“Hei! Helistas populaarse erakonna PS ja küsis, ega Daniel uut parteid ei tee?” (SMS ühelt tuttavalt).

“Ma olen täna vähemalt viiest suust kuulnud juttu, et kogu selle skandaali taga on trio Vaarik-Jõks-Meikar, kes valmistavad ette uue partei (mis pole kampsunid) tulekut, mille esimeheks saab Indrek Neivelt ja mida rahastavad mitmed tuntud Eesti ärimehed (Taal jne). Oled ise ka juba kursis oma tegemistega?” (Hea tuttav Urmet Kook Facebookis).

Ühest kolmandast kohast kuulsin, et Reformierakonnaga seotud inimene käis seda juttu rääkimas lausa ühele ajalehele.

Et see asi nüüd selgeks teha, tahaks öelda alljärgnevat.

Poliitikutele, kes leiavad, et poliitikas esinevate vigade kritiseerimise taga peab olema alati mingi soov oma erakond teha ja ise lavale ronida.

Ajakirjanikele, kes kõhklevad, et äkki ikka midagi on ja äkki võiks sel teemal vähemalt hea loo saada.

Neile, keda lihtsalt huvitab, et kuidas on.
Ühesõnaga kõigile teile, kinnitus, et mina, Daniel Vaarik, ei ole huvitatud erakonnapoliitikasse sisenemisest, uue erakonna loomisest, vana erakonnaga ühinemisest ega nende nõustamisest. Ma ei osale ka 2015. aasta valimistel (ning edasise osas puudu plaan) ning ma ei nõusta ka ühtegi poliitilist jõudu ega seda toetavat jõudu.

Kinnitan seda allkirjaga.

Peale Stenbocki maja ja Riigikogu hoone on olemas terve suur ja lai maailm, kus on väga äge elada ning ainus, mida ma tahaksin, on see, et see, mis toimub erakonnapoliitikas, oleks mulle kodanikuna vastuvõetav.

Ma mõistan, et on kurb, kui sinu vastas polegi geniaalset PR-meest või tõusvat erakonda. Oledki vaid sina ise.

P.S. Mul on hea meel, et Silver Meikar pole Reformierakonnast välja astunud. Minu meelest näitab see usku, et erakonnapoliitikat on võimalik muuta ka senistes struktuurides ja Silveril on loodetavasti selleks jõudu.

P.P.S. Kas me saame nüüd tulla tagasi meie algse teema juurde, milleks on erakondade kahtlane rahastamine?

Vaatasin Reformierakonna annetuste paari kvartaalset aruannet aastatest 2009–2010 ja imestasin, kui vähe oli erakonnale 65 või 550 või 1000 krooni kaupa annetajaid võrreldes erakonna suure liikmete arvuga. Barack Obama praeguse presidendivalimiste kampaania annetustekogumine on näiteks minu meelest üsna teistsuguse mustriga. Obama annetajate hulka iseloomustab lai baas, tal peaks nüüdseks olema vähemalt 250 000 annetajat, kellest… Read more »

Paul Galico kirjutas kunagi sentimentaalse jutustuse vigastatud lumehanest, kelle üks mees Inglismaa rannikult leidis ja terveks ravis. Mõni aeg hiljem algas teine maailmasõda ning 400 tuhat liitlasvägede sõdurit jäi Dunkerque’is piiramisrõngasse. Nagu paljud teised, läks ka jutustuse peategelane liitlasvägedele appi inimesi evakueerima. Ta seadis korda oma väikese paadi, lükkas püsti purje ning läks sõduritele appi. Siinkohal muutub Galico lookene aga eriliseks, sest minu arvates suudab ta luua võimsa kujundi.

Sel hetkel kui paat kaldast eemalduma hakkas, kostus tiibade kahinat ning midagi lendas paadist mööda. Kuuvalguses oli näha valgeid tiibu, hane iseloomulikku ettepoole sirutatud kaela. Paat lahkus Dunkerque’i suunas, lumehani tegemas aegalseid ja majesteetlikke ringe selle kohal, kuni mõlemad kadusid pimedusse.

Kui ma Palo Altosse jõudsin, olid kõik juba rikkad! Ei, mitte rahalises mõttes, vaid ääreni täis ambitsiooni, loovust ja usku, et neil on võime midagi ära teha ja seda just globaalses mastaabis. Ei kurtnud keegi kirjudest kolleegidest võlga kodumaa ees ega kaalunud oma ambitsioonide sihtturuks isamaad. Ilm oli ilus ja pragmaatikud tagasi koju ei sügelenud…. Read more »

Eelmisel nädalal avaldatud Karin Kase uurimus veebimeedia tööprotsessidest Eestis ei sisaldanud minu jaoks ühtegi üllatust, aga masendas ja jahmatas siiski. Kõlab vastuoluliselt? Tõsi, aga võiksin selle rahvusringhäälingu veebis  kompleksivabalt tutvustatud töö mõju võrrelda ehk mõne Gus van Santi filmi omaga. Kui midagi koletut laotatakse su ette kiretu objektiivsusega, külmalt ja kaalutletult, faktidel põhinevalt, siis toimuva… Read more »

Algava nädala pühapäeval, 6. mail, ristavad Prantsusmaal piigid François Hollande ja Nicolas Sarkozy ning prantslased valivad riigi järgmise presidendi. Väga oluline sündmus ja seda mitte ainult Prantsusmaa jaoks, vaid ka Euroopa jaoks laiemalt. Toon välja kolm punkti, mida siin oluliseks peaksin.

1. Äärmuste tõus

Kuigi Hollande on mõnevõrra vasakpoolsemate vaadetega kui Sarkozy, siis laiemalt vaadates on see vahe üsna mõõdukas ning nende valimiste teema on vähem tavapärane valik vasak-parem vahel, pigem paljudest väiksematest, kuid olulistest tasanditest läbi põimitud.

Presidendivalimiste esimene voor ei toonud üllatust liidrite suhtes (Hollande edestas kergelt Sarkozy’d, nagu küsitlused ka eelnevalt näitasid – 29% vs. 27%). Kuid kindlasti võiks üllatavaks lugeda äärmuste suurt tõusu. Paremäärmuslaste kandidaat Marine Le Pen võttis koguni 18% häältest, vasakäärmuslaste Jean-Luc Mélenchon 11%. Kindlasti oluliseks teguriks võib lugeda maailmas laiemalt levinud pettumust olemasoleva poliitilise struktuuri suhtes (nö protestihääled). Kuid “olemasolev süsteem on katki” on praegu ka väga lihtne viis poliitiliselt hääli koguda, valija on pahane ning kohati ei mängi rolli seegi, et pakutavad alternatiivlahendused võivad olla praktikas üsna halba tulemust toovad. Võib ilmselt ka öelda, et paljud valijad ei hääleta Hollande’i poolt, vaid Sarkozy vastu.

Enamik KAPO aastaraamatust on igav jutt suhteliselt rutiinsetest tegevustest (nagu iga organisatsiooni puhul), samas leidub selles väljaandes igal aastal infot, mis tekitab ühiskonnas vastakaid arvamusi. Hiljuti ilmunud aastaraamatus välja toodud Mihhail Kõlvarti kontaktid Venemaa saatkonnaga on tekitanud küsimusi pigem KAPO rollist ja töömeetoditest kui Tallinna abilinnapea tegevusest. KAPO on libedale teele astunud varem, kui hakati… Read more »

Pikemalt keerutamata ütlen, et mulle meeldib see, mida teeb ära telesaade Kodutunne – võtab ühe konkreetse kitsikuses vaevleva perekonna ning aitab tema elukvaliteeti parandada. Vahel kohe päris tuntavalt. Ja mulle meeldib ka see, et selle saate läbi hakkame me ehk rohkem märkama neid inimesi, kes meie abi vajavad. Viimane väide on puht kogemuslik, uuringuandmeid mul näidata pole.

Medali teine pool mulle väga ei meeldi – abi saamiseks peab inimene end piltlikult alasti kiskuma ja eksponeerima oma kannatusi massimeedias. No mis siis sellest, võiks küsida? Ta saab ju hulga tasuta abi!

Sellest on niipalju, et saates osalevad enamikul juhtudel ka lapsed. Minu väide on, et ei saates osalevad lapsevanemad ega saate tegijad ei saa kuidagi kontrollida seda, mismoodi hakkab konkreetne lugu elama pärast seda, kui teleriekraanid on kustunud. Aga ma arvan mõistvat ka neid inimesi, kes saate oma koju on lubanud, sest viimases hädas on iga õlekõrs haaramist väärt.

Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga “sildistamine”. Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.

Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et “mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”. Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.

See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu “lumpen” ja “proletariaat” saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.

Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.

Mõned päevad tagasi saatis üks sõber mulle endise kultuuriministri ja praeguse Riigikogu asespiikri Laine Randjärve Facebooki sissekande. See kõlas nõnda:

Me armastame meie riiki, teatas 100000 ungarlast jaanuarikuisel toetusstreigil. Arvatavasti on soome-ugrilastele vaja vaenulikku suhtumist väljaspoolt, et hakata armastama seda, mis igioma.

Sissekande juurde oli Randjärv lisanud ka lingi Postimehe uudisele, mille pealkiri oli: “Ungaris avaldas 100 000 inimest toetust peaministrile” ning mille sisuks lühidalt öeldes see, kuidas Budapestis avaldasid nimesed toetust oma peaministrile Viktor Orbanile, kes on sattunud nii Euroopa Liidu kui kodumaise kriitikatule alla. Ürituse korraldasid Orbani liitlased.

Tuleb tunnistada, jäin keeletuks. Lugesin kommentaari uuesti läbi, et mõista, ega Randjärv pole olnud irooniline. Muidugi – ta ei olnud. Ta oli siiras. Ta imetles siiralt ungarlasi, kes avaldasid toetust Orbanile ja seeläbi (nii väitis Randjärv) ka oma riigile. Kuid kellele ja millele avaldas siis Randjärv oma sissekandega tegelikult toetust?