Kuna Daniel Vaariku panus Memokraadi arendamisse ammendas ennast ning tema nägemus organisatsioonist läks ootamatult lahku organisatsiooni nägemusega temast, ei tööta ta tänasest enam selles väljaandes. Alates esmaspäevast hakkab Vaariku ülesandeid täitma Exceli algoritm nimega Estimaator.
Estimaatori sõnul on tal plaanis tuua väljaandesse mitmeid uuendusi ning muuta see oluliselt kiiremaks. “Meie peame olema kiirem kui Zaum.ee, sest me peame olema väga kiired,” ütles ta ning lisas, et “kiirus on üks asi, millest tänasel meediamaastikul on kõvasti puudus.”
Vaata ka Estimaatori viiest punktist koosnevat plaani Memokraadi kasumlikumaks muutmiseks:
1. Selleks, et kiirendada nii öelda klikikäivet, loobume 2014. aastal postitustest üldse, järele jäävad vaid kohad, kuhu klikkida ehk kliktiklid. Selleks, et lugejad saaksid aru, mida nad tegema peavad, on klikitavate asjade peale kirjutatud “kliki siia”. Efektiivsus, mille saavutame postitustest loobumisega, on peaaegu sajaprotsendiline ning kulude kokkuhoid on hüppeline.
See more at facebook.com/kyylik
Lubasin Facebookis endale väikse nalja inglise keelt mitteoskava poliitiku arvel. Mõistan, et see polnud väga ilus aga samas ilmus ju see lugu rahvusvahelises meedias ning oli naljakas ilma selleta, et mina oleksin midagi tegema pidanud. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu. Selle peale sadas koheselt kommentaariumi kaks tüüpi, laup-põrkesse parem- ja vasakpoolsuse teemal. Hea veel, et Kender, Isotamm või Raud fiidi peale ei sattunud, muidu oleks biiti olnud hommikuni.
Kuidas nad sellest jutust ideoloogilise varjundi välja võlusid? Järgmine kord lähen üle Toompuiestee ning teen seda ideoloogiliselt. Kõnnin nagu Hayek. Kas kõik peavad tänapäeval olema juunikommunistid või gordonkekko wannabe-d? Mõõtma vorsti grillides poliitilisi identiteete, sinised mäed taamal turris? Kui nad pole ühtedega, siis kindlasti on nad teistega? Ühel peol küsis keegi, mida ma arvan vasakpöördest. Teisel arutati tõsimeeli sellest, et neoliberitel on plaan õhukese riigi sildi all Eestist teha arvutimäng, kus elanikud kaevandaksid Neinar Selile bitcoine.
“Nemad” on tunginud sügavale meie sekka. Kuidas neid peatada enne kui paratamatu kahju on tehtud? Kuidas nad peatada enne kui nad mängivad maha meie iseseisvuse, meie majanduse, meie iksi ja meie igreki? Kõigepealt tuleb nad raisad ära tunda! Tuleb olla päevad läbi valves ning jälgida ega meedias ei tõsta pead mõni neist. Tuleb reageerida. Õnneks on nüüd nutitelefonid, saab kiiremini.
Sten Tamkivi
Neile, kelle lapsepõlv on möödunud Eestis on Rudyard Kipling tuntud eelkõige oma haaravate Mowgly-juttudega. Aastal 1895 kirjutas see Briti Nobelist aga ühe tähelepanuväärse luuletuse. “If–” (ilmunud kogus “Rewards and Fairies“, 1910) algseks adressaadiks oli Kiplingi poeg John, ja kuigi sellest kujunes viktoriaanliku stoitsismi sümbol ja üks saareriigi eneseuhkuse lipukirju, peaks see tekst olema vist osa iga riigimeheks pürgija sissejuhatavast koolitusest, sõltumata tema riigist ja rahvusest.
Muuhulgas on luuletuses read:
Kui suudad unistada sa — langemata unelmate orjaks;
Kui suudad mõelda — ilma et neist mõtteist eesmärk saaks.*See luuletus meenus mu abikaasale, kui rääkisin talle, et kavatsen kirjutada siinse essee eesmärkide seadmisest. Mulle tundus, et tema (ja algselt Kipling) tabasid naelapea pihta. Nimelt on mul süvenenud veendumus, et me ei oska endale Eestis sõnastada ilusaid, kaasahaaravaid ja inspireerivaid eesmärke. Ei siis kui räägivad endale toetust otsivad parteid, ega mitte ka siis, kui keegi neist pääseb kogu riiki juhtima.
