Kui mäletate, siis Memokraat on ka videosid tootnud ning sellega palju arutelu tekitanud. Nüüd panime sõpradega raha kokku ja otsustasime välja anda täiesti oma netifilmi auhinna, eeldusel muidugi, et teie neid meile saadate.

Niisiis! Üliõpilased! Kujundajad! Õpetajad, kaskadöörid, animaatorid ja amatöörid! Teatrikunstnikud, loodussõbrad, tantsijad ja lihtsalt kaameraomanikud! Memokraat kuulutab välja konkursi lühikestele netifilmidele. Oodatud on igasugune kraam, tingimusel, et see on loovalt lahendatud ja puudutab teemasid, mis lähevad korda   inimestele Eestis.

Tore uudis on see, et meil on ka kõrgetasemeline žürii, mille töös löövad kaasa ka filmitegija Ilmar Raag ning teatri- ja videokunstnik  Ene-Liis Semper.

Milliseid kaastöid ootame?

- Vorm pole piiratud. Miks mitte “Bemmil Uued Kummid volüüm 2″ või hoopis animeeritud joonisfilm? Võimalik on aga ka täiesti tavaline intervjuu huvitava inimesega, teie endi veenev esinemine lühiloenguga või hoopis mingi lahendus, mida keegi pole seni veel välja mõelnud. Altpoolt leiate inspireerivaid näiteid, kuid muidugi ei ole me huvitatud nende koopiatest.

- Oluline on sõnumi kaal. Hindame kõrgelt töid, mis tegelevad paljudele inimestele tähtsate probleemidega nagu meedia, majandus, poliitika, ajalugu, tulevik, keskkond, haridus, sallivus, vihkamine, vaesed, rikkad, jne, jne.

- Oluline on teostuslik idee. Suurem võimalus võita on nutikal lahendusel, mis ei ole kallis.

- Video pikkus ei tohiks ületada 3 minutit.

- Oluline on see, et mainitud video avaldatakse kõigepealt Memokraadis, seega, et see poleks juba kuskil Youtube’is üleval.

Parimad videod avaldatakse memokraat.ee-s ning kõige parem video saab auhinnaks 10 000 krooni. Viimased videod võtame vastu 31. märtsil. Pärast esmaavaldamist memokraat.ee-s jäävad autorile kõik õigused videot kasutada oma äranägemise järgi.

Niisiis, näiteks ja inspiratsiooniks. Video võib rääkida religiooni ja igapäevaelu suhetest:

Või kritiseerida meie meeleheitlikku igapäevast rutiini:

Või hoopis kanda sõnumit maailma muutmisest:

Või miks mitte kirjeldada lahedat projekti, millel on oma sõnum:

Nagu öeldud, piiriks on vaid teie oma fantaasia. Kui on lisaküsimusi või tahate kokku leppida video saatmise vormi osas, siis küsige kommentaarides või saatke küsimus aadressil: memokraat@gmail.com.

Daniel Vaarik

Kui uskuda rahvusvahelisi uuringuid, siis Eestis ei ole inimesed kuigi õnnelikud. Näiteks üks indeks paigutab meid Euroopas õnne poolest eelviimasele kohale, viimasel kohal on Bulgaaria. On ka natuke helgemate tulemustega küsitlusi, kuid maksimumskoor, mida mina näinud olen, asetas eestlased eluga rahulolu osas kuskile nõrga keskmise piirile.

Eestis tuleb õnneteemast rääkides olla ettevaatlik, seda on kogenud mitmed meie riigitegelased, kes on saanud kommenteerijatelt korraliku verbaalse sauna pärast seda kui nad on proovinud väita, et „tegelikult läheb meil ju täitsa hästi“.

Lugedes aga mõnede inimeste arvamusi, jääb lausa mulje, et Eesti on jälle okupeeritud, sedapuhku küll … eestlaste endi poolt. Nii vihased on osad inimesed võimu, poliitikute, ärimeeste, ekspertide, kohtute, prokuratuuri, politsei ja kaaskodanike peale. Ma olen kindel, et nad ei moodusta rahvast enamikku, kuid häälekad on nad küll.

Õnn on respekti vend. Kui inimese reputatsioon või maine näitab seda, kuidas maailm temaga rahul on, siis tema õnn näitab seda, kuidas tema maailmaga rahul on. Sama asja kaks otsa, mis puutuvad pidevalt kokku. Kui me veedame elu nende inimeste keskel, kelle maine on meie silmis madal, siis pole me endaga  rahul. Samuti, kui meid ei respekteerita, pole me õnnelikud.

Ma kahtlustan, et Eestis on näiteks poliitikuid, kelle teadlik plaan on näidata, et me oleme valede inimeste keskel, valed inimesed on võimul, valed inimesed on äris, valed inimesed on kultuuris. Neile selline õnnetuseveski väga sobib, sest see toodab neile pidevalt uusi teemasid ja hääli valimistel, kuna nende erialaks ongi esindada õnnetuid.

