Posts Categorized: Meedia

Minu töö Teleportis viib mind kokku erinevate maailma linnadega, näiteks Eindhoveniga, mida Wired on nimetanud ära maailma kaheksa parima disainilinna seas. Kohtudes linna turundustegevuse juhi Peter Kentiega avastasin, et mees tegeleb vabast ajast ja tasuta … Eestile põhjaliku  turundusplatvormi loomisega. Järgnes vestlus, mida Peter oli valmis ka Memokraadi lugejatega jagama. — Kristjan: Sa võid ette kujutada… Read more »

Käisin eile kohtus Untitled 12 asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce-i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta. Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu pealt prokuröri nõudmisel välja mõelda, kuidas võiks olla eesti keeles “money shot”. Seletada, milline nägi välja Marcus Harvey “Myra” ja… Read more »

Laura Noodapera on töötanud erinevates reklaamiagentuurides ja Daniel Vaarik annab nõu Terve Eesti Sihtasutusele. Nendevahelisest vestlusest Wire’s kujunes järgnev intervjuu Memokraati. D: Kui kaua sa reklaamindusega tegelesid? L: Ma tegelesin reklaamitööga kokku neli aastat kahe erineva agentuuri teenistuses ja vabakutselisena. D: Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldis? L: Reklaam pakub harvaesinevat võimalust kasutada… Read more »

Saateks: Viis aastat tagasi avaldasime Hagi Å eini põhjaliku ettekande rahvusringhäälingu kuvandiprobleemidest. Kui tihti me üldse mõtleme sellisest asjast nagu televisioon? Nüüd ilmutame Hagi värske ettekande teksti ERR-i meediakonverentsilt, milles ta annab 360 kraadi ülevaate televisiooni olukorrast Eestis täna. 

Sissejuhatus

On auväärne täna siin teie ees kõnelda. Kui Andres jaanuaris selle ettepaneku tegi, tundus mulle, et televeterani staatus kohustab mind ennekõike hoidma tänase konverentsi mõttelist seost Eesti Televisiooni eelneva kuue aastakümnega. Tõepoolest, eneselegi üllatuseks olen jõudnud oma 70da eluaasta lõpuveerandisse ja pea 50 neist aastaist on seotud televisiooniga. Enamasti seda tehes, aga ka juhtides, uurides ja õpetades. Olen saanud kaasa teha paljud televisiooni murdehetked, millest esimesed jäid 25 aastat ühele poole ja järgmised pea 25 teisele poole iseseisva Eesti Vabariigi televisiooni algust. See kõik oli nii tugev elamus, et võtsin end kokku ja kirjutasin 10 aastat tagasi "Suure teleraamatu" televisiooni 50st aastast Eestis. Pean tunnistama, et pärast seda mu teleajaloolase huvi mõneti rauges. Püüdsin küll kolleege ärgitada koostama ETV 60. aastapäevaks artiklitekogumikku, aga kõigil oli palju muud tööd.

Kuigi minu endagi viimase seitsme aasta põhitähelepanu on olnud seotud pigem filmiandmebaasi ja kultuuripärandiga kui teleelu detailide jälgimisega, kasutan televisiooni kohta meelsasti isikulist tegumoodi ja ta tundub mulle ikka veel südameasjana. Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majanduslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pingestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkusetest. Minu emotsionaalne mälu mäletab, et televisioonile väga lähedal seismine ja selle sees olemine on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav. Sest enamasti sootsium samaaegselt ülendab ja madaldab televisiooni. Olen viimastel aastatel õppetöö tarvis kulutanud suure osa oma telealasest lugemisajast anglo-ameerika teaduseruumis, jälgides kriitilise teleteaduse distsipliini loojate töid. Neid ei kirjuta sotsioloogideks koolitatud massimeediauurijad, vaid filmi-, kultuuri-, keele- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisiooni lugupidamise ja armastusega; nende uuringud ja kirjutised käsitlevad televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuurilises kontekstis,  kriitiliselt ja esseistlikus vormis. Küllap need ongi mind mõjutanud telesotsioloogiast mõneti lahti laskma või õigemini seda mitte enam televisiooni olemuse mõistmisel peamiseks või piisavaks pidama.