Hans Christian Anderseni paljude kuulsate jutustuste hulgas on lugu edevast kuningast, kes armastas hirmsasti uusi rõivaid. Ühel päeval tulid tema juurde kaks kangrut, kes lubasid talle kududa kanga, mille sarnast varem polnud nähtud. Meeste sõnul oli sellel imelisel kangal aga ka selline imelik omadus, et rumalate ja asjatundmatute inimeste jaoks jääb ta nähtamatuks. Samamoodi nähtamatud olid ka uhkest kangast õmmeldud rõivad, millega kuningas koos oma suure saatjaskonnaga mööda linnatänavat paradeeris. Kuni ühel hetkel hüüdis laps rahva seast: “Aga tal ei ole ju midagi seljas!”
See vana lugu meenus mulle seoses madinaga, mis nüüd juba mitmendat nädalat käib ümber Edward Snowdeni kaasuse. Nimelt – erinevate Snowdenile sagedaselt tehtavate etteheidete hulgas on see, et “ta ei öelnud ju midagi uut”. Ja tõesti, ilmselt ei ole kellelegi saladuseks, et kõigil riikidel (sh. USA-l) on olemas eriteenistused, mille ülesandeks on info varjatud kogumine erinevatest allikatest erinevatel riiklikku julgeolekut puudutavatel või sellega haakuvatel teemadel. Snowden, nagu kriitikud tähelepanu juhivad, lihtsalt kinnitas seda, mida kõik juba niigi teadsid.
Aasta tagasi esinesin Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja Kommunikatsiooni Instituudi lõpetajate ees kõnega. Täna lugesin seda mingil põhjusel uuesti ja jäin mõtlema, miks ma seda Memokraati pole üles riputanud. Taas on käes lõpetamiste aeg ning siin see on.
Hans H. Luige alfa-isaste puudumise mure peale kutsuti Kristjan Kolmeraudsesse uuema ja vanema põlvkonna Eesti ettevõtjate erinevusi arutama. Kuna televisiooni raamistikus pikema struktureeritud mõtte edastamine keerulisem, siis otsustas mõtted ka kirja panna. Mõtteid vahetama liitus ka Sten Tamkivi, samast põlvkonnast.
Eestlase elu pole kunagi olnud kerge. Aga siis mõtles keegi välja valimised ning mitte ainult ühed valimised, vaid kokku lausa neljad: parlamendi-, kohaliku omavalitsuse-, europarlamendi- ja presidendivalimised. Kui mõni neist on lähedal, tõuseb päikese asemel taevasse suur tagumik, mis karjatab kiledal häälel: “tulevik on tume, värisege kõik!”. Tegemist on muidugi kujundiga, mis kirjeldab erinevate poliitiliste… Read more »
See more at facebook.com/kyylik
Hõbemägi eile TV3-s: “Ma võin eksida aga mul on sellised andmed.”
Viimastel nädalatel on mul aga tõesti suu lahti jäänud, avastades, et Priit Hõbemägi proovib nii leheveergudel, raadios kui televiisoris levitada ideed, et Rahvakogu on presidendi kantselei “vandenõu” eesmärgiga suukorvistada Eestis toimuv revolutsioon. Vabariigi Presidendi Kantselei sepitsus, mille tulemusena kanaliseeritakse nooruslik muutuste energia vanadele jäätunud radadele.
Tahaks täpsustada, Priit Hõbemägi, kas me räägime ikka sellestsamast presidendi büroost, mis ei suuda Rootsi visiitigi korralda, ilma, et järgneks mütsiskandaal? Seesama büroo opereerib nüüd sellise sujuvusega nii avaliku arvamuse kui poliitiliste jõuvahekordadega, me kõik sipleme tema niitide otsas nagu banaanivabariik CIA embuses?
Kohtudes mingisuguse nii tõsiselt lolli väitega, on ilmselgelt raske seisukohta võtta, mis ilmselt on ka põhjus, miks keegi rohkem pole seda üles korjanud. No hästi. Vaadates eilset Kolmeraudse saadet märkasin, et Hõbemägi ka allakirjutanu nime sellesse teemasse mässis, hüüatades: “Kus on Daniel Vaarik? Kus on Tarmo Jüristo?”.