Aga aitab lihtsalt olukorra kirjeldamisest. Mida siis teha, et eestlased oleksid õnnelikumad? Kõigepealt tuleks kaardistada ebaõiglustunde allikad ning vaadata, milliseid neist saab muuta ja milliseid mitte.

Ilmselt tuleks loobuda arusaamast, et kõik eestlased saaksid ja peaksid olema ühesugused ja mõtlema sama moodi hoolimata sellest, et me aeg ajalt ühel lauluväljakul koos käime. Sellest, mis siis saaks kui me ühte moodi olla tahaks, on hästi kirjutanud India päritolu teadlane Arjun Appadurai oma raamatus Fear of Small Numbers ning ühe lausega kokku võttes väidab ta, et selline soov on üks tõeline õnnetusemasin, kuna see ootus on võimatu ja ei täitu iial.

Kui vastab tõele minu jutt õnne ja reputatsiooni seostest, siis peaks iseenesest tõusma meie õnnetunne, kui me hakkame rohkem üksteisele respekti pühendama hoolimata väikestest erinevustest, nii et laskem potist alla manifest, mis kutsub varjatult või avalikult vihkama.

Üks Eesti valusamaid probleeme on see, et meie seas liiguvad ringi 20. sajandil korda saadetud ebaõigluse nähtamatud varjud. Me pole siin muidugi üksi. Ajaloolane Tony Judt on kirjutanud:

Idaeurooplastele ei ole minevik lihtsalt teine maa, vaid see on haavatavate territooriumide saarestik, mida tuleb kaitsta rünnakute ja moonutuste eest, mille algatajad asuvad naabruses asuval mälusaarel, dilemma, mis on seda julmem, et vaenlane asub alati seespool…

Kuidas selles saarestikus navigeerida, ei ole minu eriala, kuid kui me seda ei õpi tegema ja jätame selle nende teha, kes soovivad vastasseise süvendada ja selle pealt hääli teenida, me õnnelikumaks ei saa.

Järgmiseks muidugi ootused. Õnn sünnib ootuste kokkupuutepunktis tegelikkusega. Siit tuleneb loogiliselt ka see, et õnnetunnet ei saa suurendada mitte ainult tegelikkust muutes, vaid ka ootusi muutes.

Näiteks, kui Eesti taasiseseisvumise hetkel inimeste peades olnud ootused oleksid võluväel tegelikkuseks muutunud, siis ilmselt liiguks meie tänavatel umbes sada tuhat valge kaabuga JR-i, kes sõidaks ringi imeauto KIT-iga. Ka kõik ülejäänud oleksid muidugi miljonärid ning neil oleks palju tuttavaid, kes neid imetleksid…oot…kust võtta siis need imetlevad tuttavad?

Vist on jälle tegu võimatu olukorraga ja äkki oleks aeg mõelda sellele, et õnn võib olla erinevates asjades? Targem annab järele? Las need kaks-kolm kolli sõidavad oma imeautoga, kaabu katuseluugist väljas, kui see neile meeldib, minul isiklikult on suva ja mulle tundub, et sellevõrra olen ma õnnelikum.

Õnnelikku vabariigi aastapäeva!

Tarmo Jüristo

Selle nädala teisipäeval ilmus “Postimehes” minu sulest arvamusartikkel pealkirjaga “Eesti rahvusliku tahte triumf?”, mis korjas kiirelt kolmekohalise arvu kommentaare. Kahetsusväärsel moel, aga samas mitte küll erilise üllatusena, taandus kommentaariumis arutelu kiirelt tõdemusele, et Jüristo arvates on Aaviksoo fašist ja eestlased natsid ning ta ise tegelikult, varjatult või varjamatult, kommunist. Ilmselgelt leidub terve hulk inimesi, kes on ka sellise teema lahkamisest huvitatud, aga minu jaoks isiklikult ei ole see küsimus kuigi kaasahaarav ega isegi oluline ning seega palun end vabandada, et ma selles konkreetses debatis ei kavatse pikemalt osaleda.

Siiski on siinkohal sobiv õiendada ära see osa, mis puutub minu kriitikasse hr. kaitseministri kõne osas. Kindlasti ei olnud mu eesmärgiks viidata, nagu oleks hr. Aaviksoo õnnetu sõnakasutus paljastanud ta tegeliku fašistliku pale – selline väide oleks tõepoolest, nagu Lauri Vahtre ka oma tarbetult ilustamata kommentaaris viitas, “lihtsalt loll”. See aga pole sama, mis öelda, et tipp-poliitik ei peaks oma ametlikes kõnedes kasutatavatesse väljenditesse hoolikalt suhtuma.

Mulle läheb väga vähe korda kas hr. Jaak Aaviksoo inimesena teab, kes on Leni Riefenstahl ja mis on tema filmide pealkirjad – paljud mu head tuttavad, kellest ma kõrgelt lugu pean, näiteks ei tea. Mind isegi ei häiriks sugugi, kui ta seda ka teades ikkagi leiaks, et “tahte triumf” on väljend, mida võib ka peale 1934. aastat kõnekeeles kasutada – veelgi enam, ma olen kõige sellega nõus. Samas, Euroopa Liidu liikmesriigi kaitseministrina sellist asja endale lubada ei saa – ja seda lihtsal põhjusel, et kaitseminister pole isik, vaid on institutsioon.

