Posts Categorized: Utoopia

Sa polegi Praktikaaruannet lugenud?
Tõmba nüüd alla, ametlikult, tasuta.

Praktikaaruanne – Daniel Vaarik (.pdf)

Praktikaaruanne – Daniel Vaarik (.epub)

Praktikaaruanne – Daniel Vaarik (.azw Kindle’ile)

(Formaatis Wolli).

Pühendatud Å otimaa iseseisvusele ja peatsele suurele kellade keeramisele.

Miski ei ühenda paremini kui biit. Mu biit on sama 406 miljoni inimesega, kellest paljudega ma ärkan, lähen magama, söön ja sebin enam või vähem ühel ja samal ajal. See kõik toimub 15 tuhande kilomeetri pikkusel alal, mis ühendab Soome kõige põhjapoolsemat tippu Lõuna-Aafrika kõige lõunapoolsema tipuga ning mis on tuntud ka kui ajavöönd UTC+2.

Öösiti, kui miljarditel väikestel ekraanidel pilgub ette number 0:00, väikelinnade tornikellade osutid joonduvad otse üles ning raadiojaamade hilisõhtused DJ-d vahetuvad smooth jazzi spetsialistide vastu, resetib kogu UTC+2 jõuk ühiselt oma eilse. Meie öö on tõeline. Ta on samal ajal. Teist sellist pole kuskil.

Edward Snowden andis hiljuti aru Euroopa Parlamendile. Seal oli palju sisulist juttu ja kõigil asjast huvitatutel tasub täismaterjal läbi lugeda. Muuhulgas räägiti ka Snowdeni enda staatusest ja ta ütles:

” Parliamentarians in the national governments have told me that the US, and I quote, “will not allow” EU partners to offer political asylum to me, which is why the previous resolution on asylum ran into such mysterious opposition. I would welcome any offer of safe passage or permanent asylum, but I recognize that would require an act of extraordinary political courage.”

Ei usu, et tema elul Venemaal väga viga on, aga valiku korral eelistaks minagi EL-i. Eesti mitte ainult ei võiks Snowdenile varjupaika pakkuda, vaid meie riigi eesmärkidest ja visioonist tulenevalt on meil lausa kohustus seda teha. Selgitan.

Kuna Daniel Vaariku panus Memokraadi arendamisse ammendas ennast ning tema nägemus organisatsioonist läks ootamatult lahku organisatsiooni nägemusega temast, ei tööta ta tänasest enam selles väljaandes. Alates esmaspäevast hakkab Vaariku ülesandeid täitma Exceli algoritm nimega Estimaator.

Estimaatori sõnul on tal plaanis tuua väljaandesse mitmeid uuendusi ning muuta see oluliselt kiiremaks. “Meie peame olema kiirem kui Zaum.ee, sest me peame olema väga kiired,” ütles ta ning lisas, et “kiirus on üks asi, millest tänasel meediamaastikul on kõvasti puudus.”

Vaata ka Estimaatori viiest punktist koosnevat plaani Memokraadi kasumlikumaks muutmiseks:

1. Selleks, et kiirendada nii öelda klikikäivet, loobume 2014. aastal postitustest üldse, järele jäävad vaid kohad, kuhu klikkida ehk kliktiklid. Selleks, et lugejad saaksid aru, mida nad tegema peavad, on klikitavate asjade peale kirjutatud “kliki siia”. Efektiivsus, mille saavutame postitustest loobumisega, on peaaegu sajaprotsendiline ning kulude kokkuhoid on hüppeline.

Sten Tamkivi

Neile, kelle lapsepõlv on möödunud Eestis on Rudyard Kipling tuntud eelkõige oma haaravate Mowgly-juttudega. Aastal 1895 kirjutas see Briti Nobelist aga ühe tähelepanuväärse luuletuse. “If–” (ilmunud kogus “Rewards and Fairies“, 1910) algseks adressaadiks oli Kiplingi poeg John, ja kuigi sellest kujunes viktoriaanliku stoitsismi sümbol ja üks saareriigi eneseuhkuse lipukirju, peaks see tekst olema vist osa iga riigimeheks pürgija sissejuhatavast koolitusest, sõltumata tema riigist ja rahvusest.