Me tuleme tagasi Eestisse. Ei, see ei ole mingi konkreetne ühekordne uudis või tähistamist väärt eriline sündmus. Ütlen seda lihtsalt kontekstiks. Martin ja Terje eelmisel suvel, siis Rain ja Mari, kes tekitavad Tallinnas segadust elektriautoga, mille California numbrimärgil ilutseb sõna "Tartu". Märt ja Merle, Magnus ja Irmelin kolisid tagasi kevadel. Silver, Rainer, Anu, Ott, Monica,… Read more »

Kust alustada? Mul ei ole kombeks puusalt tulistada, ma ei tunne ennast kuigi mugavalt seda tehes, sest mulle tundub, et leidub ka paremaid laskemehi, palju paremaid kui mina. Ma üldiselt piirdun teadustööde ümberjutustustega, sest mulle tundub, et tänapäeva ühiskonna lõpmatute nüanssidega aruteludes taandub vestlus väärtustest ja sellest, mida mõni filosoof kunagi mõtles või mis on… Read more »

Tere Ilmar,

Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles'i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid "kas riik võib rääkida?"

Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et "kõri", ja "vatsa" puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei "neela" ega "seedi". Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.

Küsimus "kas riik võib rääkida?" on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks "kes võib riigi nimel rääkida?" või "millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?" – ja ühtlasi "kuidas on kõik see seotud psühholoogia" või kaitsega"? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.

Eellugu, erinevad hoiatused ja countdown

Eestis tehakse alkoholireklaami 18 miljoni euro eest aastas, väidab Terve Eesti Sihtasutus. Millega seda summat võrrelda? Mäletad seda Reformierakonna “Uhke” kampaaniat 2011. aastal, mil bussipeatused olid kollased ning teles jooksis prime time reklaam, kus inimesed olid uhked? Kuidas see kõik käis mitu kuud üle Eesti, lehtedes, raadios, online’is? No see maksis ametliku info kohaselt kaksteist korda vähem. Nii et jaanuarist detsembrini kulub alkoholiturundusele iga kuu umbes samasugune summa, mis aitas ühel erakonnal võita valimistel peaministritooli.

Poolteist aastat tagasi palus Terve Eesti Sihtasutus (TESA) mul kaasa mõelda alkoholireklaami mõjude teemal ning kuigi osa tööst olen teinud tasuta, olen ma saanud nende käest tasu 3344.- eurot koos käibemaksuga. Ma mainin seda sellepärast, et sa teaksid edasi lugedes, kus ma istun ja seisan. Sest alkoholireklaamist rääkimine on üpris radioaktiivne värk, eriti pärast seda, kui alkoholist on saamas julgeoleku kõrval üks lähenevate valimiste keskseid teemasid.

Alkoholireklaamid on aja jooksul väga kõvasti muutunud. Vaata kasvõi seda fotot 1990. aastate alkoholireklaamist. Kas see võiks ilmuda mõnes tänases ajalehes ilma, et avalikkuses ei hakkaks kõlama süüdistused purjuspäi autoga sõitmise propageerimises?

Kes poleks lapsena lammutanud mõnda mänguasja tükkideks ning seejärel kokku pannes avastanud, et a) peotäis seibe ja vedrusid jäi üle, b) mänguasi töötab edasi? Minuga juhtub seda siiani. Laske mind autot parandama või ummistunud nõudepesumasinat remontima ning peagi ulatan teile ülejäänud turvapadja või näiteks mingi müstilise propelleri. Ning põhiline, niimoodi efektiivsemaks muudetud masin toimib jumalast hästi edasi. Vahel.

Midagi sellist on teinud ka Mart Luik viimastel kuudel ajalehes Postimees, võttes selle peaaegu 160 aastase institutsiooni nii väikesteks tükkideks lahti nagu seda pole vist teisest maailmasõjast saadik tehtud. Mis te arvate, mis seepeale juhtus? Midagi ei juhtunud! Tõsi, üle jäi mitmeid reportereid, toimetajaid, analüütikuid, reklaamiasjatundjaid, arendusosakonna töötajaid, pinutäis fotograafe ning suht otstarbetu polt nimega Anvar Samost. Kui aga omanike esindaja Mart Kadastik sel nädalal Postimehe uuesti Merit Koplist ja Ainar Reinapist kokku kleepis, läksin kohe Postimehe leheküljele vaatama ja võtke teadmiseks, portaal töötab nagu kulda.

Aasta tagasi esinesin Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja Kommunikatsiooni Instituudi lõpetajate ees kõnega. Täna lugesin seda mingil põhjusel uuesti ja jäin mõtlema, miks ma seda Memokraati pole üles riputanud. Taas on käes lõpetamiste aeg ning siin see on.