See on põhjus, miks on presidendil kantselei ja peaministril nõunikud – kuna need ametid esitavad nõudmisi, mis ületavad kaugelt ühegi üksiku isiku, kuitahes võimeka ja pühendunu, võimed. Kuuldavasti kirjutab hr. Aaviksoo oma kõned ja pöördumised ise. See on muidugi ainult tervitatav ja austust vääriv – ja seda kõike täiesti siiralt. Samas ei peaks olema kuidagi nõrkuse või võimetuse tunnistuseks, kui need kõned enne ettekandmist lasta üle vaadata kellelgi, kelle ametiks on säärased komistused ära hoida, et ei peaks hiljem tegelema nende tagajärgede likvideerimise, vabandamise või õigustamisega. Ma juhtumisi ka tean, et kaitseministeeriumis on inimesi, kes selleks vägagi võimelised on.

See kõik aga, nagu öeldud, oli tõenäoliselt lihtsalt õnnetu aps. Ikka juhtub. Teine artikliga seoses suuremat vastukaja tekitanud teema oli viide natsi-Saksamaale ja Eesti võrdlemine sellega. Vast oli siinkohal tegu natuke liiga mitmest osast koosneva ja üle erinevate lõikude jaotuva mõttekäiguga, mille alguse pool esinenud sõna “Hitler” ja lõpus mainitud “Eesti” tekitasid hulgas inimestes reaktsiooni, et väite sisu on lugematagi selge. Hoolikamal vaatlusel võiks aga selguda, et võrreldud ei olnud sugugi mitte Eestit ja natsi-Saksamaad omavahel, vaid mõlemat eraldi ühe kolmanda asja vastu.

Samuti oleks hea meeles pidada, et 1934. aastal ei olnud ei fašism ideoloogiana ega ka natsionaalsotsialism poliitilise liikumisena kuidagi olemuslikult saatanlikud – nagu nad nendeks retrospektiivis kahtlemata on saanud. Hitleri valitsus tuli võimule 40% valijate häältega, kehastades selliselt 1934. aastal Saksa rahva valdava osa parimaid kavatsusi ning teadlikult toetudes selle pikale ja kodanike jaoks kallile alajoole. See on raam, milles Riefenstahl tegi oma rahvusromantilistest ideaalidest kantud filmi, mis on ühtlasi ju tänaseni vaieldamatu filmikunsti suurteos.

Vastuseis fašismile – mida leidus lisaks Saksamaale muidugi ka mujal Euroopas – ei põhinenud 1930. aastate keskel holokaustil või Teise Maailmasõja vallapäästmisel (mis meie jaoks seda mõistet täna defineerivad), sest neid sündmusi ei olnud lihtsalt veel aset leidnud. Need, keda fašism muretsema pani, olid mures eeskätt maailmavaatelistel põhjustel ja see on vastasseis, mida saab (kahtlemata lihtsustades) taandada nimelt mainitud Erasmuse ja Lutheri debatile ja mille põhiküsimuseks oli mäletatavasti eriarvamus teemal, kas inimesel on väärtus iseeneses või ainult läbi selle,kuivõrd ta kehastab ja kannab endas midagi tema suhtes ülest, olgu selleks siis Jumal või rahvus.

Lutheri jaoks oli inimene iseeneses tähtsusetu mutrike, mis on väärtuslik ainult Jumala tahte tööriistana ning sellest vaatest kantuna leidis ta, et “maapealset rahu ei tohi osta Jumala vihastamise hinnaga”. Luther oli täiesti teadlik Erasmuse hoiatatud ohtudest selles osas, mida tema poolt jutlustatav ideoloogia endaga kaasa toob. Ta lihtsalt leidis, et kuna inimese elul ei ole väärtust iseeneses, siis ei ole selle ohvriks toomisega “õige” ürituse eest peetavas võitluses ka midagi kaotada, küll aga kõik võita.

Järgmise kahesaja aasta vältel kogu Euroopas aset leidnud radikaliseerumine, sellest tulenevad pidevad sõjad ning sealt veel järgnevateks sajanditeks kestma jäänud vaen kinnitasid nii tegelikult mõlema mehe ennustusi – erinevus oli vaid selles, kas selline olukord oli taunitav või tervitatav. See traagiline trajektoor, millega lõpetas oma 12-aastase eksistentsi Hitleri juhitud Kolmas Riik, viis selle ideoloogilise vastasseisu oma praktilise väljenduse äärmusse ja selliselt on igasugune võrdlus fašismiga universaalses võtmes alati, nagu ka öeldud, banaalne liialdus – millel on tavaliselt lihtne poliitiliselt motiveeritud eesmärk oma ideoloogilist vastast stigmatiseerida. See on asi, mida Venemaa agressiivne propaganda ka Eesti puhul järjekindlalt teeb ning oleks selgelt meie endi huvides püüda selliseks asjaks võimalikult vähe pidepunkte pakkuda.

