Tasuta PDF.
Tasuta epub.
Tasuta Kindle’ile sobiv formaat AZW3 (aitäh Wolli!).

Tänase seisuga on veel ka 88 paberraamatut saadaval ettetellimisel. Tellimiseks saada kiri.

Tänasest Ekspressist selgub, kus Daniel Vaarik on vahepeal olnud, sest rohkem kui aasta jooksul kirjutatud Sõnumiseadja käsiraamat on valmis ning järgmisel nädalal jõuab see tasuta allalaaditava e-raamatuna Memokraati. Peagi saabub trükikojast ka raamatu paberversioon, kuid seda tavaliselt poest ei leia. Selle saavad need inimesed, kes andsid raamatule hoogu Hooandjas. Kui sina ei olnud üks neist, aga… Read more »

18. mail nägi Tarmo Jüristo Twitteris Maris Lauri säutsu, kus Lauri väitis, et kes valimas ei käi, kaotab igasuguse moraalse õiguse valituid kritiseerida. Tarmo polnud nõus. Kui säutsu jagas ka värske poliitik Anvar Samost, kutsus Tarmo viimase valimaskäimise teemal väitlema. Sündis Memokraadi esimene avalik podcast.

Kellel on õigus? Kas valimas mittekäimine võtab õiguse võimul olijaid kritiseerida või mitte? Memokraat tänab Raadio 1 stuudio kasutamise võimaluse eest!

Edward Snowden andis hiljuti aru Euroopa Parlamendile. Seal oli palju sisulist juttu ja kõigil asjast huvitatutel tasub täismaterjal läbi lugeda. Muuhulgas räägiti ka Snowdeni enda staatusest ja ta ütles:

” Parliamentarians in the national governments have told me that the US, and I quote, “will not allow” EU partners to offer political asylum to me, which is why the previous resolution on asylum ran into such mysterious opposition. I would welcome any offer of safe passage or permanent asylum, but I recognize that would require an act of extraordinary political courage.”

Ei usu, et tema elul Venemaal väga viga on, aga valiku korral eelistaks minagi EL-i. Eesti mitte ainult ei võiks Snowdenile varjupaika pakkuda, vaid meie riigi eesmärkidest ja visioonist tulenevalt on meil lausa kohustus seda teha. Selgitan.

Kes poleks lapsena lammutanud mõnda mänguasja tükkideks ning seejärel kokku pannes avastanud, et a) peotäis seibe ja vedrusid jäi üle, b) mänguasi töötab edasi? Minuga juhtub seda siiani. Laske mind autot parandama või ummistunud nõudepesumasinat remontima ning peagi ulatan teile ülejäänud turvapadja või näiteks mingi müstilise propelleri. Ning põhiline, niimoodi efektiivsemaks muudetud masin toimib jumalast hästi edasi. Vahel.

Midagi sellist on teinud ka Mart Luik viimastel kuudel ajalehes Postimees, võttes selle peaaegu 160 aastase institutsiooni nii väikesteks tükkideks lahti nagu seda pole vist teisest maailmasõjast saadik tehtud. Mis te arvate, mis seepeale juhtus? Midagi ei juhtunud! Tõsi, üle jäi mitmeid reportereid, toimetajaid, analüütikuid, reklaamiasjatundjaid, arendusosakonna töötajaid, pinutäis fotograafe ning suht otstarbetu polt nimega Anvar Samost. Kui aga omanike esindaja Mart Kadastik sel nädalal Postimehe uuesti Merit Koplist ja Ainar Reinapist kokku kleepis, läksin kohe Postimehe leheküljele vaatama ja võtke teadmiseks, portaal töötab nagu kulda.

10:43 Leian pensionikalkulaatori. Laupäeva hommikul Facebookis laiseldes satun finantsinspektsiooni hallatavale lehele minuraha.ee ning võtan ette rahandusministeerimumi abiga tehtud pensionikalkulaatori. See lubab arvutada, kui suurt pensioni mul oodata on. Sisestan tänase brutopalga (3000 eurot), pensionisüsteemiga liitumise aasta (2002), staaži (20) ja vanuse (40). Tulemus rõõmustab – kui ma 2039. aastal pensionile lähen, ootab mind ees 3193 eurone pension! Asun Condor Cycles’i internetipoes uusi maanteeratta mudeleid vaatama.

11:04. See tundub liiga hea, et olla tõsi. Alustan II samba analüüsist. Kalkulaator ütles, et II sammas peaks mulle praeguse palga juures tagama väljamakse vähemalt 1333 eurot kuus. 2039. aastaks ehk 25 aasta pärast peaks olema minu II sambasse kogunenud 263 tuhat eurot. Sisenen Swedbanki internetipanka – esimese tosina aastaga on arvele kogunenud natuke üle 14,5 tuhande euro jagu fondiosakuid. Kuna kolmandik kogumisajast on läbi, tekib küsimus: kuidas kogutud summa järelejäänud aja jooksul 20-kordseks kasvab?

