See, et kevadest saadik on rahastamise teemal avalikkuse ette jooksnud hulk Reformierakonna ja ka teiste erakondade inimesi ning seejärel kõigi silme all istuli või selili prantsatanud, paneb mõtlema, et kas inimesed on kuidagi muutunud või on muutunud hoopis keskkond.
Võib olla muudab pikalt võimul olemine tõesti inimesi tuimaks, kuid ehk on ka sedasi, et seal, kus inimesed varem arvasid olevat põranda, asub nüüd peegelsile jää. Ning kuna samasugune peegelsile jää on tekkinud kõigisse maailma arenenud riikidesse, siis ilmselt pole selle taga ainult meie enda ühiskondlikud arengud. Selle taga on midagi, mis mõjutab kõiki. Ma usun, et siin ei saa tähelepanuta jätta uute tehnoloogiate kasutuselevõttu.
Raudrüütel oli suur ja võimas mees, kuid tulirelvade levik tegi temast kohmaka märklaua ning mõne aja pärast omas seesama areng olulist mõju sellele, kelle käes ja kuidas liikus võim. Nii on öeldud, et hoolimata oma destruktiivsusest on ka kahurid loonud eeldused demokraatia toimimiseks, kuna rüütel peab lihtsalt rohkemate inimeste arvamusega arvestama.
facebook.com/kyylik
Eilses Kolmeraudse saates nimetas Valdo Randpere teiste seas ka mind kui “grupi” liiget, kes põhimõtteliselt ei armasta erakondi ning kes on loonud enda ümber mingisuguse “tõemonopoli” atmosfääri. Kuigi see jutt loodetavasti ei kõla kuigi usutavalt, leidsin siiski mõned mõtted, mida tahaksin jagada.
Iseenesest on arusaadav mõne Reformierakonna juhatuse liikme soov näidata kriitikat vaenuliku vandenõuna ning samuti näidata kriitikuid mingisuguse erihuvidega kildkonnana. Seda lahingut on pidanud Reformierakonna juhatus juba kevadest saadik, proovides näidata, et Silver Meikar on üksi, seejärel, et üksi on olnud kõik järgmised inimesed, kes on erakonda kritiseerinud.
Muidugi on seda kõike kuidagi mugavam esitleda kui mingi kildkonna viha, kuid näidake mulle kildkonda väljaspoolt erakonda, kes on võimeline sundima Reformierakonna juhatuse liikmeid tegema järjest ja järjest vigu nii avalikkusega suhtlemisel kui ka oma erakonna sees.
Eellugu
Paari nädala eest, kui kogu Eestis tuli jutuks koolikiusamine, arutasime sama teemat ka Daniel Vaarikuga. Meenutades oma kooliaegu, leidsime, et kiusamine oli ka meie eludes tegelikult igapäevane asi ning arenes alljärgnev dialoog.
Mina: Ei tea, kas teema võiks kuidagi olla ka Memokraadis kajastamist väärt?
Daniel: Ma usun, et koolivägivald on väga paljusid puudutanud. Kui ma mõtlen kasvõi oma kooliajale tagasi, siis oli küll neid, kes mind kiusasid, kui oli ka neid, keda ma ise kiusasin. See oli natuke nagu pay it forward süsteem. Kui ühest kohast hakkas vägivald arenema, siis see lainetas veel tükk aega ringi.
Mina: Tõesti, ka ise tagasi mõeldes… piinlikult lolle asju sai tehtud.
Daniel: Tavaliselt said probleemid alguse kahest võimalikust põhjusest, üks oli see, et ei osanud oma emotsioone juhtida. Näiteks näed, et mingid lahedad tüübid istuvad rõivistus koos tüdrukuga, kes sulle meeldib ja sulle nagu ruumi pole. Lähed siis koridori peale kõndima ja hakkad klassikaaslasega tüli norima. Tihti sündisid probleemid aga kollektiivselt, nii et ei saanudki aru, kes vastutas… üks tegi lumekuuli, teine pani sinna sisse kivi, kolmas viskas…
Mina: Jah… sel ajal ei olnud videot ega Youtube’i, kuid võib uskuda, et paljud asjad toimusid sarnasel moel nagu täna. Aga küsiks mõne asjatundja käest, mida siis üldse saab teha, et koolivägivalda ohjata. Näiteks koolipsühholoogide ühingu juhi Triin Kahre käest?