Aga ka see, olgugi oluline ja tähelepanu vääriv, ei olnud mu argumendi peamiseks punktiks, vaid pelgalt selle sissejuhatuseks. Jõudes nüüd tänase, sisulise ja maailmavaatelise probleemi juurde — ja püüdes ühtlasi otsida ka mainitud musta ja valge vahelisi toone — minu soov oli küsida kummast vaatest me täna, 21. sajandi Eesti Vabariigis, ühiskonnana lähtuda tahame? Kas meie riik on (ja peaks olema) määratletud ainult läbi rahvuse? Kas sini-must-valge ainsa alternatiivina peab nägema punast ja seega aprioorselt järeldama, et herderliku rahvusideoloogia kõrval ei ole meil täna ühtegi teist valikut? Kas kodanikel on väärtus ainult (või siis eeskätt) läbi selle, kuivõrd nad kannavad mingit konkreetse rahvuse tunnust, kultuuri või ideoloogiat? Või on siiski mõeldav, et me käsitleme instrumentaalse kategooriana hoopis riiki ja mitte inimest?

Lauri Mälksoo läinudkevadisest ettekandest  Eestis alguse saanud ja õiguskantsler Indrek Tederi poolt sellest tõukuv Riigikogus peetud kõnega ka laiemas avalikkuses tõstatunud arutelu põhiseaduspatriotismi teemal on tähtis ja tervitatav samm sama küsimusteringi raames. Muidugi olen ma nõus ka Marko Mihkelsoniga, kes märgib, et “põhiseaduspatriotism ei ole võluvits”. Demokraatlikus ühiskonnas ei olegi selliseid “võluvitsasid” kuskilt võtta, samas ei peaks me tõdedes, et lisaks beebile on vannis ka pesuvett, kõike pettunult kummuli keerama.

Ka ei nõua põhiseaduspatriotism või siis patriotism lite ju sugugi rahvuse ja rahvuskultuuri mõistete üle parda viskamist, nii nagu reformatsiooniga seoses Euroopas aset leidnud riigi ja religiooni üksteisest lahutamine ei tähendanud, et usk oleks lakanud olemast ja inimeste elus tähtsat rolli mängimast. Tegelikult väljendaks see ju nimelt meie rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri tugevust, kui julgeksime uskuda, et need jäävad püsima ka ilma, et Eestis sündinud ja üles kasvanud, seda oma ainsa koduna teadvad vene rahvusest noored oleksid sunnitud ühiskonnas toime tulemiseks oma perekonnanimesid eestindama.

Kui jõuame sinnamaale, et eelmises lõigus mainitud küsimusi saab esitada ilma, et selle taga nähtaks automaatselt kas karjuvat nihilismi või siis Venemaa poolt mahitatud ja ühtlasi Lääne-Euroopa ajupestutele nähtamatu salasepitsuse kombitsaid, oleme jõudnud pika sammu lähemale sellele maailmale, kuhu kuuluvaks me end oma mõtetes ja sõnades nüüd juba viimased kaks aastakümmet lugeda oleme tahtnud.

Daniel Vaarik

Riigi Ringhäälingu esimene ülekandeauto “Hõbehall” aastal 1938. (Allikas: ERR kodulehekülg)

See oli aasta tagasi, 30. jaanuaril, kui Eesti Rahvusringhääling oli kogunud hulga oma juhtivtöötajaid Eesti Raadio 1. stuudiosse aru pidama ERR-i maine üle. Sellel seminaril osalesid aga lisaks  ka Barbi Pilvre, Tiit Hennoste ja mina, kuid minu jaoks oli päeva absoluutseks staariks Hagi Šein, kes oli ette valmistanud tõelise põhjalikkusega.

Ma tahtsin tema ettekande teksti Memokraadis avaldada juba siis, kuid siis tulid muud teemad ja tekst jäi ootele. ERR-i ja Hagi loal avaldan selle siin täna, kuna taas on päevakorrale tõusnud mitmed Rahvusringhäälinguga seotud teemad ning Hagi mahukas tekst on üks paremaid, mida ma kunagi ERR-i kujunemisloost lugenud olen. See sisaldab lugusid, selgitusi, nii kriitikat kui enesekriitikat ning aitab meil mõista, miks meil on täna just selline ERR nagu meil on.

Mul on ka üleskutse kõigile, kes ERR-i tänasel päeval kritiseerivad, toetavad, laidavad, aidata tahavad või tõugata soovivad. Enne kui te seda teete, võtke endale umbes 30 minutit aega, lugege läbi Hagi jutt ning ma usun, et pärast seda on sellel, misiganes te parajasti teha tahate, rohkem mõtet.

Tuletan konteksti mõistmise huvides veel meelde, et ettekanne peeti aasta tagasi, kuid samas ega tekst pole küll selle ajaga suurt midagi kaotanud. Ettekandjatele antud ülesandeks oli rääkida just ERR-i mainest, seepärast esineb ka selles tekstis palju arutlusi just kuvandi üle, kuid see pole kaugeltki ainus ega kõige tähtsam küsimus, mida Hagi puudutab.

Hagi Šein

1. Lähtekoht

Kuvand on minu jaoks arvamuste, veendumuste, hoiakute ja tõekspidamiste kogum ühe nähtuse olemusest ja väärtusest.

Alustan veidi kaugemalt. Umbes 40 aastat tagasi sai eesti meediasotsioloogias alguse tüpoloogiate loomine. Ülo Vooglaid tegi esimese „Edasi“ lugejate tüpoloogia, 1972. aastal sai minul valmis esimene  teleauditooriumi tüpoloogia. Vaatajatüüpe arvutasid arvutid, siis veel suurt saali täitvad Uraalid, mis aitasid ankeetide tunnusteruumis tunnustekujundeid-kuvandeid eristada. Umbes 35 aastat tagasi pidasime me Sangastes kuvandite eristamise seminari.

Seal ringles üks veidi nilbik venekeelne anekdoot eksinud kurnatud rändurist, kes otsis lootusetult  teed pilkases pimeduses, lumes ja külmas. Lõpuks nägi ta kaugelt tulukest paistmas ja jõudis vaevaliselt lummemattunud madala hütini. Ta hingas jäätunud väikesele aknale ja hõõrus käega sooja, et näha, mis sees toimub. Jääkristallid aknal olid paksud ja sisse ei paistnud suurt midagi. Võttis aega enne kui jääkihid vaevaliselt sulama hakkasid, ent lõpuks võis juba midagi aimata ja ühel hetkel sõnas mees kerge ärritusega:  kurat küll, mitte ei saa aru, kas nad seksivad seal või on see aknamuster lihtsalt niisugune.

See toob mind kuvandiga tegelemise suhtelisuse juurde. Me näeme teravamaid või hägusamaid kujutisi, kuvandid avalduvad enamasti kaudselt, nö jääkristallid on vahel. Kuvandid algavad muljest, tundest ja mõttest, nad võivad kinnistuda pikaks ajaks, muutuda tavalausungiks,  tõekspidamiseks, hoiakuks, stereotüübiks või müüdiks või jääda hoopis kergeks aimduseks või alateadvuslikuks signaaliks.

Loe ülejäänud teksti… »

Kõik räägivad sellest, kas Jürgen Ligi üks hilisõhtune kiri ERR-ile oli ähvardus. Või oli see lihtsalt meediakriitika nagu Reformierakonna esindajad väidavad? Asi millest ei tasuks ärrituda? Neil, kes tahavad asja sisust aru saada, soovitan teha ühe väikese testi ja vastata kahele küsimusele:

1.   Kas ERR-i töötajatele mõjus see kiri ähvardavalt?

2. Kui mõjus, kas Jürgen Ligi seda kirja kirjutades mõistis, et see mõjub ähvardavalt?

Kui vastused mõlemale küsimusele on jaatavad, siis oli tegemist ähvardusega.

Ähvarduse puhul on oluline mõista, et sellel on erinevad tasandid. On olemas leebeid vihjeid, mille puhul tuleb ise edasi mõelda, on olemas karme röögatusi nagu piksepauk, mis ei jäta mingit võimalust vääriti mõistmiseks, kuid ähvarduse muudab tõeliseks veel üks element - ähvardaja võimalused seda ellu viia.

Meenutame kooliajast – oletame, et istusite vahetunni ajal aknalaual, kuigi see oli sisekorra eeskirjaga keelatud. Oli ju vahe, kas teie peale karjus valju häälega koristajatädi Matilda või tuli direktor ja ütles vaikse häälega: “olgu see viimane kord”? Matildal puudus võim midagi muuta, seepärast võis ta karjuda või mitte, vahet polnud. Direktoril oli võim midagi muuta ja tal polnud tarvis muud teha, kui vihjata ja te kõndisite inertsist tükk aega ringiratast nagu pupsik.

Rahandusministril on kahtlemata võim muuta ERR-i eelarvet, seepärast on ka tema nõrgal hoiatusel  suurem mõju, kui näiteks Tallinna Linnapea või Keskerakonna peasekretäri valjuhäälsel sajatusel. Ja siit jõuamegi tegelikult probleemi olemuseni ning siit näeme ka seda, miks on ebaadekvaatne väita, et Ligi kiri on lihtsalt mingisugune meediakriitika. Ei ole ja me kõik mingil tasandil teame seda, et ei ole.

Samas ei tahaks ma Ligit kritiseerida lahmivalt. Ma siiski usun sarnaselt Hagi Sheiniga, et tegemist oli rahandusministri stressiseisundiga, mis tekib keerulisest tööst  ja ma ei arva, et tema plaan oli alustada ERR-i suukorvistamist. Ma olen Rahandusministeeriumis töötanud ja tean, et kõige rohkem ärritas ka omal ajal kõiki see, kui eelnõu, mis polnud valmis, mida vahel ministergi polnud jõudnud lugeda, hakkas juba oma elu elama.