Ð’Ñ‹ неправильно коня поставили, товарищ гроссмейстер,– залебезил одноглазый.– Конь так не ходит.
Пардон, пардон, извиняюсь,-ответил гроссмейстер,-после лекции я несколько устал.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kaksteist tooli

Pühapäeval peetud kõnes teatas Andrus Ansip oma tagasiastumisest peale üheksat aastat Eesti Vabariigi peaministrina. Fakt ise ei tulnud muidugi kellelegi üllatusena. Oma 22. veebruari raadiointervjuus oli Siim Kallas selle uudise juba ka ametlikult avalikuks teinud – jättes tagasiastumise avalduse viisakalt siiski Ansipi enda teha. Päev varem oli Reformierakonna juhatus volitanud Siim Kallast moodustama uut valitsust (seda muidugi “juhul kui peaminister Andrus Ansip peaks kunagi tagasi astuma“).

See kõik tõi aga kaasa hulganisti kulmukergitamist teemal “kas nii käibki?” kuni otseste viideteni, nagu oleks sedalaadi vangerdus kuidagi ebademokraatlik (Hõbemägi ja Kiisler). Niivõrd, kui Eesti koos oma põhiseaduse ja parlamendiga on demokraatlik riik, ei saa olla suuremat kahtlust selle osas, et ebademokraatlik see küll ei ole – ning jah, üldjoontes nii need asjad tegelikult käivadki.

Paar nädalat tagasi tuli mul mõelda paari uue ettevõtte struktuuri peale, sealjuures otsustada või nõustada, millises riigis saab olema nende peakontor. Ja kas, peamiselt enda isiklikust patriootlikust huvist lähtuvalt võiks kallutada need firmad registreeruma Eestis.

Otsus Eestisse täna firmat teha koosneb paljudest pisikestest sisenditest. Registreerimise kiirus ja lihtsus, halduskulud, maksusüsteem, inimressurs jne. Aga lõppude lõpuks on üksainus selge väljund-mõõdik: kas Eesti ettevõtjate asutatud ja sisuliselt tegutsev firma on registreeritud kodumaal või mitte. Otsustasingi läheneda sellest tagumisest otsast ja küsida mõne suurte rahvusvaheliste ambitsioonidega noore Eesti ettevõtte käest, milline ja miks just selline on nende juriidiline struktuur.

Teatades oma tagasiastumisest neljapäeva õhtuses Kahekõne saates, nentis Rein Lang, et valitsusel on probleeme kommunikatsiooniga.

“See on kommunikatiivne probleem. See on valitsuse jaoks suur probleem ja kuidagi tuleb sellele läheneda,” ütles ta. (ERR)

Samas andis lahkuv kultuuriminister mõista, et on olemas mingisugused kommunikatsioonist eraldiseisvad tegevused, mida valitsus lihtsalt pole suutnud rahvale piisavalt hästi selgitada:

“See, et strateegiline kommunikatsioon nii valitsuse kui ka kultuuriministeeriumi tasemel ei toimi ja me ei suuda inimestele selgeks teha, mis on tõde ja mis ei ole, teiselt poolt suudab üks ajakirjanik, kellel on unenägu, teha tervele ühiskonnale selgeks, et keegi on lurjus ja kaabakas, see on probleem – seda probleemi tuleb vaadata kainelt, ratsionaalselt ja ilma emotsioonideta,» lisas ta. (Postimees.ee)

Olles  lahkuva ministriga nõus, et selline olukord ei ole valitsuse ja riigi seisukohalt sugugi hea ning seda saavad ära kasutada muuhulgas ka näiteks lurjused ja kaabakad (tegelikult täpselt ka minu mõte!), on aga eriti oluline küsida: kas on ülepea olemas poliitikat, mis poleks olemuselt kommunikatsioon? Kas tänapäeva maailmas on võimalik olukord, kus riigi valitsus teeb üleüldse midagi, mis pole kommunikatsioon?

Et paremini aru saada, vaatame Vabariigi Valitsuse seadust ning peaministri ja ministrite pädevust nii nagu seadus sätestab, ehk siis seda, mida valitsuse liikmed tegelikult “teevad”:

  Loed päevalehtede arvamuskülgesid. Erakondade valimisplatvorme. Kuulad raadio ja tele vestlussaateid. "Ma arvan, et …" "Meie seisukoht on, et …" "Minu meelest tuleks …" Kõikjal seisukohad, väited. Väide on intellektuaalse protsessi, eneseväljendusteekonna algus. "Ma ei taha praegu putru süüa," ütleb laps. See on eneseväljendaja sisekeskkonna kuuldavaks muutmine, millel pole mingit pistmist ümbritsevaga. Olgu kuulajaid üks… Read more »