Muuhulgas on luuletuses read:

Kui suudad unistada sa — langemata unelmate orjaks;
Kui suudad mõelda — ilma et neist mõtteist eesmärk saaks.*

See luuletus meenus mu abikaasale, kui rääkisin talle, et kavatsen kirjutada siinse essee eesmärkide seadmisest. Mulle tundus, et tema (ja algselt Kipling) tabasid naelapea pihta. Nimelt on mul süvenenud veendumus, et me ei oska endale Eestis sõnastada ilusaid, kaasahaaravaid ja inspireerivaid eesmärke. Ei siis kui räägivad endale toetust otsivad parteid, ega mitte ka siis, kui keegi neist pääseb kogu riiki juhtima.

Hans H. Luige alfa-isaste puudumise mure peale kutsuti Kristjan Kolmeraudsesse uuema ja vanema põlvkonna Eesti ettevõtjate erinevusi arutama. Kuna televisiooni raamistikus pikema struktureeritud mõtte edastamine keerulisem, siis otsustas mõtted ka kirja panna. Mõtteid vahetama liitus ka Sten Tamkivi, samast põlvkonnast.

Eestlase elu pole kunagi olnud kerge. Aga siis mõtles keegi välja valimised ning mitte ainult ühed valimised, vaid kokku lausa neljad: parlamendi-, kohaliku omavalitsuse-, europarlamendi- ja presidendivalimised. Kui mõni neist on lähedal, tõuseb  päikese asemel taevasse suur tagumik, mis karjatab kiledal häälel: “tulevik on tume, värisege kõik!”. Tegemist on muidugi kujundiga, mis kirjeldab erinevate poliitiliste… Read more »

Ma hakkasin selle vanade värgi peale mõtlema üks õhtu Berliinis kohvikus istudes. Akna taga Rosenthaler Strassel liikus jõnkshaaval õhtune liiklus, üle tee sähvis kebabirulli ümber türklase mõõk ning mina kuulasin telefonist Max Richteri Memoryhouse’i. Kuna mul tõesti polnud palju teha ja keegi oli mu iPadi sisse vehkinud, siis lõin vastasmajade aknaid jälgides aega surnuks. Ühe maja peal ei olnud reklaame ja sinna oli kirjutatud Pro Seniore Residenz ning kuigi see oli esmapilgul üks kole ja elutu hoone, liikus ühe akna kardin pisut ning ma nägin justkui ratastooli metallist käepidet läikimas.

Teise akna taga seisis valge särgi, kikilipsu ja traksidega väga kühmus vana mees. Ta vaatas aknast välja nagu kedagi oodates, tema õlad liikusid aeglaselt hingamise taktis üles ja alla. Teise akna taga seisis naisterahvas, prillidelt peegeldumas tänavareklaamide valgus. Kas oli see Memoryhouse’i mõju või midagi muud, kuid korraga meenus mulle mitmeid raamatust loetud stseene Berliini ajaloost. Meeleavaldused I maailmasõja toetuseks, paar aastat hiljem, tänaval kukub hobune kokku, inimesed sööstavad sellele kallale, et rebida söögiks lihatükke. Weimari vabariik. Hitleri võimuletulek. Lahingud Berliinis. Seal vastasmajas oleksid võib olla vastused mõnedele tähtsatele küsimustele.

See olen mina, Fuego. Ma seisan keset Wismari tänavat. On hämar. Minu suunas kihutab täistuledes BMW X6. Ma seisan edasi.Täpselt keset teed. Mine persse, see on residentaal, mõtlen ma. Ülem-Kassisaba. Erinevalt alam-Kassisabast on siin saatkondade piirkond ja kõrghaljastus, siin jalutavad pered. Ka mul võiks olla pere. Ja see pere ületaks siin võib olla just praegu pahaaimamatult teed.

Mul on helkuritega sulejope seljas ja ma seisan edasi. BMW ei pidurda. Mina seisan, sest mul on õigus seista. BMW ei pidurda. Oi, kui otsa sõidad, saad litrit, mõtlen. Kas ta mind ei näe, mõtlen samas.

Džiip teeb järsu nõksu paremale ning möödub must millimeetri kauguselt, ratta alt lendab lumist paska, mis katab mu püksid põlvedeni. Uued Evisud, raisk, käib peast läbi ja ma virutan autole jalaga.

Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.

Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.