Muidugi, lahendus sellele ei ole mingisugune tugevam salastamine või kaebekirjad toimetustesse, vaid varajane kaasamine, nii öelda eelnõu plaani ise väljakäimine ja avaliku arvamuse küsimine. Kui on tulemas oluline eelnõu, siis on mõtet teha ajakirjanike seas võimalikult vara selgitustööd, mitte loota, et nad ise kõigest aru saavad või üldse asjast ei kirjuta. Natuke lõhnab siin tegemata töö või kiirustamise järele.

Kokkuvõttes arvan ma, et

1. ERR-i samm oli üpris “BBC” ja ma arvan, et avalikkus ei peaks seda sammu vaatama kui reaktsiooni mingile ühele kirjale, vaid kui kasvavale poliitsurvele üldiselt.

2. Jürgen Ligi ja tema juhitav ministeerium võiksid rohkem vaeva näha avalikkuse teavitamisega ning samuti võiks leppida asjaoluga, et meedias ilmuv kriitika ei pruugi olla alati sada protsenti objektiivne, kuid sellest veel hullem asi oleks selle kriitika puudumine.

Daniel Vaarik

Eelmise kolmapäeva hommikul vedelesid mõned kilekottidesse pakitud seapead vähemalt kahe Malaisia mošee õuel, ootamas hommikusele palvusele saabunud moslemeid. Siga on moslemite jaoks teatavasti ebapuhas ja rõve ning tegu oli otsese provokatsiooniga.

Küllap see oli jätk hiljuti lõkkele löönud vaidlustele, kas Malaisia katoliiklased võivad oma jumala kohta öelda tõlkes “Allah”, sest tegelikult tähendab “Allah” malai keeles jumalat üldiselt ja nad justkui puhtkeeleliselt võiksid seda teha ilma kedagi solvamata.

Katoliiklaste soov  ei meeldi aga moslemitele, kelle arvates saaks selle nimega kutsuda vaid nende endi jumalat. Malaisia valitsus oli Allahi kasutamise “vales võtmes” isegi ära keelanud, kuid kohalike katoliiklaste ajaleht Herald kaebas asja kohtusse ja võitis. Heraldi üheks põhiliseks väiteks on see, et sõna “Allah” on palju vanem kui moslemiusk.

Seepeale läks lahti. Mitu kirikut tehti värviga kokku ning mõnda loobiti süütepudelitega, rüvetati ka paari mošeed. Lühidalt öeldes, klassikaline näide samm-sammulisest radikaliseerumisprotsessist, mis oma mehaanikalt on lähedane monumentide sõjale Eestis.

Mulle tundub, et distantsi tõttu on eestlasel Malaisia arenguid kasulik jälgida, sest seal toimuv pakub mudeli, mida saab analüüsida emotsioonivabamalt kui mingeid asju, mis toimuvad näiteks siinmail. Oleks ma vastava ala üliõpilane sõidaks ma lausa kohapeale välitööd tegema.

Mosleminaine pildistamas jõulupuud Kuala Lumpuri kaubanduskeskuses. (Jõulupuu kui selline muidugi ei oma selles kommertskontekstis kuigi selgelt kristlikku tähendust).

Tegelikult ma natuke tegingi välitööd. Ma pole religiooni ajaloo spetsialist, kuid ma ise olin Malaisias vaid paar kuud tagasi ning pean ütlema, et süvenedes kohaliku islami ajalukku, tekkis sügav austus selle vastu, kuidas see oli sinna riiki levinud ja omaks võetud üpris rahumeelsel moel.

Kuna rahvastik koosneb malaidest, hiinlastest ja hindudest, siis on integratsiooni peale mõtlemine ka tänase valitsuse oluline ülesanne. See paistis päris hästi välja ka poliitilisest retoorikast, mis omakorda ilmselt on kantud hirmust, et ühel hetkel võivad tekkida rahutused rahvuslikul või religioossel pinnal.

Mis nüüd siis saab? Kas konflikt eskaleerub? Kas see viib mingisuguste rahutusteni? Raske ette teada. Turismitööstuse huvides näib Malaisia valitsus pingutavat, et toimunust ei saaks väga suurt rahvusvahelist skandaali, kuid märkimisväärne on ka kohalike võimude siseriiklik reaktsioon ning kõigi poliitikute ühine hukkamõist juhtunule.

Kahe erineva poliitilise jõu noorteorganisatsioonid tegid kiiresti ühisavalduse. Hästi võtab üldise suhtumise kokku ühe parlamendisaadiku sõnavõtt:

Seputeh MP Teresa Kok concurred that these acts went against the values of all religions in Malaysia.

“I urge all Malaysians to stay calm and not react violently to this cowardly act. Neither should we retreat into our respective ethnic or religious groups for perceived safety and protection from any perceived ‘external threat.’

“Instead, this is an opportunity for us to rise up in unity to strongly condemn this shameful act and send a strong message that such acts have no place in the Malaysia that we call our home,” she said.

Lähemalt võib lugeda siit.

Reaktsioonide kiirus ja ühtsus on hämmastav. Loodame, et Malaisia saab hakkama.

