis järgnev lugeja vastukaja vastas sellele isikliku kogemuse pinnalt ja tasakaalustas kriitikat.

Ei taha seda teemat veel minna lasta, sest nagu ilmselt kõik ühel meelel võivad nentida, on tegemist valdkonnaga, millest räägitakse liiga vähe ning millega kaasneb palju tabusid. Samas, nagu näitavad numbrid, erinevate antidepressantide, antipsühhootikumide ja rahustite tarbimine Eestis kasvab.

Kui mõnele tundub, et ma ajan mingisugust medikamentidevastast kiusu, siis tegelikult on asi hoopis järgnevas mõttekäigus: iga uus tehnoloogia annab meile mingi uue omaduse või tugevdab vana, kuid alati toimub kasutuselevõtuga ka mingisugune vahetuskaup, mille käigus me anname midagi ära. Faustlik tehing toimib kindlasti ka ravimite puhul ning siin ei saa mööda kriitilistest küsimustest. Mida me ära anname? Milline on selle kõige laiem mõju? Igatahes on mitmeid närivaid momente, millele minul siiski pole head vastust aga äkki teil on. Näiteks:

Pikalt mõtlesin, kas kirjutan selle Memokraati antidepressantide postituse juurde ka oma arvamuse. Ja siis sain aru, et ei taha kirjutada just sellesama stigma pärast, mis loos, aga ennekõike kommentaarides, kõlab. Samas ei saa ka vaiki olla, sest hetkel igal hommikul antidepressante võttes tundus mulle, et alustatud argumendiliin seab minu üldise pädevuse oma elu elada kahtluse alla. Minu kogemus aga ütleb, et ma oleksin ilma nendeta nurgas tukslev hunnik õnnetust. Aasta alul olingi.

Ennekõike aga kirjutan, sest hea tuttav luges eelmist lugu ja selle kommentaare ja nutab nüüd kontoris. Ma tahan, et temasugused ja minusugused teaksid, et and ei ole kõvamehekultuuris üksi. Ja et nad on ok, nad on normaalsed inimesed.

Ma ei hakka tooma ühe või teise poole argumente. Pole minu asi astuda meditsiinilis-industriaalse kompleksi debattidesse ega ka paigutuda kuidagi teljel, mille ühes otsas on tavaline Eesti macho, kes saab kõigest üle toore jõuga ja teises mets-ema, kes peab ka kilemähkmeid vägivallaks.

Saan kirjutada endast. 2011 oli minu annus horribilis.

Minu jaoks algas selle teksti eellugu 2007. aasta Pronksiöö ajal Amsterdamis, kus ma viisin läbi ühte koolitust. Õhtul läksime väikese seltskonnaga linna peale ja muidugi rääkisime me Pronksiööst ja olime stressis. “Mida ma siis kogu aeg olen rääkinud,” kordasin ma mõttetult teistele.

Öö saabudes mõtlesime mingi kanali ääres istudes välja võimalikke lahendusi Pronksiöö mäsu mahasurumiseks ning peagi oli meil idee – skandeerivate rahvuslaste ja venemeelsete vahele tuleks politseihelikopteri pealt alla lasta üks suur plakat, millel on kujutatud tagumik. Ärge rohkem küsige. Kuid muidugi oli see nali, me varjasime nii oma kurbust arenevate sündmuste üle.

Järgmisel päeval helistas mulle üks tuttav Tallinnast ja rääkis muu seas kokkupuutest ühe vastutava riigiametnikuga. Ta oli peaaegu veendunud, et see ametnik oli mingit tüüpi rahusti või antidepressandi mõju all. “Ta oli kuidagi imelikult aeglane või aeglaselt imelik, ta lihtsalt polnud tema ise,” ütles see tuttav ning kasutas veel parema puudumisel ingliskeelset sõna “uncanny”.

On ikkagi suur võimalus, et mu tuttav hindas olukorda valesti ning ametnik oli lihtsalt šokis ja magamata. Isegi kui tal oli õigus, ei usu ma, et sel episoodil kriisi lahendamisele olulist mõju võis olla, kuid ma jäin siiski mõtlema, et tõenäosus, et mõni minugi kolleeg või kaasliikleja on pruukinud antidepressante, on täna juba arvestatav, ning samuti on arvestatav ka see võimalus, et mõni tähtis Eesti otsus tehakse ära inimeste poolt, kes on sarnaseid medikamente tarbinud, et pingeid pisut maha võtta.

Ühel vihmasel juunipäeval leidsin sahtlist märkmiku ja kaks harilikku pliiatsit, lõikasin ära särgitasku küljes lipendava Cheap Monday logo ning jalutasin Kadrioru trammipeatusse, kus ootas mind juba ees Kristi, kes oli mulle rääkinud poisist, kellest võiks loo kirjutada.

Tuli tramm number kolm, kuid poissi ennast ei tulnud. Siis saabus tramm number üks ja poiss tuli välja, punane kokkupandav ratas käes. Ratta küljes oli dünamo ja kandiline plastmassist rattalamp, umbes nagu mul endalgi oli olnud, aastal 1985.

Poiss näeb välja nagu tavaline viieteistkümneaastane, meenutades mõnevõrra Norra noort maletajat Magnus Carlsenit, kuid sõbralikuma näoga. Ilusat värvi ratas, ütlen. “Eile just pesin ja vahatasin seda,” ütleb poiss.

Kõnnime kolmekesi läbi tibutava vihma kohviku suunas, mis asub nõukogude ajal ehitatud majas. Pisut nagu kohmetu vaikus. “Ma kardan, et ma ei oska ennast väga hästi väljendada,” ütleb ta.

Kohviku ukse pealt sisse vaadates märkan murelikult kahte suurt televiisorit, kust jookseb VH-1 ning pseudofunktsionalistlikus stiilis spooniga kaetud nullindate laundžimööblit, kuid poiss on alles tänaval, ametis ratta lukustamisega varikatuse posti külge. Kui ta sisse tuleb, ei tee ta televiisoritest väljagi. Nätsu näriv müüja räägib telefoniga. See sobib. Võtan endale kohvi ja poisile Fantat.

“Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”