See more at facebook.com/kyylik
Täna on rahvusvaheline teatripäev. Täna jagatakse teatripreemiaid. Täna räägitakse ja mõeldakse teatrist pisut enam kui tavaliselt. Meie teater on meile väga tähtis. Vaid mõned üksikud rahvad käivad teatris veel enam kui meie. Meie teater on meile nagu… Pärisosa, küljeluu, abikaasa. Omane ja isiklik, alati siinsamas olemas ning teada-tuttav-turvaline. Aga seda imelikum on tema kohatine kohatu… Read more »
Niisama vääramatu regulaarsusega nagu igal aastal saabub kevad, jätab mõni Eesti avaliku elu tegelane, kui Chirac-i kuulsaid sõnu tsiteerida, kasutamata "suurepärase võimaluse vait olla" ning võtab sõna selle osas, mida homoseksuaalsed inimesed peaksid tegema või tegemata jätma. Värskeim selline mõtteavaldus pärineb endiselt olümpiavõitjalt ning täna IRL-i ridadesse kuuluvalt riigikogu liikmelt Erki Noolelt ning on toonud kaasa palju vastukaja nii sotsiaal- kui tavameedias. Hetkel ei soovi ma sellele omalt poolt suurt midagi lisada, vaid püüan sedakorda keskenduda hoopis ühele h-teemaga seoses järjekindlalt esile kerkivale küsimusele miks me üldse peaksime olema sallivad ning muuhulgas puudutada ka üht igihaljast argumenti, mis lühidalt kokkuvõetuna seisneb selles, et need kes ei salli neid, kes ei salli homosid, ei ole ise kuigi sallivad.
Ma hakkasin selle vanade värgi peale mõtlema üks õhtu Berliinis kohvikus istudes. Akna taga Rosenthaler Strassel liikus jõnkshaaval õhtune liiklus, üle tee sähvis kebabirulli ümber türklase mõõk ning mina kuulasin telefonist Max Richteri Memoryhouse’i. Kuna mul tõesti polnud palju teha ja keegi oli mu iPadi sisse vehkinud, siis lõin vastasmajade aknaid jälgides aega surnuks. Ühe maja peal ei olnud reklaame ja sinna oli kirjutatud Pro Seniore Residenz ning kuigi see oli esmapilgul üks kole ja elutu hoone, liikus ühe akna kardin pisut ning ma nägin justkui ratastooli metallist käepidet läikimas.
Teise akna taga seisis valge särgi, kikilipsu ja traksidega väga kühmus vana mees. Ta vaatas aknast välja nagu kedagi oodates, tema õlad liikusid aeglaselt hingamise taktis üles ja alla. Teise akna taga seisis naisterahvas, prillidelt peegeldumas tänavareklaamide valgus. Kas oli see Memoryhouse’i mõju või midagi muud, kuid korraga meenus mulle mitmeid raamatust loetud stseene Berliini ajaloost. Meeleavaldused I maailmasõja toetuseks, paar aastat hiljem, tänaval kukub hobune kokku, inimesed sööstavad sellele kallale, et rebida söögiks lihatükke. Weimari vabariik. Hitleri võimuletulek. Lahingud Berliinis. Seal vastasmajas oleksid võib olla vastused mõnedele tähtsatele küsimustele.
Me teadsime juba mõnda aega, et Balti riikide rahvaarv kahaneb. Kinnisvara müügimaterjalid ja majandusanalüüsid aga nimetasid Balti riike veel hiljuti eelmise kümnendi alguse rahvaloenduse andmete põhjal "kaheksa miljoni tarbijaga turuks". Möödunud aasta loendus näitas aga muud: vaatamata 20 iseseisvusaasta rekordilisele majanduskasvule on kolm Balti riiki kaotanud 1,5 miljonit elanikku ning tänaseks võib pigem rääkida "kuue miljoni tarbija turust".
Kas suur osa inimestest on väsinud ootamast Eesti jõudmist Euroopa viie rikkama riigi hulka ning otsustanud ise rikkamatesse riikidesse kolida? Indrek Neivelt on rääkinud "suvilakooperatiivi stsenaariumist", kus Eestist saab nädalavahetuse kohtumispaik välismaal töötavatele kodanikele ja Skandinaavia pensionäridele. Vaadates rahvaarvu muutuse kolme komponenti – loomulikku iivet, väljarännet ja sisserännet, hargneb välja palju mitmekülgsem lugu.
facebook.com/kyylik
Head lugejad, meil on rõõm teatada, et Memokraat alustas eelmisel nädalal Hooandjas raha kogumist raamatu kirjastamiseks. Raamatuks on Kommunikatsioonikäsiraamat. Mõistagi avaldame selle laiale lugejaskonnale tasuta. See ilmub sügisel e-raamatuna, mida saab igaüks netist alla laadida. Alates eelmise kolmapäeva pärastlõunast on projekti toetanud juba 69 inimest ning koos 31 protsenti rahast ja seda isegi enne, kui sellest siin kirjutan. See teeb meeleolu väga heaks. Aitäh, aitäh, aitäh kõigile toetajatele!
Kui soovid projekti kohta rohkem teada saada või seda toetada, vaata videot ja loe lähemalt Hooandjast.
facebook.com/kyylik
Uusi ideid võib jagada kaheks, ühed on sellised, mille puhul on üsna selgelt näha, et need ei tööta, näiteks ei suuda inimene kihutava rongi ette astudes seda peatada isegi siis, kui ta ennast võiga kokku määrib ja suure “S” tähe rinnale teeb, kuid on sellised, mis ei tööta lihtsalt sellepärast, et me pole veel lõpuni kõiki detaile läbi mõelnud. Viimaste näidete hulka kuuluvad paljud leiutised nagu näiteks see rong ise, õhusõidukid või miks mitte ka puutetundlik ekraan. Mäletan hästi, kui naeruväärsed olid esimesed puutetelefonid, mida tuli mingisuguse “stailusega” sebida, selleks, et poolteist sentimeetrit vajutatud kohast eemal aktiveeruks mingisugune rakendus.
Ometi inimesed täna lendavad ning nii lapsed kui täiskasvanud libistavad täna näppe üle puute-ekraanide ning leiavad, et see on väga lahe. Suur aitäh neile leiutajatele, kes esimest ebaõnnestunud katsetustest ära ei ehmunud. Suur aitäh kõigile külalollidele, kes läbi ajaloo kirikukatustelt alla hüppasid, tiivad seljas. Te näitasite meile kätte, kuidas asi ei tööta, selleks, et saaksid tekkida inimesed, kes mõtlevad välja asja, mis töötas. Kui jätame tehnoloogilised leiutised kõrvale ja vaatame ühiskondlikke innovatsioone, siis ega ilmselt poleks naistel täna valimisõigust, kui sufražetid oleksid esimestest tagasilöökidest kohkunud.
Selles valguses olen aga avastanud, et Eestis on olemas inimesed, kes arvavad, et laialdane online arutelu ja online kaasamine on põhimõtteliselt nagu võimatu. Nad näivad arvavat, et mis pole varem väga hästi töötanud, see ei tööta kunagi, see on nagu rongi ette kargamine. Minule tundub sellelaadne historitsistlik skepsis naiivne, ma kuulun ise teistsugusesse seltskonda, kelle arvates iga lahendus demokraatliku arutelu võimaluste avastamiseks on samm edasi, millest tuleb õppida.