Daniel Vaarik

“Whenever a theory appears to you as the only possible one, take this as a sign that you have neither understood the theory nor the problem which it was intended to solve”. Nii ütles kunagi Karl Popper, filosoof, kelle ideed on inspireerinud paljusid vaba ja avatud ühiskonna austajaid, sealhulgas George Sorost, kes on tema filosoofiale rajanud oma laialdase praktilise filantroopiategevuse.

Avatud ühiskonna ideedesse on peidetud arusaam, et need, kes väidavad ennast teadvat absoluutset tõde, on tõenäoliselt eksinud ja põhimõtteliselt diktaatorimaterjal. Siit tekib aga küsimus – mis siis, kui me peame demokraatiat ja avatud ühiskonda ennast absoluutseks tõeks? Kas demokraatlik fundamentalism ei peaks mitte iseenennast halvav konstruktsioon olema? Kuidas seda vastuolu lahendada?

Algselt Memokraadi Singapuri diskussioonidest inspireeritud Tarmo postitus lisab kogu arutelule väga olulise mõõtme. Head lugemist!

Tarmo Jüristo

Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see pani mind antud teema peale mõtlema veidi laiemas perspektiivis.

Demokraatiaga seoses on oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades pea viimased kolm tuhat aastat. Kreeka linnriigid 6. sajandil e.m.a. olid demokraatlikud (võttes võimu üle türannidelt) ja pidasid sellistena vastu paar sajandit enne langemist Makedoonia kuningate ning seejärel Aleksander Suure valitsuse alla.

Rooma oli vabariik kuni senat 46 e.m.a. kuulutas Caesari dictator perpetuo-ks. Prantsuse Revolutsioon püüdis luua ühiskonda, milles kõik oleks võrdsed, kuni Napoleon järgnenud kaost ära kasutades (ja seejuures rahva toel!) võimule tõusis ja end imperaatoriks kuulutas. Weimari vabariik oli kahtlemata lähim representatiivsele demokraatiale, mida Saksamaa näinud oli, kuni Hitler 1933. aastal võitis demokraatlikud valimised ja pani aluse Kolmandale Riigile.

See kõik tõstatab kiusliku küsimuse: kui ajaloos on olnud nii mitmeid petlikke koidikuid, siis miks peaks demokraatia triumf seekord lõplik ja pöördumatu olema? Selle nurga alt vaadates on üsna keeruline näha inimkonna poliitilist ajalugu kui vääramatut marssi vabaduse suunas, mis tipneb meie oma 21. sajandi liberaalse demokraatiaga. Ja vast veelgi olulisemana, demokraatia hakkab selliselt paistma lihtsalt kui üks riigikord paljudest võimalikest milliseid maailmas on erinevatel aegadel proovitud ja loobutud.

“Hea küll”, võib selle peale öelda. Demokraatia ei pruugi olla midagi uut kuid, tsiteerides Churchilli enesekindlaid sõnu, “see on parim neist, mis meil võtta on”. Aga siin tasuks küsida kas see ikka on ümberlükkamatu ja universaalne tõde? Millise kriteeriumi alusel ja kelle jaoks on demokraatia parim?

Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale–või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Aga proovime end korraks oma vahetust olevikust distantseerida ja vaadata sellele ausa pilguga. Kujutame hetkeks ette kedagi, kes elab tuhat aastat tulevikus ning avab oma 31. sajandi vikipeedias artikli meie ajastu kohta — ja püüame kujutleda mida ta sealt leiab.

Ilmselt ei ole erilist kahtlust, et sellisele vaatlejale peab 20. sajand näima inimajaloo seni kõige brutaalsem. Maailm oli laastatud kahest globaalsest sõjast, mis tõid endaga hävingut, julmust ja viletsust mida mitte ainult polnud varem nähtud vaid isegi suudetud ette kujutada.

Maailma 20. sajandi demokraatia lipulaev, Ameerika Ühendriigid, heitis kaks tuumapommi Jaapani miljonilinnadele. Hiina käis läbi “kultuurirevolutsiooni”, mis praktikas tähendas aastatepikkust veresauna ja repressioone skaalal, mis oli võrreldav maailmasõdadega. Lisaks neile globaalse mastaabiga tragöödiatele leidis 20. sajandil aset lugematu hulk kohalikke konflikte, millest suur hulk olid ühel või teisel moel seotud nimelt demokraatlike riikide osaluse, õhutuse, toetuse või algatusega (ja sageli kombinatsiooniga nendest).

“Rahuarmastav Ameerika rahvus” pidas 20. sajandi vältel keskmiselt ühe sõja iga paari aasta jooksul, keeldudes ise seejuures allumast seadustele ja printsiipidele, mille nimel ta neid sõdu pidas. Lääne poolt domineeritud rahvusriikide katusorganisatsioon, ÜRO, võttis 1948. aastal vastu universaalse inimõiguste deklaratsiooni, mis enamuse muu maailma jaoks jäigi nimelt selleks — deklaratsiooniks.