Seepeale helistasin Triinile ning sündis alljärnev jutuajamine.
See maikuu päev, mil ilmus kurikuulus Silver Meikari artikkel, jäi korduma nagu päev filmis “Lõputu küünlapäev”. Iga hommik algamas sama lauluga, ükskõik kuidas sa ei pinguta, tagasi sa oled ses samas hetkes, kus see neetud hommik koitis. Rahvakalendri järgi peaks just sel päeval murduma talve selgroog, kuid seda ei juhtu ega juhtu. Ega juhtu.
On proovitud kõiki nippe, kõiki nipse, kõik spinne, kuid mure näib sellest ainult hoogu saavat. Probleem, see ise tundub ju nii väike. “Kurat, me juhime ju riiki. Kas siis see pole suur asi? Eesti on ju vaba.” Ja jälle kostab hommikul raadiost Cheri lugu ning ekraanile ilmub ajakirjaniku küsiv nägu. “I got you babe”.
facebook.com/kyylik
Facebookis elav Kyylik, kes enda tutvustuseks täpsustab, et ta on fictional character, hakkab edaspidi ilmuma ka Memokraadis. Aga enne kui asjaks läheb, küsisime Kyyliku autorilt Tiu Sullakatkolt, mis asi see Kyylik on.
Mis asi see Kyylik on?
Kyylik on tegelane, kes satub nädalast nädalasse ahastama panevatesse elulistesse ja vähem elulistesse situatsioonidesse. Ei teagi, kui fictional ta on, natuke nagu elab kõigis. Ju ta siis on ikka olemas.
Mis moodi ta üldse tekkis?
Seda ahastamist on päris ahastamapanevalt palju ja eks see pani veel juurde tootma. Vaatad ringi ja imestad, kui palju on võimalik ahastada.
Reformierakonna rahastamisskandaali kronoloogia Eesti meedias ilmunud kajastuse põhjal. Kronoloogia täieneb vastavalt sündmuste arengule.
Eellugu
26. veebruar, 2002.
Äripäev kirjutab sellest, kuidas erinevate erakondade liikmed on annetanud parteikassasse sularaha. Näiteks 34 reformierakondlast on ühe 1999. sügisnädala jooksul läinud panka ning viinud sinna annetusena igaüks 999 krooni. Mainitakse ka 24-aastast ilma väljapaistva sissetulekuta Kristen Michalit, kes toetas sel ajal Reformierakonda 61 000 krooniga. Veidra detailina ilmneb, et panga vahet on jooksnud ka rahvaliitlased Arnold Rüütel ning Villu Reiljan, kes kandsid kahe nädala jooksul iga päev oma erakonna kontole tuhat krooni. Link.
1974. aastal avaldas Aleksandr Solženitsõni alljärgneva essee, mis levis salaja käest kätte. Otsides sellel nädalal teksti, mida avaldada, leidsime selle olevat sobivaima.
Oli aeg, kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame üksteisele südamest: mida nad kõike kokku ei soperda, millesse nad meid küll mässivad! Milleks tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud ja vaene; milleks kaugete metsikute režiimide tugevdamine ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie aga oleme jõuetud. Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata ja põletada ka füüsiline häving – meie aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: "Kuidas meie saame takistada, meil ei ole jõudu."
Esmaspäeval avaldatud riigiprokurör Heili Sepa määrust lugedes jäi mul tunne, nagu sirviks mõne antropoloogi ülestähendusi külaskäigust ühe kauge ja veidra suguharu juurde. Need, kelle ütlused ja selgitused seal ära on toodud, on küll selgesti äratuntavalt arukad inimesed, kes samas aga räägivad asju, milles, nagu Ahto Lobjakas oma essees tabavalt märkis "meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne."