Posts By: Daniel Vaarik

Hiiliv Triikraud töötas kõrgete lagedega majas, kus ta käis mööda seinaveeri ning varitses inimesi. Sellest oligi ta oma hüüdnime saanud, et ta tavatses kardina tagant välja karata ning lajatada kolleegi kätte paki paberilehti, mis olid servast servani strateegilist juttu täis kirjutatud. Kui ma ütlen servast servani, siis ma ei mõtle tavalist täistrükitud paberilehte, ma mõtlen sõna otseses mõttes lehte, millel tekst algabki täpselt kõige ülemisest lehekülje nurgast ja lõpeb kõige alumisest. Ilma äärteta. Ilma lõiguvahedeta.

Oli inimesi, kes püüdsid Hiiliva tekstidele pihta saada, neist midagi õppida, kuid see lõppes tavaliselt nii, et inimene leiti maja seina lakkumas ning karjumas sõnu nagu “pikaajaline” ja “arengukava”. Lisaks sellele, et Hiiliva tekstid olid nagunii keerulistel teemadel, puudus neis ka igasugune kristlik halastus ja vastutulek inimmõistuse loomulikule vajadusele millestki aru saada, sest ta kasutas tekstis võimalikult palju sulgusid, lühendeid ning viiteid keerulise nimega seaduse muutmise seadustele.

Antropoloogiaprofessor Lorenzo Cañás Bottos rääkis kunagi mennoniitidest, amišitega sarnasest rahvakillust, kelle juures ta mõnda aega teadlasena elas. Kuna mennoniidid on ülikonservatiivsed oma riietuses, pani Lorenzot imestama, kust nad oma teksakombinesoonid said. Ta uuris asja ning leidis, et nimetatud lõikega teksad tulid kasutusele 1970ndate aastate kandis ning seega ei olnud mennoniitide mitmesaja aastast ajalugu arvestades sugugi konservatiivsed.

“Kuidas te need teksad saite,” küsis Lorenzo.

“Need on meil alati olnud,” vangutasid mennoniidid arusaamatult päid.

Allar Tankler algatas eile Memokraadis arutelu meedia meelelahutuslikumaks muutumise teemal ning tegi seda Eesti Tippmodelli saate näitel. Tõesti, hoolimata sellest, et kõik enamus osasid on juba varem valmis filmitud, rullitakse selle tõsieluseriaali materjali meediatarbija ette kaasahaarava modellisaagana, justkui see sünniks nüüd ja praegu.

Sellise näilisuse loomisel lööb kaasa terve meediaväljaannete ökosüsteem, mille erinevad osad toituvad sisseostetud saateformaadist pudenevatest purukestest, millega kaetakse üsna odavalt suur hulk trüki- ja veebipinda.

Eesti Tippmodellile on esimese hooga raske midagi ette heita, sest tegu on süütu meelelahutusega. Meelelahutuslikke võtteid ei kasuta tõsised väljaandeid, sest kui tõsised väljaanded millegi sellisega tegeleksid, siis oleks see ju manipulatsioon, eksole? Ega ju?

Kahjuks pole see nii lihtne.

Keskkooli ajal mulle õppida eriti ei meeldinud, kuid mulle meeldis õpetajaid närvi ajada. Ükskord tõin bioloogia tundi suure peotäie lund ning panin laelambi peale sulama. Kui õpetaja Agu Teeveer tundi alustas, nirises lae alt vett nagu kevadisest räästast. Teeveer lahendas olukorra enda arvates nutikalt ning pani veenire alla väikese lillepoti. Üks-üks. Pool minutit hiljem lajatas aga poolsulanud lumehunnik tervenisti alla ning mätsis potis olnud lille maatasa. Kaks-üks.

Tegelikult saan ma Andrus Ansipi frustratsioonist väga hästi aru.

Kui lugeda ACTA teksti ning kõrvutada seda tolle Õhtulehe artikliga, mida peaminister Riigikogu ees tsiteeris, siis tõepoolest võib tekkida soov käed ahastuses taeva poole tõsta. Erakonnakaaslaste naeru ja aplausi saatel esitatud tiraad tabas aga, ilmselt peaministri jaoks ootamatult, märksa suuremat sihtmärki kui Õhtuleht või Heimar Lenk, tuues endaga avaliku pahameeletormi ning suured meeleavaldused nii Tartus kui Tallinnas. Laupäeval oli Vabaduse väljak fooliummütse täis ning algselt konkreetselt ACTA vastu suunatud protest oli saanud olulise lisadimensiooni, mille võttis tabavalt kokku ühe tundmatuks jäänud nahkmantlis noormehe ühelauseline kõne kokkutulnutele.