Pool sajandit hiljem ei suutnud need kõrged ideaalid takistada genotsiide mitte ainult Aafrikas vaid ka Euroopa enda piiride sees. Sajandi lõpuks elas maailmas enam kui miljard inimest absoluutses vaesuses. 20. sajandi teine pool tõi endaga endise Euroopa impeeriumi lagunemise Aasias ja Aafrikas, mis omakorda põhjustas tohutuid sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid nii kolooniates kui emamaades.

Euroopat tabas immigratsioonilaine millist polnud nähtud enam kui tuhat aastat. Euroopa ida-aladel tõi Nõukogude Liidu kollaps endaga sarnaseid tagajärgi, põhjustades mitmeid sõdu ja jättes maha rahvuslikku vaenu ja pingeid mitmeks järgnevaks põlvkonnaks. Sajad tuhanded Kolmanda Maailma inimesed, kes püüdsid meeleheitlikult põgeneda sõdade, vaesuse ja viletsuse eest, saadeti Euroopa piiridelt tagasi ning neid hoiti aastate kaupa põgenikelaagrites, mis sageli polnud midagi enamat kui lagedale väljale püstitatud tuhanded telgid.

Vana Maailma linnades leidsid pidevalt aset rahutused–1968. aasta ülestõusud olid eriti ägedad ning suudeti vaid suure vaevaga kontrolli alla saada. Kus iganes leidis aset Lääne demokraatiate riigipeade kohtumine kaasnesid sellega demonstratsioonid ja rahutused, mida hoiti vaos massiivse politseivägivallaga, veekahurite ja pisargaasiga.

Meie hüpoteetiline artikkel jõuaks ilmselt ka järeldusele, et 20. sajandi lõpp ja 21. algus olid mastaapne moslemite tagakiusamise ajastu Läänes ja Lääne poolt. Lähis-Idas peeti maha hulk sõdu ning Lääs osales aktiivse osapoolena aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis kõik tõi kaasa suurel hulgal tsiviilohvreid ja üldisi kannatusi. Moslemeid nähti (ning kirjeldati sellisena, nii poliitilistes pöördumistes kui akadeemilistes monograafiates) kui verejanulisi fundamentaliste, odium humani generis, kes vihkavad hingepõhjast Lääne vabadusi ja maailmakorda. Euroopas võeti vastu seadusi, mis keelasid moslemitel avalikult kanda oma traditsioonilist riietust.

Kui meie ajale sellises valguses vaadata, siis ei tundu asjad sugugi parimas korras olevat. Demokraatia paljukiidetud võime vigu parandada liigub parimal juhul lapsesammudega, tehes iga parandatud vea kohta kuskil mõne uue. Minule meenutab see väga otseselt seda mäsu, mis valitses Rooma Vabariigi hilistel aastakümnetel, mida märgistasid korruptsioon, populism ja pidevad sõjad ja rahutused. Ja kas selliselt on meil õigust Rooma lihtrahvale etteheiteid teha, et nad tervitasid Caesarit ja Augustust kui kangelasi, vaatamata sellele, et nood viisid hingusele representatiivse demokraatia ja kehtestasid sisuliselt diktatuuri? Augustuse võimuletulekule järgnenud pax romana, Rooma Rahu, on muide tänaseni jäänud pikimaks rahuperioodiks meie vaevatud kontinendi ajaloos.

Aga lõpetuseks, et hoida ära vääritimõistmisi–isiklikult olen ma väga selgelt demokraatia-usku. Esimesed 18 aastat oma elust veetsin ma teistsuguses riigikorras ja mulle meeldib mu tänane maailm palju enam. Nagu ilmselt enamus Antiik-Kreeka jõukatest linnakodanikest või Rooma patriitsidest tundub ka mulle, et demokraatia on ühiskonnakord mille plussid kaaluvad kaugelt üles selle miinused ja mis on eelistatav teistele võimalikele.

Samas ei ole mul illusioone selles osas, et see peaks olema ainus ettekujuteldav või igavikuline ühiskondlik formatsioon. Ma olen kindel, et ka vanas Ateenas või vabariiklikus Roomas olid omad Francis Fukuyamad, kes arvasid, et ajalugu on lõppenud ja mitte kunagi enam ei saa inimene olema allutatud võimule, mis tema ees vastutust ei kanna.

Ma arvan, et demokraatiasse tasub uskuda ja selle nimel tasub võidelda (seda küll sõnade ja ideedega, mitte tankide ja pommidega). Aga samas olen ma veendunud, et me peaksime olema demokraadid mitte sellepärast, et demokraatia on ülim riigikord ja ainus vastus maailma hädadele, vaid sellele vaatamata, et ta seda ei ole.

Daniel Vaarik

Seekord on mul väga hea meel esitleda Memokraadi külalispostitust Anvar Samostilt ning see on pisut loomingulisemas vormis. Ega see tabel vajagi eraldi kommentaare, vähemalt nende jaoks, kes on kursis viimastel nädalatel furoori tekitanud meediameeste Moskva reisiga. Kuid tõepoolest, arvestades, et need tsitaadid on liigagi reaalsed, tahaks vanduda minagi: Quis custodiet ipsos custodes?