Uue töönädala alguses reageeris tekkinud olukorrale lõpuks ka peaminister ise, kes avaldas kahetsust, et ta "ei arvestanud võimalusega, et iga [tema] sõna või lauset võidakse kasutada esialgsest kontekstist väljarebituna suvalises kontekstis" ning avaldas lootust, "et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud".

Et siis… mida?

Minu jaoks algas asi sellest, et Sten Tamkivi kirjutas, et  internetivabadusi võiks täpsemalt sõnastada ja Linnar Viik soovitas mõelda julgelt ja suurelt, ning olla riigina internetivabaduste eestkõneleja maailmas.

Usun, et kodanikuühiskonna kaasamisel on tähtis see, et peale kriitika, pakuvad inimesed välja ka lahendusi. Seepärast pakkusime neljakesi (Linnar, Sten, inimõiguste ekspert Marten Kokk ja mina) Praxise kodulehel välja “Internetivabaduse teesid”, mis sõnastab peamised internetivabaduste alused ning kutsub nende üle arutlema.

Millist internetti me tahame? Arutame.

Nad tegid muusikali, mis põhines filmil, mis põhines raamatul, mis põhines ühel tema mõttel… 2012 on Eestis saamas satiiriliste netimeemide aasta, mille avas Laari ruum, kuid millele järgnes kiirelt peaminister Ansipi ACTA-teemalise ettekande lõikumine, remiksimine ja ristmeediastamine ning ühe ja sama laine peale mahtus ka Galojan.

Vaadates kuidas eestlane riigi arengusse kodanikuna panustab, on mulle jäänud mulje, et tema jaoks on Eesti riik vägev seade, mis juhib end ise õiges suunas. Paremas suunas. Valimised on meile kui nutika tiibraketi tulistamine: fire and forget. Jätkem see mõte taustale.

Olen üks neist üsna vähestest inimestest, kes on ACTA teema kodanikuna piisavalt selgeks lugenud ja julgen sellest midagi arvata. Ministeeriumi juristile on mu arvamus ilmselt naeruväärne, aga oma arvamust tahan ma sellegipoolest jagada.

See näib võimatu ülesandena. Pean suutma kirjeldada seda, kuidas meie riik lepingut tõlgendades valesti läheneb ja ma ei suuda kõneleda juristide keeles. Pean teid selgituseks viima ka lepingu taustani ja esitama enda jaoks, ACTA vastasena, ebameeldiva tähelduse.

Tallinn University of Technology's Department of Public Administration, from 1 February, has established the policy of closed screen during class, unless of course lecturers decide differently for their classes or individual sessions. That is and should be normal, but, looking at media attention and comments, it seems not to be so in the Estonian higher-education… Read more »

Kui kodanikul on küsimus, siis ta läheb otsib sellele vastust internetist. Võib olla helistab kuhugi ametiasutusse või uurib tuttavatelt. Kui vastust kohe ei leia, siis nii mõnigi jätab pärimise järgi ning jääb lootma, et ehk keegi teine ühel päeval pakub lahenduse. Aga mitte Martti Rõõmus.

Noored Kooli programmi läbinud ettevõtja on valmis vastuste leidmise nimel tõesti vaeva nägema. Minuga kokku saama tulebki ta selleks, et rääkida, kuidas ta uuris koolijuhtide erakonnastumist Eestis.

Juba kolmandat aastat Tallinna Ühisgümnaasiumis 6.-9. klassi lastele ajalugu ja ühiskonnaõpetust õpetav Rõõmus rõhutab, et tema uurimus pole ajendatud ühegi erakonna eelistamisest ega soovist pilduda muidu sildistavaid hinnanguid. Kõik mida ta soovib, on rohkem infot ja avatud arutelu haridusele tähtsatel teemadel.

Järgneb meie vestluse lühike üleskirjutus.